Oktoobri viimasel nädalal teisipäevast reedeni, st 25.-28. oktoobril toimuvad Tartus õhtuti kell 18-21 barokktantsu tunnid. Õpetab Jane Gingell. Toimumiskoht on Jakobi Mäe kultuurikoda (Jakobi 41).

Õpilastel võiks olla varasemast ajast kas veidi kokkupuudet barokktehnikaga või muu tantsuga, kus on vaja käte ja jalgade tööd omavahel koordineerida (nt ballett, flamenko), aga põhjalikumat barokikogemust me ei eelda. Plaanis on õppida üht sarabandi, need on hakatuseks head aeglased.

Jane Gingell koos Kaj Sylegårdiga

Lingin huvilistele näidiseks ühe (ilma kostüümita üles filmitud) õppevideo Library of Congressi materjalidest. Noh, et mis samme võib ette tulla (kuigi neist konkreetsetest võib-olla kõiki ei tulegi, näiteks coupé glissé’d tegin ma ise esimest korda ühel palju keerulisemal kursusel, kuigi ta ei ole iseenesest väga raske samm).

Ja ühe sarabandi-iluvideo ka,  kuigi tõenäoliselt on see konkreetne saraband keerukam, kui kursusel päriselt ette tuleb. Valisin selle, kuna neil tantsijatel on tore seltskondlik olemine, noh, et nad ei näe liiga tantsijad välja, vaid ikka nagu seltskonnainimesed – mitte ei lehvita niisama nende kätega, vaid… ütleme, et kudrutavad nendega oma partnerile.

Ja siis veel ühe eriti edeva video – ärge muretsege, sellise taseme tantsudeni me sel kursusel kindlasti veel ei jõua – kus väga ekspressiivselt seltskondlikku olemist mängitakse, eriti meeldib mulle kaardimänguga džiig. Muide, see meestantsija on mh Jane Gingelli käe all õppinud, nii et see video on väikest viisi reklaamiks: näete, kuhu te võite omadega välja jõuda. Ühtlasi on seal näide sellest, et koperdamisest võib vabalt lavaefekti teha.

Kursusetasu: 15 eurot; nii odav saab see olla tänu Eesti Kultuurkapitalile, kes aitab osa kulusid ära katta. logo

Oma huvist võib kas või siinsamas märku anda.

Advertisements

Ööbisin teises linnas muinasjutuliselt ilusas majapidamises, mille peale ma oskasin ainult ohh ja ahh teha. Laed nii kõrged, et sealmajas oli alumise – alumise! – aknaruudu ülemine serv enam-vähem selles kõrguses, kus mul on lagi. Vaatasin kadedalt, kuidas nad saavad täitsa normaalkõrguses laudu akna alla panna. Ja kuidas toas saab olla korraga nii palju mööblit kui ka palju ruumi, osalt vbla selle kubatuuri pärast. Seletasin pärast kodus A.-le, et kui tema ideaal on vähe asju, aga hästi ilusad, siis ma ööbisin kodus, kus on palju asju, aga hästi ilusad.

Selline vana kooli linnakorteri õhustik. Umbes nagu kuskil Riias või Budapestis, seal on selliseid vanu linnamaju hulgem.

Hommikul kadestasin ma kõike seda ilu natuke vähem – kui kõrvaltmaja kutseka noored kogunesid maja ette parkimisplatsile tümmi kuulama. Huvitaval kombel õnnestus mul siiski läbi tümmi magada: tähendab, mulle tundus, et ma ei saa sellega magada, aga pärast ärkamist tagasi mõeldes sain aru, et selle mittemagamise asjaolud olid kuidagi unenäolised, tähendab, ma nägin lihtsalt unes, et ei saa magada.

Aga veel enne magamaminekut lugesin tükk aega omapead hämaras imekaunis elutoas endale unejutuks “Kääbikut”, oli vaikne, pererahvas magas, paksude põskedega kõuts käis vahepeal suhtlemas ja nühkis oma pakse põski minu vastu.

“Kääbiku”-lugemise peale nägin unes, et Sauron pääses kuidagi minu omainimestele kallale või üldse kõigile, kellega ma läbi käisin – neil läksid asjad viltu või mõtted mustaks või hakkas muidu paha. Läks jupp aega, enne kui ma aru sain, et ta pääseb nende kallale minu kaudu: ta teadis kõike, mida mina, nägi kõike, mida mina, ja sai sedakaudu neid mõjutada. Ma ei tohtinud kellestki mõeldagi, kui tahtsin, et Sauron talle kallale ei pääseks: mõtlemine näitas selle inimese talle kohe kätte.

Niipea, kui nüüd A. tuli, hoiatasin teda kohe, et ärgu minuga suhelgu, see on tema enda huvides (küllap tegin seda melodramaatiliselt, unes ei häbene selliseid asju nii palju). A. ütles oma tavalisel flegmaatilisel moel “Ahah.” Mina läksin kergendatult teise tuppa ära ja siis jäin mõtlema: odot, ta ütles täiesti tavalisel moel: “Ahah.” Läksin tagasi ja uurisin: kas sa tunned end halvasti? Ei tundnud. Niisiis A. peale see kurjus ei mõjunud ja ma võisin temaga edasi läbi käia.

Hiljem avastasin mooduse, kuidas üldse sellest vastikust portaalirollist lahti saada, aga ma ei mäleta enam korralikult, mis ma tegin. Igatahes oli mingil unehetkel oluline va kurivaim naeruks panna. Ei tohtinud liiga tõsiselt võtta. Kui tõsiselt ei võtnud, siis kurjad jõud ei töötanud.

*

Kurivaimudest rääkides: ma jõudsin juba “Luciferi” sarja peale pahaseks saada, et nii lame on, eriti koomiksiga võrreldes. Mitte et sari peaks olema täpselt nagu koomiks – ma lepiks täiesti sellega, et süžee on muutunud, aga adaptatsiooni karakter võiks komplitseerituselt vähemalt originaali omaga võrdluse välja kannatada, mitte olla lapik – eriti moraalselt. Koomiksis on tohutu nauditav just see, et kuigi peategelane ei valeta kunagi ja ei riku kunagi oma lubadusi, ei saa teda selles mõttes üldse usaldada, et oskaks ennustada tema järgmist käiku ja isegi tema motiive läbi näha. Ülimanipulaator, kes manipuleerib ka lugejaga, ja iga kord, kui peategelane hakkab juba lähedaseks muutuma, tõmbab ta vaiba alt ära (nagu sellisele tegelasele sobibki).

Aga telesarjas… miks peaks põrgutööst loobunud langenud ingli põhimure olema see, et üks naine ei taha temaga seksida? või miks ta arvab, et põhikiusatused ja -ihad kõik seksi järele käivad (kui ta tüütas sportlast sellega, et “su unistused ei saa ju kõik sellised vananaiste omad olla (nagu rahulikult kodus olla ja raamatut lugeda vms), kindlasti on midagi põnevamat” – ja see põnevam oli ofkoors “want to get laid”)? või miks määrab mõrvatu huviväärsuse tema jaoks eelkõige see, kas too näeb hea välja? miks peaks mässajat inglit mingid inimeste iluideaalid kottima? Ühesõnaga, monstroosselt osava manipulaatori asemel on lihtsalt üks tüütuvõitu playboy (ja poolenäolise deemonkaaslase asemel lihtsalt kena tibi). Pmst üks järjekordne kuldse südamega paha poiss, kelle pahapoissus seisneb sarja loogika järgi peamiselt selles, et ta seksib palju ja paljudega – uuuhh, milline harukordne mässumeelsus, selliseid tegelasi pole küll kunagi enne nähtud, kas tõesti võib kelleski, kes palju seksib, olla midagi head? mida järgmiseks, äkki ta laeb vahel internetist filme alla või ükskord õhtul jättis hambad pesemata?

A just siis, kui ma olin seda täiega maha kandmas kui järjekordset täiesti iteratiivset krimkat, mida vahel võib vaadata, kui millegi intelligentsema jaoks ei ole parajasti jaksu, aga üle ühe osa korraga ikkagi ei viitsi, tuli äralõigatud tiibade liin ja nüüd tõotab natuke huvitavamaks minna. Annan vist veel ühe võimaluse (kuigi IMDB arvustuste ja foorumi sirvimine mind väga optimistlikuks ei teinud).

————————————————————————-
Grr. Ma ei tea, kuhu siit sai suurem osa mu eilsest postskriptumist, kus ma kirjutasin, et interjöör meenutas mulle “Withnail and I” filmi õhustikku. Pärast vaatasin piltide pealt, et onu Monty kodu oli tõepoolest natuke sarnane, kuigi rohkemate vaipadega – ja nii palju aknapinda oleks meie kliimas ainult suvilal.
Poiste Londoni-korteri pilte oli raskem leida, äkki see oli veel sarnasem.

Mulle tehti seal möödaminnes ka üks nunnumaid komplimente.

Mina: Mul on selline nohiklik tantsuõpetamisstiil.
Võõrustaja (armsalt): Siin linnas ongi liiga vähe nohikuid.

Poodi läksin muidugi viimasel minutil nagu alati. Või noh, viimaseks veerandtunniks. Kodupoe värk, kogu aeg on tunne, et “ah, küll jõuab.” Valisin püüdlikult leivakõrvast, leidsin peaaegu vaba kassa, ladusin pool kraami lindile ja siis jõudis kohale, et kott on kahtlaselt kerge.

Viipasin noormehele enda järel, et mingu parem ise maksma, mul läheb aega. Et mul jäi rahakott koju, ma pean kõigepealt koju helistama, äkki veel jõuab. Ja hakkasin oma majoneesi, kurki ja õlut korvi tagasi laadima, teise käega A.-le helistades.

Ei tea, kas ta ikka jõuab järele tulla, arutas noormees. “Ma võin teile laenata.”

Ohoh. Puterdasin natuke, küsisin, kas päriselt, tema ütles, et muidugi; mispeale ma võtsin pakkumise vastu, inimeste kenadusest jahmunud. Helistasin kohe ikkagi A.-le, et ma jõuaks vähemalt kohe tagasi maksta; selleks ajaks, kui me poest üle tee jõudsime, oli A. juba meile vastu jõudnud, nii et ma sain kähku ära klaarida.

Kes ütles, et eestlased on usaldamatud, kinnised ja ma ei tea, mida veel? ma olin ju jumala võõras ja veel narmendava mantliga ja.

Areng

oktoober 1, 2016

Mõtlesin hajameelselt eilsele õhtule (Taliesini post-sünnipäev) ja turgatas, et ohoh. Ma ütlesin naljaga pooleks, et ma olen kole. Kontekst oli see, milliseid lähenemiskatseid kellelegi kuskil on tehtud, näiteks Zavoodis, ja Ep mainis kõiki lugematuid abieluettepanekuid, mispeale ma purtsatasingi: “oo, ma olen vist kole, mulle pole keegi kunagi abieluettepanekut teinud,” tõsi ta on, mulle on üritatud ainult negginguga läheneda, ja sellestki ei saanud ma aru (nagu loobiks pärleid sigade ette, kommenteeris Taliesin).

See selleks, aga millise süüdimatuse ja kergusega ma seda purtsatasin!

Miks mitte? võib nüüd küsida kallis lugeja, mis siin rasket on? Kus mul nüüd Newtoni binoom.

Aga sellepärast, et mul on meeles, kuidas ma olin ütleme nii kakskend kaks või kakskend kolm ja selline lause mul küll üle huulte ei oleks tulnud. Õigemini: mul on meeles, kuidas see mul üle huulte ei tulnud.

Mul on lihtne umbkaudu dateerida, sest see oli üks konkreetne sündmus – arutasime naabrinaise ja tema õega põnevat teemat, kellele alt-naabrid on külge löönud – naabrile olid, ta arvas, et kõigile on, ja siis tuli välja, et ei tema õele ega mulle ei ole. Mispeale mina ütlesin, et äkki ma näen liiga korralik välja, hihii, ja naabri õde viskas hooletult “mulle ei löö nad külge, sest ma olen kole.”

Sa jutas, kuidas ma teda kadestasin! Sest loomulikult ma arvasin sügaval sisikonnas, et asi on selles, et ma olen kole, aga sellisel kavalal varjatud moel: kui ma ise sellele teiste tähelepanu ei tõmba, siis keegi ei märka, võib-olla petan ennastki ära. Millest ka tobe kihistamine ja “ma näen vist liiga korralik välja.” Nüüd lõi kaks asja korraga klaariks: et esiteks ei suuda ma seda välja öelda just sellepärast, et ma ise põen oma koleduse pärast – ma ei olnud lihtsalt enne nii selgelt mõelnud – ja teiseks olen ilmselt nüüd sama pauguga ennast ka teistele reetnud. Piiiiiindlik.

Ja igatsesin samasugust hooletust endale – oh, oleks koledus minugi jaoks nii võõras asi, et saab nalja teha! või oh oleks mul oma väljanägemisest nii ükskõik, et ma seda ei häbeneks, vahet pole, milline ma välja näen!

Ja siis läks mööda palju aastaid, juhtus igasugu asju, kohtusin igasuguste inimestega, lugu läks meelest ära.

Ja oh mis vedamine, et see nüüd ennast just niiviisi meelde tuletas. Parajal ajal, et tõdeda: ah nüüd ma olengi niikaugel.

Mitte et ma nüüd välimuse pärast teinekord ikkagi ei põeks. Aga nagu näha, on see mul nüüd ikkagi naljaasi. Isegi põdeda on niimoodi kergem.