Hägusad piirid

november 2, 2016

Tabasin end teolt: muutun pahuraks, kui ma märkan või taipan või kuulen või näen, et keegi ei meeldi kellelegi või keegi ei salli kedagi või keegi ei saa kellegagi läbi. Isegi kui emb-kumb asjaosaline mulle ise eriti ei meeldi või mind ei salli. Ärgu mind salligu, ärgu mulle meeldigu, aga teistega saagu palun läbi ja käitugu kenasti, aitäh.

Müstika. Justkui ma oleks teistes rohkem kohal kui iseendas.

Sellel ära-olemisel võib olla eeliseid. Tabasin end ka ühelt teiselt teolt – väsisin tantsukursuse viimasel päeval esimese satsi järel hirmus ära. Koordinatsioon kehv, aju ei võta, jalad töntsid, tuju halb. Lootsin, et söömine ja puhkus parandavad asja järgmiseks satsiks ära. Läksingi süües tugevamaks, mälu hakkas jälle tööle, jalad tulid alla tagasi. Aga meeleolu üle kontrolli tagasi ei tulnud. Vaatasin end ise kõrvalt, kuidas mul käib peas ringi “keegi ei armasta mind” ja tundsin kergendust, et vähemalt suudan ma ise sellest jamast distantsi hoida. Ei võta oma mõtteid liiga tõsiselt. Ei usu oma tundeid. Saan nad kõrvale ära panna. Näh, kolmanda isiku perspektiivis elamisel on ikka omi häid külgi ka.

Tagantjäreletarkusega tuli diip mõte, et see lollakas ringiketrav mõte võib sellesama perspektiivi häda olla. Kus ma saaks loota, et keegi näeks asja minu vaatepunktist – või mis armastamist ma muud õieti tahangi? – kui ma ise ei näe asja enda vaatepunktist, vaid kogu aeg kuskilt kõrvalt? Või mis muud armastamist ma õieti tahangi, kui et ise vahel käiks vahelduseks ka enda kingades ringi, mitte ei oleks kogu aeg nii kuradi erapooletu? et ise oleks enda poolt?

Russell olla oma lapsed vanematest sedaviisi ilma jätnud, et kasvatas-koolitas neid võrdselt teiste lastega, et mitte ebaõiglane olla. Ja oli sedakaudu muidugi just nimelt ebaõiglane, sest teistel õpilastel ju olid õpetajate kõrval ka oma vanemad olemas. Ma oleks sellele nagu veel parema spinni peale tõmmanud.

(Ja veame kihla, et see erapooletus lõpuks nagunii ei õnnestu, küllap ma paigutan oma pooltolemist ihkava osa kellegi sisse ikka ära ja siis tunnen poolehoidu, nii et vähe pole, ja olen rämedalt erapoolik ja ebaõiglane.)

Advertisements

13 kommentaari to “Hägusad piirid”

  1. Jaa. Eks see ole selline esialgu-päris-hästi-töötanud kaitsemehhanism, AGA KAS JUBA KÜLL EI SAA VÄ? (Mitte sulle, vaid kaitsemehhanismile suunatud rööge.)
    Ei, mul on ju ka, kuigi mitte nii arenenud, “Miks mind keegi ei armasta? Nojah, kui väsimuse välja olen puhanud, armastab jälle – või vähemalt ma ei hooli, kui ei armasta. AGA MIKS MIND KEEGI PRAEGU EI ARMASTA, kui seda vaja oleks?! Lähen … proovin …. magada. Miski muu nagunii ei aita.”

  2. hm. oli seda’s’nd vaja… lootsin midagi lõbusamat tagasisideks muidu kenalt tantsukursuselt. 😉
    äkki oleks selle teksti pidand pigem sahtlipõhja kirjutama?
    no ma vist ei saa aru blogimise kontseptsioonist kui niisugusest… või mis.
    kas seda editeerida saab? et paneks parem kirja midagiigi mis head oli. mitte ilustades aga ka mitte halades. või pigem, nagu klassikaline drunken text. 🙂 🙂 🙂

    • Ma üldiselt teisi inimesi nende oma pinnal kaitsma ei torma, aga seekord teen erandi.
      Ära loe, kui ei meeldi, paganas! Mitte tema ei tee valesti anonüümsele avalikkusele kirjutades, mis õige tundub, vaid sina lugedes ja isiklikult võttes!

    • nodsu said

      piisss, ma ei ole tglt solvunud.

      a ausalt öeldes tuli mul tunne, et blogimine on üldse üks neid väheseid kohti, kus ma luban endale teiste nähes inimene olla. ilmselt kirjalikult on kuidagi ohutum tunne. see, et anonüümne avalikkus näeb, ei morjenda üldse – või õigemini, kui siin käiks ainult võõrad inimesed, siis kirjutaks veel julgemalt.

      mitte et ma ennast siin ei tsenseeriks muidugi, kõik, mis siia jõuab, on nagunii juba mingist filtrist läbi käinud.

      tantsukursusega oli sellel postitusel üldse õige vähe pistmist (aint nii palju, et see episood juhtus selle ajal), hoopis enda seaduspärasid on huvitav avastada. ja ofkoors ma ei oska seda teha ilma läbi kirjutamata, selles mõttes täielik ekstravert – mõtted tuleb endast väljapoole paigutada, et ma teaks, mis ma mõtlen.

      tantsukursusest endast ei riski mitteametlikus stiilis kirjutada, sest see on juba teistest inimestest kirjutamine ja järsku nad ei taha. ja ametlikus stiilis – või “ärkasin üles, käisin pissil, sõin hommikuks putru, läksin poodi ja ostsin sepikut”-tüüpi aruande stiilis – ei ole jälle huvitav kirjutada, täpselt nagu ma ei viitsi sellist teksti ka lugeda (kui just ka sellele mingit metakihti peale ei ole pandud, nii et ma tajuks neljanda seina lõhkumist vms).

    • nodsu said

      See on üldse huvitav teema, millest mulle meeldib kirjutada. Jäin mõtlema. Tundub, et emba-kumba, kas mul peab olema tunne, et juhtunud asjadest saab mingit kompat arendada, või siis midagi analüüsida, nt ennast. Midagi peab omavahel kokku kõlksatama, tulema mõte “x on ju sama asi, mis y!” või “x on ju täiesti vastupidine asi kui y!” või “x-sündmus läheb y-sündmusega riimi!”.

      Kunagi proovisin ma päevikut pidada nii, nagu ma arvasin, et seda peab tegema, tähendab, kirjutasin üles, mis juhtus. Nii kahe päeva pärast jäi katki, esiteks sellepärast, et lihtsalt “mis juhtus” on minu jaoks higav, ja teiseks oli omaette imelik kirjutada, nagu ma olen öelnud – “nagu räägiks kõva häälega tühjas toas”. Ja vat siin ongi minu jaoks blogimise point – isegi kui siin kuigi palju rahvast lugemas ei käi ja vahel ei käi üldse keegi, saab isegi siis teha nägu, et teoreetiliselt ei ole päris tühi tuba. Umbes nagu telefoniga on aktsepteeritav omaette kõva häälega rääkida.

      Ja siin on suht ohutu keskkond ka. Mul ei ole näiteks üldse trolle olnud, ilma et ma oleks nende vältimiseks midagigi ette võtnud.

    • nodsu said

      tantsukursusest muidukilkamist takistab ka see, et ma ju ise korraldasin, siis kukuks välja nagu hooplemine “oh, kui hästi tehtud ikka, kas te kõik ikka panite tähele, kui hästi?” Pealegi ei oleks see aus, sest on päris mitu kohta, kus mu enda tegemised oleks võinud paremini tehtud olla.

      aitäh muidu, et sa ütlesid, et kursus oli kena. kui ma ise mingi ürituse korraldan, ega ma muidu aru ei saa, kas kukkus hästi välja, kui mulle seda mitu korda ei öelda. 😛

  3. puru said

    Oi, aga Notsu ju võiks vahel kilgata ikka: “Kas te nägite, kuidas ma ujusin!”
    Mis teemasse puutub, siis mul endal on pigem siis ebamugavam, kui ma ise ka ei salli seda inimest, keda keegi parasjagu ei salli. Või noh, siis peab midagi välja mõtlema, et selline ebameeldivus igapäevaelu ja tööd kõige vähem segaks. Aga kui keegi ei salli kedagi, kes mulle tegelikult meeldib, siis mu mõte töötab ilmselt nii: mis siis, tal on ju tegelikult vedanud, sest mina sallin teda.

    • Kaur said

      Mu arust ta mõnikord kilkabki.

      Ja (nagu alati, ) kirjutab notsu kenasti lahti, miks ta blogib. Ja miks millest EI blogi.

      Ei ole tühi tuba, ei ole 🙂
      Neljas sein siiski… on.

    • nodsu said

      vbla vahel kilkangi. a mulle tundub, et kilkamishoog tuleb peale siis, kui ma teen midagi, mida ma alguses üldse ei oska ja siis õpin mingi hädise algme ära. “ma ujusin viis tõmmet” või “ma purssisin hääletades poola keelt”.

      teiste inimeste komplimendid tulevad enamasti sama loogikaga. kui ma hääletades tõepoolest poola keelt purssisin, siis autojuhid muudkui kiitsid, kui hästi ma poola keelt räägin… mulle tundub, et itaalia või ungari keele rääkimise eest ma nii palju polegi komplimenta saanud.

      vbla on siin mingi underdogi poolt olemise loogika sees.

  4. nodsu said

    hissand. ma ennist ei taibanud, millest üks segadus võib tulla.

    sallimisjutt oli minu üleüldine ving asja kohta, mida vahel elus ette tuleb. paratamatult juhtub aeg-ajalt et keegi kuskil ei saa kellegagi läbi (ja mõnikord põhjustab see logistilist tüli).

    kursuse kohta käis ainult see jutt, et ma viimasel päeval ära väsisin (sest magamata jne).

    pmst blogisin ma praegu ära mingid mõtted, mis vahepealse pausi ajal olid kogunenud. need ei kogunenud kõik ühe sündmusega. ma ei tahtnud, et tantsukursuse reklaam kuhugi alla rulluks ja hoidsin selle toimumiseni keelt hammaste taga; ja siis kursuse ajal polnud aega… nii et oli ikka aega koguneda mu mõtetel.

  5. Teresa said

    Kirjalikult söandavad inimesed üldse palju rohkem välja ütelda (kirjutada), kui suuliselt. Eriti jubedaks läheb asi kommentaariumides (Delfi või FB või kus iganes). Tundub, et seal libiseb inimestel sageli tsivilisatsioonivõõp maha ja jõhker ürginimene tuleb välja. Üksteisele lajatatakse vähemalgi põhjusel nii, et aitab. Harilik virisemine kõval häälel teistele ei jäta eriti head muljet, aga kirjalik virisemine on ju ok.

  6. nodsu said

    Ma arvan, et Delfis on asi pigem anonüümsuses. Ja FB-s ja mujal, kus peab sisse logima, anonüümsusillusioonis. Seda juhtub ka suulises tekstis, kui inimesel on tunne, et keegi ei saa teada – vt nt seda, mismoodi osa inimeste käitumine muutub, kui nad on parajasti välismaal.

    Samamoodi vt Vox Populi – täiesti suuline meedium ja pritsivad sülge nii et vähe pole.

  7. Teresa said

    Kui ma veel raadiot rohkem kuulasin, siis tuli juhtumisi üks saade, kuhu sai helistada, ah-jaa, selle nimi oligi vist ‘vinguviiul’. Üks vanahärra helistas, et küsida saatejuhilt, kas too teab öelda, kus selliseid rahakotte tehakse, kuhu sulametalli saab valada (sularaha). Mida saatejuht vastas, ei mäleta, aga enne toru ärapanemist oli kuulda, kuidas papi ütles naisele, küll ma alles panin talle.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: