Sellest hakkab nagu väikest viisi traditsioon kujunema ja pealegi ma lubasin kevadel hällilaulupostituses, et meie etenduse unelaul tuleb jõulupopurriisse.

Nonii, nüüd on ajakohane (etenduses apelleerisin sellele, et seda pruugitavat üleüldise hällilauluna ja lendasin süüdimatult kevadel peale). Katalaani “Lindude laul” ehk “El Cant dels Aucells”, jälle Hespèrion, vaevalt et keegi üllatunud on. Kaunis meditatiivne, nii et täitsa arusaadav, miks ta unelauluna populaarseks sai.

Tookord kevadel ma ei maininud, aga otsingutel tuli ette ka üks teine jõululaul: “Fum fum fum”, mis meeldis mulle vaat et rohkemgi, aga ei passinud hästi sinna konteksti, kus mul tookord vaja oli. Kuhugi muusika otsimine – olgu mingi konkreetse tantsu jaoks või etenduse tarvis – on kangesti tore, nagu jahil käiks, iial ei tea, millega koju tagasi võib tulla ja kas sellega midagi pihta on hakata. Näiteks kes oleks võinud arvata, et jõululaulude ülesriputamiseks tuleb selline veider põhjus, et jõulud tulevad.

See on samuti katalaani oma (sest katalaani laule ma tookord otsisin), väidetavalt varauusaegne, aga kes nende rahvalauludega täpselt ikka teab. Otsisin tagantjärgi erinevaid esitusi, aga kõige rohkem meeldib endiselt seesama variant oma puust ja punaseks animatsiooniga ja mõnusalt eba… eba… ee, ebaesineva esitusmaneeriga, inimene laulab nii, nagu inimesed laulavad, mitte nagu mingi artist. Ta mõjus mulle kevadel nii hüpnootiliselt, et ma kuulasin seda vist mingi kolm korda järjest läbi ja muudkui vahtisin neid pilvi ja siis kutsusin A. ja kuulasin koos temaga veel paar korda ja näitasin “vaata, vaata, kui ogar animatsioon, nagu mingi keeleõppevideo.” Mine tea, äkki ongi selleks mõeldud. Ja siis jorisesime mõlemad mitu päeva “fumm-fumm-fumm” nagu pudikeelsed mesilased.

Võrdluseks üks edevam ja kangesti äraseatud versioon ka, suure koori ja orkestriga. Nagu ma ütlesin, minimalistlikum meeldis mulle rohkem, aga vbla on katalaanidel endal niisama juba kopp ees ja on vaja põnevamaks teha.

Sügisel, kui hakkasin vaikselt liigutama selles suunas, et kuulsatest muusikalistest teemadest tantsukava kokku panna, sattusin ühe hurooni jõululaulu otsa, sest see olevat “Aria della Monica” järjekordne kaver. Aga mulle meenutas ta ka “Fum-fum-fummi”, nii et mine tea, äkki olen ma jälle kogemata mõne sellise sugulussuhte peale komistanud, millest musikoloogid vähemalt guugeldatavates kohtades ei räägi. Äkki ongi “Fum, fum, fum” üks “Monica”, just nagu “Furioso” muusika on üks “Ruggierodest”.

Hiljuti otsisin muusikat “Dargasoni” tantsu tarvis ja tark juutuub juhatas mu ühe jõulu-lorilaulu juurde, mis juhtumisi käib sama muusikaga. Kes tahab teada, mis lori seal käis, siis siit leiab teksti. Lühikokkuvõte: mängiti kintsukloppimist ja mis siis sai.

And now, for something completely different: mu väikevend (vahet pole, et üle kolmekümne vana, ma nägin teda sel nädalal unes ja seal oli ta viie- või seitsmeaastane nagu ikka) esitles sügavamõttelist muusikavideot teemal “päkapikud toovad kommi” ja teatas, et nende laulja muide usub päkapikke.

Ja lõpetuseks jupike Schützi “Weihnachtshistoriest”, tervitustega Arnile, kellele barokkesteetika meeldib. Valisin “Führtet euch nicht“, tähendab, “Ärge kartke” – on miskipärast tunne, et see sentiment võiks üleüldiselt ära kuluda.

———————————————————————————————————————–
PS: tahtsin ka terve “Weihnachtshistorie” panna, aga mul hakkas nostalgia kunagi kuuldud esituse järele, kus inglit laulis vist Emma Kirkby, kui ma ei eksi, ja siis üritasin otsida Schützi ja Kirkbyt korraga ja leidsin hoopis ühe barokk-jõulualbumi (Amazoni-lehekülg siin). Et kui keegi tahab kopsakamat barokidoosi.

PPS: vanad jõulupopurriid on siin: 2012. a, 2013. a jõuludest; 2014 näikse olevat vahele jäänud, aga 2015. aasta oma õiendasin tänavu jaanuaris postskriptumi all ära.

Advertisements

Nõu vaja

detsember 19, 2016

Ma olen sellise portsu otsas, et pean endale ilmselt Wordi ostma – see tundub pikas perspektiivis soodsam kui rentida seda äraneetud Office 365, millest ma nagunii kasutan ainult Wordi. Savi sellest, et täiskomplekti ostes tuleks programmi tükihind odavam – mul ei ole neid teisi vaja.

Tähendab. Mul ei ole seda vaja sisuliselt töö tegemiseks. Mul on seda vaja ainult selleks, et kui ma olen teksti ära tõlkinud, saaks ma eesti põhja Wordis salvestada ja sinna juba tõlgitud teksti sisestada – mida ma õnneks ei tee Wordis endas, vaid lasen ta lihtsalt OmegaT-st läbi, kus ma olen täpselt sama sisuga, aga itaalia või prantsuse põhjaga faili ära tõlkinud – mis tähendab, et kuna sisu on sama, teeb OmegaT suurema osa lõikamis-kleepimistööst minu eest ära (ehk asendab itaalia/prantsuse laused eesti lausetega, võttes need sellest failist, mille ma olen juba tõlkinud). Miks mul on vaja Wordis salvestada, kui sisuline töö käib nagunii muus keskkonnas? Sest kliendil on mingi süsteem, mis paraku sobib ainult va MS Office’iga – või hüva, vähemalt minu teada ainult sellega. Kui keegi praegu tuleb ja ütleb, et Libre Office’il või Open Office’il on selline versioon väljas, mis Gendoci kaste (ega metaandmeid või mis need properties nüüd ongi) ära ei kaota, ja selle mulle kätte juhatab, siis ma põlvedan ta ees ja suudlen ta jalad.

Ajutiselt laadisin endale 365 tasuta reklaamiversiooni alla, kuni ma otsustan, mille ma endale õieti ostan. Ja sellepärast ma nüüd nõu küsingi: kuna vähemalt see Word, mis selles paketis oli (Word 2016), oli hästi loll ja jõle – kas te kujutate ette, et “Find”-funktsioon ei tee vahet murdmatul ja tavalisel tühikul? ega murdmatul ega tavalisel kriipsul? mis kuradi kasu temast siis üldse on? ja et vähemalt esimese hooga ei paistnud kuidagi võimalust, kuidas ma saaks selle funktsiooniga mingi iks väljendi kogu tekstis ära märkida (näiteks “in concreto”) ja ühe ropsuga kursiivi panna? ja et kui ma käsitsi mingi väljendi tekstis ära märgin ja seejärel Ctrl+F vajutan, siis süsteem ei saa aru, et ma tahan, et ta seda väljendit otsiks, vaid ma pean selle kas käsitsi otsingukasti tippima või kopipeistima? ja sellist tag-soup’i nagu Wordis salvestatud fail tõlketarkvaras näitas, pole ma iial varem näinud, oh olgu kiidetud OmegaT uus versioon, kus saab tag’id lihtsalt kõrvaldada, mis küll tähendab, et pärast tuleb kursiivid ja paksud kirjad käsitsi sisse tagasi panna; ja mis eriti jabur, Find-funktsioon ei tee erikujulistel jutumärkidel samuti vahet, nii et kui tekstis on valed jutumärgid, siis ei saa neid niisama lihtsalt “replace all”-käsuga õigete vastu vahetada –
siis tahaks teada:
kas näiteks Word 2013 on vähem loll? ja kas seda saab üldse eraldi osta? – MS lehel leidsin esimese hooga küll ainult terve Office 2013 paketi.

Ühesõnaga, MS Office’i kasutajad, mis oleks kõige vähem nõme legaalne Wordi-versioon, mida kuskilt saab? kusjuures see peab olema “töö- ja äriotsbarbeks” legaalne, mitte lihtsalt niisama*.

———————————————————————————————————————————–
* Jääb muidugi küsimus, miks keegi ÜLDSE mingi MS Office’i juraka endale installima peaks, kui keegi ülemus või klient talt seda ei nõua – nii et mis kasutusviise sellel üldse muid saab olla kui töö- või äriotstarbeline? kellele nad neid kodukomplekte üldse müüvad? kes on nõus raha maksma, et sellega lihtsalt, maidea, koolikonspekte või sünnipäevakülaliste nimekirju või luuletusi tippida?

Uus “Aržeeria”-nimeline tants (või kuidas teda nüüd eesti keeli hüüdma peakski) tekitas proovis palju elevust. Kas Playford andis selle lehekülje kokkupanemise oma vennapoja hooleks, sest ise ei viitsinud kõike*? Ehk: kas selle tantsu on koostanud assistent Mert Nertman**?

Poes kõndisin jõulunänni riiulist mööda, siis mõtlesin: odoot, kas ma tõesti nägin seda, mida ma nägin? ja kõndisin tagasi. Ei, mu silmad ei petnud mind. Lähemal uurimisel paistis, et kommikarbis olev asjandus on vist mõeldud olema šokolaadist lumememm.

Kirjeldasin seda pärast kodus ja küsisin A. käest: “noh, mis sa arvad, mida see mulle meenutada sai?” ja tema ei saanud üldse aru, kuni ma selgitasin: “see ei olnud VALGE šokolaad!” – siis selgus, et tema arvas, et šokolaadist lumememmedel käib hõbepaber ümber. Ei-ei, ei olnud seal mingit hõbepaberit, see lumememm oli au naturel, pruun ja punase tuttmütsiga. Naersin seal poes omaette veel juusturiiuli ees.

*

Muidu vaatasin, et Loone Ots on kirjutanud päris toreda hariva lasteraamatu kuulsatest eestlastest – mõtlesin, mida see mulle küll meenutab, natuke tuli Kivirähk ette, aga siis lõi klaariks: see on ju sama žanr, mis Hölderlini lugu. Kanni, ae, kas sa leiad Pamätniku veel üles, blogiks ta siin üles?

—————————————————————————————————————————————
* Tõtt-öelda Playford küll andiski üht-teist oma vennapoja hooleks, nimelt andis kirjastamisasjad talle üle, kui ise vanaks ja haigeks jäi, aga see juhtus hiljem – 6.-ja 7. väljaanne on juba John Playford noorema kirjastatud ja edasised tulid veel noorema Playfordi trükipressi alt – kusjuures too kõige noorem Playford, vana Johni poeg, viskas paljud sellised veidrad tantsud kogumikust hoopis välja

** Kes ei tea, kes on Mert Nertman, vt Bud Grace’i blogist, skrollige seda postitust alla. Siin postituse alumises otsas on üks Mert Nertmani hilisem ilmumine.

Minge õige näitusele

detsember 16, 2016

Nüüd aasta lõpus on blogijad hakanud kirjutama, mida nad tänavu lugenud on või kus kultuuriüritustel käinud. Ma lugesin ja enda pärast hakkas lausa piinlik – esimese hooga ei tulegi õieti ette, mida ma peale tantsutekstide ja koomiksite lugenud olen (kuigi muist koomikseid on tegelikult väga head ja lähevad täiega kirjanduse kilda ja mõni tantsutekst muidugi ka), pärast hakkas üht-teist meenuma. Ma olen küll jõudnud mingisse sellisesse ikka, kus üha mõnusam on juba loetud asju üle lugeda, ikka kindla peale minek, kohe teada, et hea asi. See tuleb osalt sellisest lollist omadusest, et mul süda hästi ei luba alustatud raamatut pooleli jätta (tähendab, lõplikult pooleli, mitte nii, et vahepeal jääb nädalake või kuuke vahele, mil ma muid raamatuid loen, sest nagunii on viis-kuus raamatut korraga käsil) – filmi ka mitte, peab ikka uskumatult halb film olema, et ma teda lõpuni ei vaataks, natuke halva filmi vaatan raskelt ohates ja pead vahepeal padja alla toppides ära. Tähendab, raamatu alustamine on tõsine risk, sellega seon ma end raamatu lõpuni. Ma peaks rohkem Jüri Kolgi jutu järgi talitama, siis oleks julgem uusi asju alustada (sellega, et lapsena lugesin ma reast, mis aga raamaturiiulist kätte juhtus, on mul muidu täpselt sama lugu).

Kultuuriüritustega oleks nagu veel kehvem, esimese hooga tulid meelde ainult enda tehtud. Umbes nii, et minu aasta kultuurisündmus oli omaenda etendus, mis on küll meelitav, aga näitaks justkui kitsast silmaringi. Selle pärast, et ma eriti teatris ei käi, ma suuremat ei põe, ma pole kunagi eriline teatriinimene olnud (kuidas ma küll viimastel aastatel nii mitu korda lavastama olen sattunud, ei tea, ei oska seda muuga seletada kui geenidega), aga no kontserdil või muuseumis või kinos ju võiks. Vanasti käisin festivalikontserdid-filmid ikka läbi, kui rahakott lubas, ja mõnikord ilma rahatagi, kui õnnestus ennast vabatahtlikuks sokutada, millest sugenes meeleolukaid mälestusi, nagu näiteks “kuidas me vanamuusikafestil dušiga nõusid pesime” ja “kuidas me folgil end sõbermuusikute beibedeks sokutasime” (sellel vanal heal ajal, mil muusikuid võisid igaüks ühe tuttava tasuta sisse viia). Tänavu jaksasin end ainult Orient & Occidendile vedada ja sinnagi ainult kahele kontserdile.

Aa ei, õigus jah, Riia muuseumipäeval sain samuti kontserdielamuse (tollest varabaroki kontserdist), aga too muuseumipäev ise oli jälle osalt omaenda esinemisüritus, nii et ma ei tea, kas see loeb.

Aga täna käisin Meriani piltide ja putukate näitusel, nii et näh, enne aasta lõppu jõuab oma kultuuriraamatupidamise natuke paremasse parlanksi. Minge teie kõik ka, seal on kole tore (Maaleht kirjutab ka, aga seda saab ainult raha eest lugeda). Esiteks on seal Meriani jutukatked kõrval ja 17.-18. sajandil – mil naturalistid olid tüüpiliselt õpetatud amatöörid – oli teaduskeel väga inimlik (arvata, et sobiks laste õpikutesse paremini kui see, mida Kaur kogu aeg kirub, nt hiljuti Marca pool) – sama lõbus, nagu loeks Brillat-Savarini, eriti Vahur Aabramsi muhedas tõlkes. Teiseks on pildid hästi ilusad ja detailsed (ja hästi haruldases ja tundlikus graafikatehnikas, nagu Meriani kalendri reklaamis kirjutatakse) ja kohati ka dramaatilised (ämblik sööb lindu, kelle ta on pikali surunud! vesilutikas ajab konna näost sisse!). Kolmandaks on lisaboonus püsiekspositsioon – ega ainult sahtlites päris putukad pildil kõrvale võrdluseks ei ole, seal on veel seinte viisi lahedaid putukaid ja ämblikke. Hakkad otsast sahtleid läbi vaatama-lugema ja pärast vaatad veel kõik muud putukad läbi (meile U.-ga meeldis eriti see vitriin, kus liblikad olid peegeltaustal – liblika ülemist külge sai otse vaadata, alumine pool paistis peeglist).

Ma igaks juhuks õpetan, kuidas selle muuseumi üles leiab, sest ma ise jooksin tükk aega ühest trepist üles ja jälle alla, teisest trepist üles ja jälle alla, ja olles kuulnud, et hoopis liftist tuleb minna, uuesti esimest trepist üles ja läbi pika koridori, et jõuda liftini, kus ma vajutasin ehku peale järgmise korruse nuppu ja jõudsin lõpuks ometi muuseumisse. Pärast tuli välja, et lähenesin tagaukselifti kaudu – pange nüüd järgmine õpetus tähele ja jätke meelde! – teoreetiliselt pidi muuseum olema bioloogide majast lihtsasti leitav, sest piletimüüja taga olevat suur silt “muuseumi kassa” või umbes nii, ja piletimüüja peaks kohe õige lifti juurde suunama, mis on sealsamas vestibüülis ja mille nuppudel on kirjad juures, mis korrusel mis kogud on. Igatahes kui mina sinna läksin, ei pannud ma piletimüüjat tähelegi, sest teda ümbritses tohutu rahvamurd, miskine konverents või midagi. Nii jõudsin ma piletit ostmata tagauksest näitusele ja kohe esimeseks hakkasin hoopis topiste kõrval kohvi ja bisnäkki manustama, sest näitus on tillukeses putukate saalis ja esialgu oli seal juba enam kui küll rahvast. Õige strateegia, sest hiljem mahtus juba sahtleid lahti kiskuma ja raske oleks olnud ligi pääseda hoopis kohvile. Mõtlesin, et olen nagu Tädi Agnese (alias Elemenditädi alias Vahtralehe-Agnese) teine tulemine.

Ma arvan, et peaks sinna tagasi minema, sest neid tekste ja pilte tahaks veel aeglaselt mekutada. Loodan ka, et millalgi jõuavad need veebi üles, agiteerisin tegijaid selles suunas – näitust ennast saab õnneks veel aasta otsa vaadata, aga tore, kui see materjal ka hiljem kuskil näha oleks, kui sahtlid on jälle tühjaks tehtud ja kalender läbi müüdud.

A.-le reklaamin seda kindlasti, sest talle meeldib samuti vana kooli teadusstiil.

*

Tagantjärgi tõi Meriani näitus mulle meelde, et paaril näitusel sai veel käidud. Viimati Wittensteini keskuses – sellega on nii, et tehnilised ideed on tohutu head, sisu on kahjuks suhtkoht disniländ. Selline “Maleva”-filmi disniländ, nii et mul on raske ette kujutada, kes selle abil reaalselt ajaloos targemaks saaks – kogu info oli sellel tasemel, mille saab “Jutustustest kodumaa ajaloost” (apropoo, lastepärasuse mõttes on see ju esimeseks ajalooõpikuks päris kobe). Rääkides heast: mu lemmikidee oli see, et nad olid liftist ajamasina disaininud – nii et linnusetornis oli iga korrus justkui järjekordne ajajärk. Oma lihtsuses ilus – lift oli seal nagunii olemas, natuke kujundada ja värvilisi vilkuvaid tulesid külge ja ongi juba põnevust juures. Ja elluärkav mannekeen ja rappuv postitõllasisemus meeldisid ka. Jäi ainult kripeldama, et oh kui niiviisi mänguliselt ja möödaminnes ka natuke sellist infot antaks, mida kõik juba niigi ei tea. Selles mõttes raiskamine.

(Kuigi ma pean möönma, et mummuline Taani lipp – enne kuulsat ristilippu, noh, sest mis see ristilipu alternatiiv muu ikka olla saaks kui mummuline nagu Vilma pakendite negatiiv – ajas mind päriselt naerma ja selle nimel olin ma nõus päris palju lamedaid nalju andestama.)

Hoopis teistmoodi ajamasinamoment oli – ah, juba mullu suvel, küll see aeg alles lendab – Lüüdia Vallimäe-Margi näitusel, õigemini oli see lausa suaree – üks vana tuttav korraldab neid ja viitsib-raatsib mulle ikka veel kutseid saata, kuigi ma enamasti ei jõua, aga tookord sattus see kenasti päevale, mil ma ei olnud kuskil jooksus või muidu ametis. Mõelge ometi, suaree. Kus kõigepealt avatakse maitsekate ja vaimukate kõnedega näitus ning näituse avamisele järgneb tordisöömine koos klaverikontserdiga. Kogu saal on paksult vanu pallaslasi täis, kes räägivad omavahel tarka juttu, meenutavad aegu, mil VEEL vanemad pallaslased elus olid, ja kelle jaoks sellised üritused on loomulik elukeskkond. Ja Muna-Jaan pidas kontserdi järel spontaanse kõne Prantsuse revolutsioonist.

Kassi-inimene

detsember 4, 2016

Kui kassid joonistaks inimest, teeks nad talle samamoodi suuuure pea nagu väikesed lapsed. Suuuuuure pea; tähtsuse, järelikult suuruse järjekorras järgmiseks tuleks käed; ja siis kõik muud osad, vbla olenevalt konkreetse kassi isiklikest eelistustest.

Ma võin olla pikali maas nagu postmark, kogu oma ulatuses kassile valla; ja kas ta tuleb trampima minu jalgade peale? ei, tal on vaja ronida lõua alla, sest minuga suhtlemiseks ei kõlba ükski muu osa kui nägu. Isegi siis, kui mul on läpakas või raamat rinna peal, nii et minu näoga suhtlemiseks on vaja sellega võidu trügida. Isegi siis, kui ma toetan läpaka või raamatu serva vastu kassi selga, nii et võiks arvata, et tal ei saa seal kohas mugav olla.

Kui ma istun ja nägu on liiga kõrgel, sobivad suhtlemiseks ka käed; kui ma olen püsti, siis parem samuti käed, jalad võivad oma mõttetuses lausa närvidele käia, need on inimese külge kasside kiusamiseks pandud, vaene kass ei ulata.

Pea, mille küljest kasvavad käed välja ja mis vahel võtab õeluse pärast kargu alla.

Tegin lühikese vahega kaks kaunist trükiviga: kõigepealt “alalise elukoha” asemel “alaline lelukoht”, seejärel kirjutasin “lapse” asemel “kaose”. Kõik see tundub nii uhkelt tähenduslik. Ühtlasi, armas lugeja, näitab see, kuidas uus info tekib edastusvigadest.

Ma tahaks siia veel paar stiililist ninnunännuvinti peale keerata, aga oskustest jääb vajaka. Ei oska muud midagi, kui kirjutan siia lõppu “musi-musi” ja “kalli-kalli”.

Jälle uneteadust

detsember 2, 2016

Mul oli unes põletav teadusküsimus: kui keegi muudab aeg-ajalt oma suurust või kuju nagu üks tegelane raamatusarjas, mida ma seal unes lugesin, kas siis toit tema kõhus suureneb ja väheneb temaga kaasa või jääb algsesse suurusesse? Ehk kui ta muutub kassiks, sööb ära hiire ja muutub jälle inimeseks, kas siis tema kõht on täis nagu kassil, kes on ära söönud terve hiire, või tühi nagu inimesel, kes on ära söönud kõigest hiire?

Kui ma olin järele mõelnud, leidsin, et kindlasti suureneb-väheneb kaasa – muidu kui näiteks inimene sööks kõhu täis ja muutuks kassiks ja toit ei väheneks kassi proportsiooni, läheks see kass lõhki. See edasi-tagasi muutuja oleks niiviisi ammu lõhki läinud.

(Pärast oli keegi samas unes ühte vanasse aida- või tallihoonesse kiige üles pannud; ma katsetasin seda kohe ja leidsin, et ruumis saab kiikuda küll, ainult et kui seinale lähenedes jalgadega õigel ajal ei pidurda, võib põlved ära lüüa. Ka Jeesus tuli kiikuma, ma kartsin, et naelutab ennast kiige külge ja siis on piinlik, aga ta kiikus nagu ikka kiigutakse. Ta nägi natuke vana asotsiaali moodi välja ja kui kiige ülespanija hakkas vahepeal mingit rassistlikku vms juttu plõksima, ütles mulle vaikselt, et tema on küll teisel arvamusel.)