Minge õige näitusele

detsember 16, 2016

Nüüd aasta lõpus on blogijad hakanud kirjutama, mida nad tänavu lugenud on või kus kultuuriüritustel käinud. Ma lugesin ja enda pärast hakkas lausa piinlik – esimese hooga ei tulegi õieti ette, mida ma peale tantsutekstide ja koomiksite lugenud olen (kuigi muist koomikseid on tegelikult väga head ja lähevad täiega kirjanduse kilda ja mõni tantsutekst muidugi ka), pärast hakkas üht-teist meenuma. Ma olen küll jõudnud mingisse sellisesse ikka, kus üha mõnusam on juba loetud asju üle lugeda, ikka kindla peale minek, kohe teada, et hea asi. See tuleb osalt sellisest lollist omadusest, et mul süda hästi ei luba alustatud raamatut pooleli jätta (tähendab, lõplikult pooleli, mitte nii, et vahepeal jääb nädalake või kuuke vahele, mil ma muid raamatuid loen, sest nagunii on viis-kuus raamatut korraga käsil) – filmi ka mitte, peab ikka uskumatult halb film olema, et ma teda lõpuni ei vaataks, natuke halva filmi vaatan raskelt ohates ja pead vahepeal padja alla toppides ära. Tähendab, raamatu alustamine on tõsine risk, sellega seon ma end raamatu lõpuni. Ma peaks rohkem Jüri Kolgi jutu järgi talitama, siis oleks julgem uusi asju alustada (sellega, et lapsena lugesin ma reast, mis aga raamaturiiulist kätte juhtus, on mul muidu täpselt sama lugu).

Kultuuriüritustega oleks nagu veel kehvem, esimese hooga tulid meelde ainult enda tehtud. Umbes nii, et minu aasta kultuurisündmus oli omaenda etendus, mis on küll meelitav, aga näitaks justkui kitsast silmaringi. Selle pärast, et ma eriti teatris ei käi, ma suuremat ei põe, ma pole kunagi eriline teatriinimene olnud (kuidas ma küll viimastel aastatel nii mitu korda lavastama olen sattunud, ei tea, ei oska seda muuga seletada kui geenidega), aga no kontserdil või muuseumis või kinos ju võiks. Vanasti käisin festivalikontserdid-filmid ikka läbi, kui rahakott lubas, ja mõnikord ilma rahatagi, kui õnnestus ennast vabatahtlikuks sokutada, millest sugenes meeleolukaid mälestusi, nagu näiteks “kuidas me vanamuusikafestil dušiga nõusid pesime” ja “kuidas me folgil end sõbermuusikute beibedeks sokutasime” (sellel vanal heal ajal, mil muusikuid võisid igaüks ühe tuttava tasuta sisse viia). Tänavu jaksasin end ainult Orient & Occidendile vedada ja sinnagi ainult kahele kontserdile.

Aa ei, õigus jah, Riia muuseumipäeval sain samuti kontserdielamuse (tollest varabaroki kontserdist), aga too muuseumipäev ise oli jälle osalt omaenda esinemisüritus, nii et ma ei tea, kas see loeb.

Aga täna käisin Meriani piltide ja putukate näitusel, nii et näh, enne aasta lõppu jõuab oma kultuuriraamatupidamise natuke paremasse parlanksi. Minge teie kõik ka, seal on kole tore (Maaleht kirjutab ka, aga seda saab ainult raha eest lugeda). Esiteks on seal Meriani jutukatked kõrval ja 17.-18. sajandil – mil naturalistid olid tüüpiliselt õpetatud amatöörid – oli teaduskeel väga inimlik (arvata, et sobiks laste õpikutesse paremini kui see, mida Kaur kogu aeg kirub, nt hiljuti Marca pool) – sama lõbus, nagu loeks Brillat-Savarini, eriti Vahur Aabramsi muhedas tõlkes. Teiseks on pildid hästi ilusad ja detailsed (ja hästi haruldases ja tundlikus graafikatehnikas, nagu Meriani kalendri reklaamis kirjutatakse) ja kohati ka dramaatilised (ämblik sööb lindu, kelle ta on pikali surunud! vesilutikas ajab konna näost sisse!). Kolmandaks on lisaboonus püsiekspositsioon – ega ainult sahtlites päris putukad pildil kõrvale võrdluseks ei ole, seal on veel seinte viisi lahedaid putukaid ja ämblikke. Hakkad otsast sahtleid läbi vaatama-lugema ja pärast vaatad veel kõik muud putukad läbi (meile U.-ga meeldis eriti see vitriin, kus liblikad olid peegeltaustal – liblika ülemist külge sai otse vaadata, alumine pool paistis peeglist).

Ma igaks juhuks õpetan, kuidas selle muuseumi üles leiab, sest ma ise jooksin tükk aega ühest trepist üles ja jälle alla, teisest trepist üles ja jälle alla, ja olles kuulnud, et hoopis liftist tuleb minna, uuesti esimest trepist üles ja läbi pika koridori, et jõuda liftini, kus ma vajutasin ehku peale järgmise korruse nuppu ja jõudsin lõpuks ometi muuseumisse. Pärast tuli välja, et lähenesin tagaukselifti kaudu – pange nüüd järgmine õpetus tähele ja jätke meelde! – teoreetiliselt pidi muuseum olema bioloogide majast lihtsasti leitav, sest piletimüüja taga olevat suur silt “muuseumi kassa” või umbes nii, ja piletimüüja peaks kohe õige lifti juurde suunama, mis on sealsamas vestibüülis ja mille nuppudel on kirjad juures, mis korrusel mis kogud on. Igatahes kui mina sinna läksin, ei pannud ma piletimüüjat tähelegi, sest teda ümbritses tohutu rahvamurd, miskine konverents või midagi. Nii jõudsin ma piletit ostmata tagauksest näitusele ja kohe esimeseks hakkasin hoopis topiste kõrval kohvi ja bisnäkki manustama, sest näitus on tillukeses putukate saalis ja esialgu oli seal juba enam kui küll rahvast. Õige strateegia, sest hiljem mahtus juba sahtleid lahti kiskuma ja raske oleks olnud ligi pääseda hoopis kohvile. Mõtlesin, et olen nagu Tädi Agnese (alias Elemenditädi alias Vahtralehe-Agnese) teine tulemine.

Ma arvan, et peaks sinna tagasi minema, sest neid tekste ja pilte tahaks veel aeglaselt mekutada. Loodan ka, et millalgi jõuavad need veebi üles, agiteerisin tegijaid selles suunas – näitust ennast saab õnneks veel aasta otsa vaadata, aga tore, kui see materjal ka hiljem kuskil näha oleks, kui sahtlid on jälle tühjaks tehtud ja kalender läbi müüdud.

A.-le reklaamin seda kindlasti, sest talle meeldib samuti vana kooli teadusstiil.

*

Tagantjärgi tõi Meriani näitus mulle meelde, et paaril näitusel sai veel käidud. Viimati Wittensteini keskuses – sellega on nii, et tehnilised ideed on tohutu head, sisu on kahjuks suhtkoht disniländ. Selline “Maleva”-filmi disniländ, nii et mul on raske ette kujutada, kes selle abil reaalselt ajaloos targemaks saaks – kogu info oli sellel tasemel, mille saab “Jutustustest kodumaa ajaloost” (apropoo, lastepärasuse mõttes on see ju esimeseks ajalooõpikuks päris kobe). Rääkides heast: mu lemmikidee oli see, et nad olid liftist ajamasina disaininud – nii et linnusetornis oli iga korrus justkui järjekordne ajajärk. Oma lihtsuses ilus – lift oli seal nagunii olemas, natuke kujundada ja värvilisi vilkuvaid tulesid külge ja ongi juba põnevust juures. Ja elluärkav mannekeen ja rappuv postitõllasisemus meeldisid ka. Jäi ainult kripeldama, et oh kui niiviisi mänguliselt ja möödaminnes ka natuke sellist infot antaks, mida kõik juba niigi ei tea. Selles mõttes raiskamine.

(Kuigi ma pean möönma, et mummuline Taani lipp – enne kuulsat ristilippu, noh, sest mis see ristilipu alternatiiv muu ikka olla saaks kui mummuline nagu Vilma pakendite negatiiv – ajas mind päriselt naerma ja selle nimel olin ma nõus päris palju lamedaid nalju andestama.)

Hoopis teistmoodi ajamasinamoment oli – ah, juba mullu suvel, küll see aeg alles lendab – Lüüdia Vallimäe-Margi näitusel, õigemini oli see lausa suaree – üks vana tuttav korraldab neid ja viitsib-raatsib mulle ikka veel kutseid saata, kuigi ma enamasti ei jõua, aga tookord sattus see kenasti päevale, mil ma ei olnud kuskil jooksus või muidu ametis. Mõelge ometi, suaree. Kus kõigepealt avatakse maitsekate ja vaimukate kõnedega näitus ning näituse avamisele järgneb tordisöömine koos klaverikontserdiga. Kogu saal on paksult vanu pallaslasi täis, kes räägivad omavahel tarka juttu, meenutavad aegu, mil VEEL vanemad pallaslased elus olid, ja kelle jaoks sellised üritused on loomulik elukeskkond. Ja Muna-Jaan pidas kontserdi järel spontaanse kõne Prantsuse revolutsioonist.

Advertisements

2 kommentaari to “Minge õige näitusele”

  1. Teresa said

    See suaree oleks Arnile meeldinud. Ta ei jõua ära nutta peenuse kadumise pärast. Kas see putukapiltide näitus veel jaanuaris ka üleval on? Karta on, et mull’ ei ole enne jaanuari lõppu aega Tartusse tulla.
    PS Meil on uus klaviatuur, kuhu ei peagi enam kõvasti peksma, seetõttu tulevad mõned tähed topelt ja ü ning õ on ära peidetud muude sümbolite alla, nii et alguses läheb veel segi. Mõelda vaid, ei tehta eriti enam eesti klaviatuuri, parim saadaolevaist on rootsi (skandinaavia) oma.

  2. nodsu said

    Põhiline, et neid suareesid tehakse regulaarselt.

    Meriani näitus on aasta otsa üleval.

    Aga klaviatuurile saab ise vildikaga vajalikud tähed peale joonistada. st ükskõik, mis tal sinna nuppudele kirjutatud on, saab panna eesti seadistuse, nii et harjunud kohtadest tuleks ü-d ja õ-d. ja nupud kirjutada veekindla vildikaga üle või panna kleepekad peale.

    ma ise olin unustanud vaadatagi, mis klaver mul endal on – nähtavasti inglise oma. aga ma toksides ei vaata teda eriti, vaatan hoopis ekraani.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: