Popkultuurilised vinjetid (mh ka sellest, kuidas ma poes käin: naeruga)
detsember 19, 2016
Uus “Aržeeria”-nimeline tants (või kuidas teda nüüd eesti keeli hüüdma peakski) tekitas proovis palju elevust. Kas Playford andis selle lehekülje kokkupanemise oma vennapoja hooleks, sest ise ei viitsinud kõike*? Ehk: kas selle tantsu on koostanud assistent Mert Nertman**?
Poes kõndisin jõulunänni riiulist mööda, siis mõtlesin: odoot, kas ma tõesti nägin seda, mida ma nägin? ja kõndisin tagasi. Ei, mu silmad ei petnud mind. Lähemal uurimisel paistis, et kommikarbis olev asjandus on vist mõeldud olema šokolaadist lumememm.
Kirjeldasin seda pärast kodus ja küsisin A. käest: “noh, mis sa arvad, mida see mulle meenutada sai?” ja tema ei saanud üldse aru, kuni ma selgitasin: “see ei olnud VALGE šokolaad!” – siis selgus, et tema arvas, et šokolaadist lumememmedel käib hõbepaber ümber. Ei-ei, ei olnud seal mingit hõbepaberit, see lumememm oli au naturel, pruun ja punase tuttmütsiga. Naersin seal poes omaette veel juusturiiuli ees.
*
Muidu vaatasin, et Loone Ots on kirjutanud päris toreda hariva lasteraamatu kuulsatest eestlastest – mõtlesin, mida see mulle küll meenutab, natuke tuli Kivirähk ette, aga siis lõi klaariks: see on ju sama žanr, mis Hölderlini lugu. Kanni, ae, kas sa leiad Pamätniku veel üles, blogiks ta siin üles?
—————————————————————————————————————————————
* Tõtt-öelda Playford küll andiski üht-teist oma vennapoja hooleks, nimelt andis kirjastamisasjad talle üle, kui ise vanaks ja haigeks jäi, aga see juhtus hiljem – 6.-ja 7. väljaanne on juba John Playford noorema kirjastatud ja edasised tulid veel noorema Playfordi trükipressi alt – kusjuures too kõige noorem Playford, vana Johni poeg, viskas paljud sellised veidrad tantsud kogumikust hoopis välja
** Kes ei tea, kes on Mert Nertman, vt Bud Grace’i blogist, skrollige seda postitust alla. Siin postituse alumises otsas on üks Mert Nertmani hilisem ilmumine.
Läbikäigu K 
Selle kirjutas Notsu 1996. aasta juunikuus. Enne oli meile Kersti Unt maailmakirjanduse loengus noist tegelastest midagi taolist rääkinud. Tegelikult juunis me vist pigem õppisime eksamiks ja lugesime vastavat kohta konspektis.
Hölderlin läks Gööte ja Šilleri juurde palverännakule. Jõudis kohale. vaatab – Gööte ja Šiller ajavad juttu.
“Tere,” ütles Hölderlin.
“Ei tea, kas tuleb ka vihma,” küsis Šiller Göötelt.
“Mina ei usu,” ütles Gööte. “Aga tead, ma kirjutasin ühe luuletuse. Tahad lugeda?”
“Ma olen teie talendi suur austaja,” ütles Hölderlin.
“Kui see on samasugune nagu see “Faust”, siis ma vist täna ei viitsi,” ütles Šiller. “See oli kole pikk.”
“Ei, see on lühem,” ütles Gööte.
“Ma tundsin teid juba kaugelt ära ja üldse, igaüks siin linnas võis mulle teie juurde teed näidata,” teatas Hölderlin.
“Ma olen jälle igavese pinu näidendeid valmis vehkinud,” sõnas Šiller usalduslikult.
“Näidendeid?” päris Gööte huvitatult.
“Näidake mulle ka oma luuletust,” palus Hölderlin.
“Ärme tee tast välja,” ütles Gööte.
“Ärme tee jah,” kiitis Šiller takka.
Aga Hölderlin solvus.
MeeldibMeeldib
[…] trennis olnute nimel ütlen, et tegime konspekti järgi Argeersi ja jäime kolmandas salmis hätta: muusikat jäi üle ja samme tuli puudu. Notsu, palun vaata, ega […]
MeeldibMeeldib