Ajalooliste tantsude terminoloogia. Ja muiduloba, sest ma pole ammu siin bloginud.

veebruar 14, 2017

Jätsin trupi pühapäeval saatuse hooleks omaette proovi tegema ja käisin ise teises linnas teise grupiga kontserti pidamas. Koostasin väikese soovitusliku muusikakausta, konspektid olid enamjaolt juba varasemast ajast üleval.

Järgmisel hommikul sain teate (minu kursiiv):

Eilses trennis olnute nimel ütlen, et tegime konspekti järgi Argeersi ja
jäime kolmandas salmis hätta: muusikat jäi üle ja samme tuli puudu. Notsu, palun vaata, ega sealt midagi välja pole jäänud. Me ise arvasime, et äkki oli buldooseri ja rullimise vahel veel midagi.

Ma ise ei pannud eriti tähelegi, et siin midagi eriskummalist oleks, kontrollisin järele, leidsin vea ja saatsin esialgu kirja, et oli jah konspektist buldooseri ja rullimise vahelt midagi puudu, hiljem õhtul parandasin ka konspektis ära.

Alles hiljem kommenteeris samas listis teine inimene, et kõlab nagu tantsud töörahvale. Aa. Nojah.

Näide sellest, kui argine asi on metafoorika: sellega ei pea kaugeltki kaasas käima luulelist või muidukunstilist ambitsiooni, tahtmist juttu kuidagi põnevamaks, keelt ennast läbipaistmatumaks ja nähtavamaks muuta. Esitav, mitte esinev keelepruuk (mulle meeldib niiviisi Todorovi presenteerivat vs. representeerivat diskursust eestistada). Kõnekujund mitte selleks, et oleks peen ja keeruline, vaid vastupidi, selleks, et oleks lihtsam aru saada.

*

Õhtul jäime A.-ga väärtuste kui niisuguste üle vaidlema – ma alustasin talle Rentsi postituse refereerimisest, peamiselt seda, et kuidas ikka puritaanid on varmad teiste eluviise hukka mõistma, aga ise teevad seda, teist ja kolmandat. A. oletas, et EKREkad lihtsalt tahavad, et õiget juttu räägitaks – umbes et nende poolest on mehel mehega seksida andestatav, kui ta samal ajal räägib, et homoseksuaalsus on paha. Ma jäin selle peale mõtlema: esiteks meenutas see mulle seda, kui keegi (Hemingway?) küsis britikatoliiklastelt (kas üks oli Joyce?), miks nende silmis katoliiklik patune on väiksem probleem kui hereetik, kui tema arust oleks hoopis loogiline, et hereetik on katoliiklase arust üldse eksiteel, aga patune, kes ise ometi teab, kuidas peaks õigesti elama, on silmakirjalik. Joyce? ja too teine (kes?) olevat muianud ja selgitanud, et vaata, patustaja on lihtsalt patustaja, ta ei sea õpetust ennast kahtluse alla, aga vat hereetik, see lammutab alusehitist ennast. Järgmiseks meenutas see mulle kohe mind ennast ehk seda, mida ma teiste sõnadega, teise nurga alt varemgi olen kirjutanud: et Trumpi-suguste liidrite häda on selles, et nad ei ürita isegi seda nägu teha, et nad oleks viisakad ja teistest hooliks, mis minu viisakusdefinitsiooni järgi tähendab: ei üritagi seda nägugi teha, et nad peaks kõiki inimesi inimesteks; ja see lammutab seda alusehitist, millest mina hoolin – kui keegi nii tähtis ja kuulus ei võta vaevaks teisi inimestena kohelda, siis arvavad kõik, et võib, ja ei üritagi enam paremini. Ühesõnaga – tuli mul järeldada -, minu loogikal ei ole EKRE tüüpide omaga tehnilist vahet, vahe on lihtsalt selles, mis väärtustest me kumbki oma alusehitise oleme teinud; selles, mida “ei üritagi paremini” kelle jaoks tähendab.

Selle koha peal avaldas A. üldse kahtlusi selles, misasjad väärtused on. Tal oli tuju miskit biheivirorismijuttu ajada; kui ma õigesti aru sain, väitis ta kokkuvõttes, et väärtused ei loe nagunii ja inimesed käituvad nagunii, nagu nad käituvad. Näiteks et grupis, kelle arust paljude partneritega seksimine on lubamatu, ja grupis, kelle arust see ei ole moraali-, vaid logistikaküsimus, on ikkagi umbes sama protsent inimesi, kellel on rohkem kui üks partner.

See jutt käis veel mitut jänesehaaki pidi; mh meenutas A. üht farmerit, keda ta oli telekas näinud, ja kes pooldab Mehhiko-USA-müüri konkreetselt sellepärast, et tema enda põllumaa on piiri ääres ja ta ei taha, et sealt üle käiakse, “ja mis sellel mingite üldiste väärtustega pistmist on?” Mina viskasin talle vastu selle Prantsuse talumehe, kellel samuti võõramaalased üle põllu käisid ja kes, vastupidi, riskib vanglakaristusega selle eest, et ta noid käijaid varjas. Et mõlemal käidi üle põllu, aga reaktsioonid olid vastandlikud, kas see ei tule väärtustest või? Ma ei mäletagi, kuhu me selle liiniga jõudsime.

Igatahes kõigi jänesehaakide järel väitsin mina, et kui väärtused üldse midagi ei mõjutaks, siis oleks propaganda, millega inimestele ideid pähe istutatakse, üldse mõttetu, ometi ma leian, et on tõendeid, et oskuslik propaganda mõjutab ikka käitumist küll. A. oli nõus, et mõjutab, aga tegi järgmiseks lükke: “a kust sa võtad, et propagandal midagi väärtustega pistmist on?” Mina: “sa tahad öelda, et seal on oluline kasutada lihtsalt õigeid sõnu, mis vajutaks õigetele nuppudele, vahet pole, mis väärtusi seal ettekäändeks tuuakse?” A. ütleb, et jah. Mina: “et sa tahad öelda, et edukas propaganda apelleerib lihtsalt kõhutundele?” A. ütleb, et jah. Mina seepeale: “Aga väärtused ju põhinevad viimselt nagunii kõhutundel. Neid ei saa ratsionaalselt põhjendada.” Selle vastu ei saanud A. midagi öelda, ta ise on sellega kogu aeg pmst nõus olnud.

Aga ausalt öeldes ei oska ma enam öelda, mis meil sellest kokkuvõttes järeldus või kes võitis. Küll ma tahaks, et ta tuleks ise ja kommenteeriks, aga ta ei viitsi ju kunagi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: