Sattumisi

veebruar 25, 2017

Jäi Kauri kommentaari hüpoteetilise või näitliku tsitaadi peale mõtlema – selle “meie ehitasime selle riigi, selle kultuuri, selle sotsiaalsüsteemi ja selle haigla” – et huvitav, kas inimesed, kes niiviisi tunnevad, ongi minust palju rohkem panustanud, või on see lihtsalt selline ütlemine, ebaturvatunde ratsionaliseering (ega see ei pea muidugi olema mingi välistav “või”, küllap mõnel on nii, mõnel naa, mõnel mõlemat). Jäin mõtlema just selle nurga alt, et oih, mina pole küll midagi ehitanud. Näiteks ma sündisin hoopis teistsugusesse riiki, kus oli kaugelt väiksem vabadus, kaugelt väiksemad võimalused, kus mu etnilise grupi kultuuri üritati ülaltpoolt maha suruda, mõnikord vägivaldselt, mõnikord vaiksemalt; ja elan praegu suuremate vabaduste ja võimaluste sees, kus mul on võimalik oma oskustega asju teha, mida ma siis poleks saanud, ja kus mu emakeelel on palju suurem kaal. Ja ma pole selle jaoks, et siia suuremate vabaduste sisse saada, midagi teinud. Lihtsalt sattusin sündima õigel ajal ja õiges geograafias.

Olgu, ma osalen selle kultuuri loomises ja selles sotsiaalsüsteemis, aga asjad on niiviisi läinud, et ma ei pea selleks kuigi palju pingutama. Ma ei ole selleks teinud raskeid otsuseid, elan lihtsalt oma tavalist elu ja justkui muuseas tilgub sellest midagi sotssüsteemi ja kultuuri.

Ma ei ole küll eriliselt rikas, aga pmst tunnen ma just seda, mis öeldi seal Cracked.comi artiklis sellest, mismoodi rikkad inimesed võiks end teisiti väljendada:

So, mister rich person who clearly is not reading this, when we say you’re “lucky,” we’re not saying you’re lucky in the way that a lottery winner is lucky. We’re saying that you’re lucky if you were born in a time and place where the hard work you’re good at (say, stock speculation) is valued over the hard work that other people are good at (say, landscaping, or poetry).

You can reply that if some other field paid more, you’d have just simply switched to it and been equally successful, due to your smarts and determination. You know, like how the smart and determined Michael Jordan was equally successful as a basketball player (six titles, $70 million a year) and baseball player (batted .202 in the minors) and team owner (his Charlotte Bobcats are currently 4-28).

Hmm … wait a second. Man, it’s almost like Michael’s hard work and determination wouldn’t have made him rich if he hadn’t happened to have been born in the one place and one time in human history where a man could get rich throwing a rubber ball through a small metal hoop.

Pane “rikkuri” asemele “inimene, kes elab kohas, kus mingi diktatuur ei tapa/vangista regulaarselt inimesi,” vähe sellest, siia võib lisada “ja kellel on tervisekindlustus,” ja mul hakkab juba imelik, et qué he hecho yo para merecer esto, ainult et mitte Almodóvari filmi või omaenda kunagise vingumispostituse mõttes, vaid vastupidi.

Huhh. Kui ma mõtleks, et see on kuidagi ärateenitud, siis peaks mul küll räme sense of entitlement olema.

 


PS: tuli meelde, et kunagi ühes Hospitality Clubi foorumis võtsin sama teema üles. Toona loopis keegi seal väljendit “iga rahvas väärib oma valitsust,” mõeldes muidugi mingite diktaatorite all elavaid inimesi. Ja  ma siis protsessisin seal, et isegi kui uskuda, et see on tõsi (et nad lasid sellise diktaatori võimule tulla), siis selline lause väidab ikkagi ka, et need, kellel on parem riik, on kuidagi tublimad ja vapramad kui need teised. Aga isegi kui nentida, et totalitaarsüsteemis elavad inimesed mängivad ise enamjaolt sellele süsteemile kaasa, olgu hirmust või lihtsalt konformismist, siis normaalsetes riikides elavaid inimesi, kes saavad uhke näoga öelda, et nemad pole küll kurjale allunud, pole lihtsalt samamoodi kunagi proovile pandud. Nad ei tea tegelikult. Või õigemini, Milgrami eksperimendi tõttu võiks nad teada, et päris suure tõenäosusega alluks ka nemad. Väheke “miks nad politseid ei kutsunud” stiilis laiamine ühesõnaga.

Ja paar aastat tagasi väga väga naise pool samamoodi – vaatan, et jaurasin praktiliselt sama asja mitmes kommentaaris.

 

Advertisements

37 kommentaari to “Sattumisi”

  1. tavainimene said

    “Meie ehitasime…” — võib-olla see on nagu “meie suguvõsa”, noh, et “minu vanavanaisa sai selle riigi eest Võnnu all kuuli õlga” vms? Mis muidugi ei lahenda kogu paradoksi, ses mõttes, et vanavanaisal ju ka lõpuks lihtsalt vedas jne.
    Aga tundub, et ega sellest meieismist kuhugi pääsu pole. Tipin siin praegu oma kommentaari, hammustan kuklit ja rüüpan kohvi ja vaatan aknast, kuidas kõhn külajoodik lootusetu näoga poe poole vantsib. Ma võiks ta ju tuppa kutsuda ja oma kuklit jagada, sest ega tema pole süüdi, et ta sündis teistsugusesse perre teistsuguste geenidega, ja mina pole oma kuklit kuidagi eriliselt väärt. Ja kindlasti võidaks tema sellest kuklist rohkem kui mina kaotaks. (Rangelt võttes võidaks me muidugi mõlemad.) Aga ma ikka ei kutsu …

    • Kaur said

      Inimesed tunnevad lakkamatult uhkust millegi üle, milles nad ise kuidagi osalised ei ole:
      – olen uhke, et olen eestlane.
      – olen uhke, et ma olen noor.
      – olen uhke, et ma olen ema. (hmm.)
      – olen uhke, et mul on nii tark laps, nii tubli mees, nii hea töökoht.
      jne jne jne.
      See vist jääb nii igaveseks, kuna see on osa kuulumis- või identiteedi-vajadusest. Me peame endale leidma mingi sotsiaalse grupi (eestlased, poisid, lapsevanemad, ametnikud, tippkorvpallurid) ja enda kuuluvust sellesse rõhutama.

      Aga Ritsik muretses just kogu maailma, mitte meie enda pärast. Kusagil lõunamaal on riik, kus ei hoolita! Minu jaur algas, märkimaks, et maailm paraneb hoogsasti igal pool. Ka meist hästi kaugel.

      Ning jah, meie (eestlaste) ideniteet ja heaolu saavad sellega mõnevõrra rikutud.

    • nodsu said

      tavainimene, ma arvan, et selleks, et joodikut mitte tuppa kutsuda, pole mingit meieismi vaja. piisab täiesti sellest, et sa jääks siis ise kuklist ilma ja põrand saaks poriseks.

      a ma ei rääkinudki tuppakutsumisest. ma rääkisin just sellest ilmalikust eduteoloogiast, mis igaks juhuks ja juba ennetavalt arendab ideoloogiat, et ebaõnn näitab patusust ja õnn voorust.

      tavaline kognitiivse dissonantsi lahendamise mehhanism muidugi.

      See tuletas jälle meelde, et siinsamas on sellest varemgi juttu olnud:
      https://notsumaja.wordpress.com/2012/03/01/rikkad-vaesed-ahned-helded/
      Rentsi pikem kommentaar (mille alguses ta tsiteerib minu oma) on täpselt see, mis ma mõtlen – ““See, et “maailm on minu auster” stiilis kasvatus ülearu kõvasti pähe hakkab, on näide selle kohta, kuidas inimesed hakkavad õudselt kergesti uskuma, et nende õnn tuleb kuidagi nende enda moraalsest väärtusest.”

      Kusjuures sellega ei olekski probleemi, aga probleem on selles, et selle mõttemaailma teine pool tähendab, et inimesed hakkavad väga kergesti uskuma, et ka teiste õnnetus on tingitud nende isiklikust madalast väärtusest. ”

      Mu postitus tuli tookord Rentsi enda postituse peale, mis on samal teemal:
      https://rameshwar.wordpress.com/2012/02/26/elagu-empaatiavoime/

      ja natuke oli kõrge- ja madalapalgaliste teema all samast asjast:
      https://notsumaja.wordpress.com/2015/07/30/paris-too-ja-mangutoo/#comment-4648
      ja
      https://notsumaja.wordpress.com/2015/07/30/paris-too-ja-mangutoo/#comment-4718

      See koomiks on kah samasse teemasse, kusjuures selles mõttes väga hea, et see, kellel on hästi läinud, on tõepoolest täitsa tubli, tema ainus viga ongi see, et ta ignoreerib, et tubli võib olla olnud ka see, kellel on halvemini läinud.

      http://thewireless.co.nz/articles/the-pencilsword-on-a-plate

    • nodsu said

      kui ma põhjustele mõtlen, miks ikka on tarvis endast kehvematele mingi pahe kaela määrida, siis tuleb lisaks levinud kõhutundele, et maailm on õiglane, pähe veel kaks seletust: 1) privileegipimedus, milest see koomiks oli – et väga lihtne on eeliste sees olles neid mitte märgata ja panna tähele ainult oma tööd ja pingutusi; 2) empaatia pahupool: teise inimese kannatused häirivad ja rikuvad tuju, aga kui otsustada, et see teine on HALB, siis ei pea end tema kannatustest enam häirida laskma.

      Ma olen kuulnud, et (vist) Ungaris olnud selline seataputraditsioon, et enne seatappu võtsid mehed viina ja hakkasid arutama, milline halb siga see ikka oli. Kuni olid end küllalt vihale ajanud.

    • Kaur said

      Ungari sigade kohta. Tsiteerin:

      “Küsisin ungarlaselt, kes on maalt pärit ja kelle kodus on alati sigu peetud, aga tema ei teadnud sellisest sea-laimamise kombest midagi. Ungari on suur ja lai ja sigu on seal palju, täitsa võimalik, et mõnes külas või peres just nii sigade peale pahandatakse.”

    • nodsu said

      Kindlasti võib see olla ka lokaalsem asi. Seda lugu kuulsin ammu ja hästi ei mäleta, kus, aga mulle tundub, et see võis olla Ungaris mingis etnograafialoengus. no ja vbla öeldi tookord ka piirkonna nimi, aga mul pole meeles.

  2. nodsu said

    Kaur, kusjuures selline asja eest, teist taga uhkustunne mind ei häiri (kusjuures see võibki vahel olla nii, nagu Murca kirjutas).
    http://mmurca.blogspot.com.ee/2017/02/lase-imel-sundida.html

    (kui keegi imestab, miks ma praegu korralikult ei lingi, siis sellepärast, et siin läpakas ei tule eesti klaviatuuril miskipärast need linnukesed, mida html-i jaoks vaja on ja ma ei viitsi selle väikese asja pärast eesti ja inglise klaviatuuri vahet edasi-tagasi klõpsutada.)

    positiivsed tunded on head. mind häirib ikka see, kui seda kasutatakse teiste mahategemiseks.

    • nodsu said

      PS: su Ritsiku-blogi kommentaaridega olin ma nõus. Ma jaurasingi edasi siin, mitte seal, sest ilmselgelt sõitis see juba algsest teemast väga kaugele.

  3. nodsu said

    tunde saaks eriti lühidalt kokku võtta kui “ma elan teenimatult normaalses riigis.” sellline vabariigi aastapäevaks kohaselt patriootlik tunne.

  4. Teresa said

    Muide ma olen asotsiaalsele või kenam oleks öelda, näljasele inimesele toitu andnud. Nägin kord kaubanduskeskuse söögikohas inimest äraviidud taldrikutelt järelejäänud toitu võtmas. Olin poest tulnud ja andsin talle oma sepikud ja vist midagi muud. Ta oli tõsiselt tänulik, mitte nagu kerjus, kes toidu pakkumise peale sind ropult sõimama hakkab.

  5. Teresa said

    Kaurile ütleksin, et ainus neist, mille üle ma jõuliselt uhke olin, oli see, kui olin lapsega maha saanud. Sellist eufooriat, et sa oled kellelegi elu andnud, tuleb kogeda, see on saavutus.

    • Kaur said

      Ma vist ei saa 😦

      Aga kui facebooki lugeda, siis on inimesed uhked igasugu asjade üle. Tegin piparkooke! Käisin kontserdil! Pildistasin seent!

    • Kaur said

      (Tegin kiire küsitluse ja selgus, et kolm vastajat kolmest ei saanud eelmisele viitele pihta, seega referents:)

      HU? – Vaadake, ma pildistasin seent

    • nodsu said

      millegi tegemise üle on põhjust ka, kui on produktiivne asi olnud (tegin piparkooki – tulemus: on piparkooki). ütlen ma inimesena, kellele maitsevad piparkoogid.

    • nodsu said

      a mis FB-sse puutub, siis kas infojagamise põhjus peab üldse uhkus olema? äkki hoopis ärevus, et “kõik unustavad mu ära”?

    • Mul tuli praegu piparkoogi-isu seepeale. Phmt on mul taigna komponendid ju kodus olemas v.a. apelsinikoor, ja apelsini saab ju osta? Et kevad tuleb, üldse mitte jõulud? Ah, elu on lühike, tuleb teha tainast, kui piparkoogiisu on!

  6. puru said

    Minu jaoks see küll nii eufooriline ei olnud – pigem kergelt kõhe, et kas ta ise ikka on edaspidi alati nii rahul, et keegi on suvatsenud talle elu anda. Vastupidiseid näiteid – noori enesetapjaid – ju leidub küllalt. Pigem jube vastutus, et kuidas need järgmised paarkümmend aastat nüüd parimal võimalikul viisil lapsevanema rollis hakkama saada. Vot siis juba ehk võiks teatud määral uhkust tunda, kui sa pole midagi väga untsu keeranud.

  7. KK said

    Defineeri “õnn”.
    Mulle tundub, et sa vastandad mingil põhjusel (mida lugejad või mina kasvõi ei tea) liialt. Eestis on üldse hetkel palju vastandamist, ma pole suutnud süveneda, et millest see tuleb.

    Mina vist hetkel kuulun pigem sinna gruppi, kellel Eestis praegu suht hästi läheb. See, et mul on hetkel suht tore ja mõnus, töö ja mõned privileegid, ei ole ju õnn. Ma võtan seda kui “siin ja praegu” momenti, mis võib sisuliselt päevaga muutuda. Mul on vedanud (hetkel, ma peab seda rõhutama, sest ma tean, et see ei kesta igavesti), seda küll aga kas ma ka seetõttu olen õnnelik? Rahul küll vahel, aga õnnetunne on minu jaoks teine teema.
    Ma võin olla nt paduõnnelik kui ma ületan ennast mingis väga raskes teemas/tegevuses, nö siin ja praegu. Aga see ei ole absoluutselt pidev seisund. Ma saan seda vaid enda kohta öelda ja hetkeliselt, mitte et teised hinnangut annaksid ja ma peaks sellega siis leppima. Teised ei ole õnne hindamiselt kunagi adekvaatsed, sest kipume nägema seda, mida me näha tahame.

    Muide, samamoodi kui sa heidad privileegipimedatele ette, et nad ei märka, samamoodi võib ka ju teist poolt vaadata (ma nüüd kasutan taas sinu vastandust) ja küsida, kas nemad märkavad?

    Elus on vahel oma roll vedamisel. Asjad lihtsalt juhtuvad, ilma et peaks olema kuidagi eriliselt tubli või eriliselt laisk.

    • nodsu said

      ma mõtlen õnne all igasugust vedamist (ühesõnaga, “luck”, mitte “happiness”). mille alt ma ei jäta tglt välja ka kaasasündinud kehakeemiat ega andeid. ma annan endale näiteks aru, et ma olen äärmiselt mittedepressiivne ja see teeb mu elu mitme kandi pealt kergemaks.

      Mida sa “teise poole” mittemärkamise all silmas pead? või keda sa “teise poole” all mõtled? neid, kes on oma privileegidest teadlikud? a nemad märkavad juba definitsiooni kohaselt, nii et neid sa ilmselt ei mõelnud.

      muidu ma arvan, et need “pooled” ei ole jäigalt fikseeritud. Mul ei ole väga suur sissetulek, nii et selles mõttes oleks ma justkui nõrgemal poolel (kusjuures ma kaldun arvama, et on ka teistele kasulik, et ma just sellise eluviisiga olen, sest muidu jääks paljud asjad, mida ainult mina saan teha, tegemata). Aga mul on selle juures paljud asjad hästi (sh kehakeemia), mis seab mind jälle tugevamale poolele.

      ma arvan, et neid inimesi, kes oleks alati ja kõiges tugevad/nõrgad, on vähe. seda pragmaatilisem on olla kaastundlik ja seda promoda, sest siis võib loota, et see tuleb ringiga tagasi.

      üks huvitav nähtus on tegelikult edukad ja jõukad inimesed, kes sellest hoolimata kaebavad, kuidas neile ülekohut tehakse (no näiteks maksustamisega, unustades, et maksud on ühtlasi need asjad, millest me neid avalikke hüvesid saame, mida peaaaegu ei märkagi). paneb kohe mõtlema, mis hirmud seal taga on. hirm jääda vaeseks, sest nad kardavad, et teised suhtuvad siis neisse samamoodi, nagu nad ise vaestesse suhtuvad?

    • nodsu said

      ja “Elus on vahel oma roll vedamisel. Asjad lihtsalt juhtuvad, ilma et peaks olema kuidagi eriliselt tubli või eriliselt laisk.” – just täpselt. seda ma räägingi. see ongi see asi, mis maru kergesti ära unustatakse ja siis vahitakse töötuksjäänule või sõjapõgenikule otsa, et miks ta tublim ei ole.

    • nodsu said

      küll arvesse võttes, et ühel on ühe asjaga hästi, teisel teisega: eraldi võttes on mingid näitajad ikkagi võrreldavad. ceteris paribus on tervel inimesel parem olla kui haigel. Voodis on parem magada kui lumehanges. Kõht täis on parem olla kui tühja kõhuga. Ilma pommitamiseta on parem elada kui pommitamise all. jne. neid asju on jube kerge ära unustada, kui ise olla mingis sellises parameetris parajasti mugavamal pool. hakkab tunduma enesestmõistetav, et ei pommitata, et on, kus magada, et miski ei valuta jne, ja esiplaanile tõusevad need asjad, mis endal parajasti viltu on.

  8. KK said

    “Teise poole” all ma pidasin silmas neid, keda privileegipimedad sinu väite kohaselt ei näe. Nad ju ei tea, mis hinnaga see nn priviligeeritus kõik kätte tuleb… Sellest pole paslik rääkida.

    • nodsu said

      KK, ma räägin sellistest privileegidest nagu see, et ma ei ole üldse vabadusvõitlusega tegelenud, ma ei ole vaba Eesti eest eluga riskinud, aga ometi saan elada ilma diktatuurita riigis.

      Või sellest, et kui ma töötan, siis saan ma selle eest piisavalt raha, et ära elada. See raha tuleb jah teatava töötamise hinnaga. Aga ometi on neid, kes peavad sama raha jaoks töötama kaks-kolm korda rohkem (ja kellest osa teeb minu hinnangul palju vajalikumat tööd). Või kes tahaks heameelega tööd (ja on varasema tööeluga tõestanud, et oskavad ka korralikult tööd teha), aga saavad juba n-inda tagasilükkamiskirja.

      Ma ei ole seda privilegeeritud inimeste makstavat hinda sugugi eitanud, ma juhin lihtsalt tähelepanu sellele, et see, et selle hinna eest selliseid hüvesid vastu saab, on juba ISE privileeg.

      Täiskoha eest miinimumpalka saav inimene teab eluks vajaliku raha hinda palju paremini kui mina.

      Ja keegi, kes on vabadusvõitlusega tegelenud ja ometi on see lõppenud mittevabas riigis, on palju kõrgemat hinda maksnud kui mina. Mu isa vestles kunagi tadžikkidega, kes nentisid nukralt, et nemad võitlesid üheksakümnendatel oma iseseisvuse eest, makstes selle eest inimeludega. Erinevalt meist, kes me pääsesime kerge ehmatusega augustiputši ajal. Aga kuna nad elavad Afganistani ja Venemaa vahel, siis ei olnud neil kunagi selliseid šansse nagu meil – parim, mis neil üle jääb, on Venemaa külje alla hoida.

    • nodsu said

      NB! juhul, kui sa oled ise see, kes teeb minust palju rohkem tööd, et minu moodi ära elada, siis oled sina üks neid, keda ma pähesülitajate eest kaitsen.

      teise nurga alt, kui sa oled ise nõuka-aegne dissident nagu näiteks Lagle Parek, kes on oma veendumuste nimel riskinud ja/või kannatanud, siis on sul muidugi minust palju suurem alus öelda diktatuuririikide kodanikele, et võidelgu oma vabaduse eest paremini.

      PS: ja isegi kui sa ise usud, et sa kaotaks nt koondamise korral väärtuse, siis, noh, mina ei arva.

    • nodsu said

      kas sa ikka paned tähele, et lausega “Nad ju ei tea, mis hinnaga see nn priviligeeritus kõik kätte tuleb” väljendad sa just nimelt eeldust, et vaesemad näevad kõik vähem vaeva? nt hiina orjavabriku lapsed?

      kas sa siiralt usud, et millegi eest makstav raha on nähtud vaeva täpne mõõt? või et see on tegevuse vajalikkuse täpne mõõt ja päästjad, hooldajad ja lasteaiaõpetajad ongi tarbetud, õigemini – tunduvalt tarbetumad kui nt edukad pokkerimängijad?

      kas vabatahtlike töö on üldse mõttetu?

      Kas need kaheksa maailma rikkaimat inimest, kes omavad sama palju kui maailma elanikkonna vaesem pool, näevad tõesti igaüks täpselt sama palju vaeva kui ligi pool miljardit sellest vaesemast poolest kamba peale kokku?

      Töö mõttekuse ja mõttetuse teemad on siin tglt varem üleval olnud:
      https://notsumaja.wordpress.com/2015/07/30/paris-too-ja-mangutoo/

      Ja kas sa seda cracked.comi artiklit oled lugenud? minu vabandused, enne unustasin linkida (varem kuskil siinsamas olen vist linkinud, aga see oli ammu):
      http://www.cracked.com/blog/6-things-rich-people-need-to-stop-saying/

  9. nodsu said

    KK õnnedefinitsiooni küsimus pani mind jälle teise aspekti peale mõtlema. Et kui edukas inimene tunneb sellist kibestumist, et peab ütlema halvasti vähemedukate kohta, siis järsku ongi asi selles, et ta on oma edu eest maksnud õnnega (selle teises tähenduses, õnn kui õnnelikkus, mitte vedamine).

    Kui ma järele mõtlen, siis ma näen tglt aeg-ajalt ikka inimesi, kes on minust paar korda jõukamad, aga rahulolematumad. Indigoaalane on üks näide; KK veebielu ei ole ma nii põhjalikult lugenud, et osata öelda.

    Sellises olukorras võib äkki tõepoolest peale tulla kadedus vähemedukate peale, kes justkui näeks vähem vaeva. olenemata sellest, kas nad kõik tegelikult näevad vähem vaeva – ma oletan, et kui omaenda palgatasemega ära harjuda, siis on kerge uskuda, et kõigil toob sama palju tööd sama palju sisse, stiilis “mina saan n koguse vaeva eest X raha, tema saab x/2 raha, järelikult ta näeb kaks korda vähem vaeva”. või sama arvutus, kui unustada vaeva nägemise hulk ja hinnata ainult produktiivsust või kasu, mida keegi teistele toob. Aga ei maksa unustada, et isegi teistele toodava kasu hulk ei pruugi olla saadava tasuga korrelatsioonis. Valvenäide: päästjad.

    Huvitav, kas sellise kibestuse vastu aitaks, kui meenutada, et edukal, kellele edu hind liiga kallis tundub, on seda edutu elu vastu tehniliselt palju lihtsam vahetada kui vastupidi. Liiga kallist edust saab alati lahti öelda; aga katsu sa vastupidist teha – kui sul ei olegi seda hinda, mida maksta, või kui keegi sinu käest seda hinda iks põhjustel üldse vastu ei võta (meie ühiskonnas on üks levinud iks põhjus näiteks vanus) või kui seal, kuhu sa seda hinda pakkuma pääsed, ei ole üldse kedagi vastu võtmas.

  10. nodsu said

    Apropoo, ma meenutan seda, mis on siin minu jaoks keskne: vähemedukate halvustamine. Kui te tähele panete, siis ma ei ole edukatele ette heitnud, miks nad üht, teist või kolmandat ebaedukat ei aita. Eks igaühel on omad põhjused, ma ise olen eriti amoraalne näide, kes ei kipu sugugi oma mugavusest loobuma, kui saab mugavalt olla.

    Lihtsalt seda EI PEA õigustama nende halvustamisega, keda parajasti aidata ei saa või ei taha. See, et ma teda ei aita, ei vaja põhjuseks, et too teine oleks nõme. Kui ma hakkan oma mitteaitamist niimoodi õigustama, siis laon ma tollele teisele hoopis suurema koorma selga ja torpedeerin (sest sõnadel on ühiskonnale mõju) neid, kes tahavad ja jaksavad aidata.

  11. nodsu said

    Veidi samal teemal:
    https://www.theguardian.com/commentisfree/belief/2017/feb/23/the-uk-where-falling-in-love-with-a-foreigner-is-only-for-the-better-off
    kus mh mainitakse Kardashiani kildu “miinimumpalgalise tööeetika” teemal, mille kohta vt ka:

    http://www.revelist.com/internet/kim-kardashian-minimum-wage-snapchats/6932

    (lühidalt, vaieldamatult töökas ja ettevõtlik, aga siiski rikkasse peresse sündinud naine, kes on saanud tänu sellele algusest peale oma töökust sinna panustada, kus see sisse toob, käitub üleolevalt paljude suhtes, kes peavad korraga kaht töökohta ja jäävad ometi vaeseks.)

    Täpselt minu point:

    “Although they were born into money and their privilege is immeasurable, the KarJenners _do_ work hard to maintain their empire and their efforts should be applauded — but not at the expense of putting down others who may not bring home a six-figure paycheck. ” Ühesõnaga, väärivad kiitust küll, aga mitte teiste arvel.

  12. KK said

    Tsitaat “kas sa ikka paned tähele, et lausega “Nad ju ei tea, mis hinnaga see nn priviligeeritus kõik kätte tuleb” väljendad sa just nimelt eeldust, et vaesemad näevad kõik vähem vaeva? ”

    Ei, ma üritasin vihjata, et nad lihtsalt ei tea, palju teised panustavad. Informeeritus on erinev. Näiteks isegi mu armas ema oli aastaid veendunud, et ainult raske füüsiline töö on väsitav 🙂 Ja kõik need, kes töötavad kontoris (isegi kui nad peavad tegema hunniku ületunde ja seda regulaarselt), käivad seal rohkem moepärast ja ei tohiks väsimust peale töönädalat isegi mitte teemaks võtta. Alles nüüd kui ta mul pikemalt külas on ja ma kodust tööd teen, siis on hakanud taipama, et asjad ei ole alati nii mustvalged 🙂

    Mul on ilma näideteta vahel raske argumenteerida aga näited, mis tööajal pähe kippusid, olid kõik nii labased või siis liiga äratuntavad (privaatsuse aspektist netti mitte sobivad st).

    Ja ma pole kuskil väitnud, et kellegi töö on mõttetu. Niiviisi ei rohiks kunagi keegi väita.

  13. nodsu said

    noh, siis meil ju vaidluskohta ei olegi. 🙂

    ma ise teen suurema osa tööd üldse kodus, nii et vbla mõnele jääb seda enam mulje, et ma midagi ei tee. selle vahega, et mulle tundub ka endale päris mõnus. mõnusam kui sama asja kontoris teha – kui tuleb tööhoog peale, siis lähen ja teen, milllal iganes sobib.

    a kui ma väikese palgaga töödest rääkisin, ega ma siis ainult füüsilisest. Indigoaalase juures mainisin just kõrgharidust nõudvaid töökohti, mille palk on kõvasti alla mediaani. inimesed teevad kutsumusega ja puha. ja töökoha jaoks maru hea, et just need inimesed. iseasi, kaua nad jaksavad.

    ja mõnelt neilt tahetakse ka ületunde, sageli tasustamata. õigemini pidi üks mudel olema see, et loomingulise töö tegijalt ühest küljest eeldatakse, et talle võib loomingulise ülesande vahetult tööpäeva lõpus kätte anda ja oodata, et hommikuks juba midagi oleks. Aga teisest küljest nõutakse kellast kellani kohal passimist, isegi siis, kui parajasti ühtegi sellist ülesannet ei ole.

    ja tööandjast olenevalt võib üsna sama laadi töö eest väga erinevat tasu saada. üks asi, millest see veel oleneb, on asukoht (aga kui me hakkaks rääkima, et noh, ettevõtlik inimene saab ju kolida, siis lõppeb asi sellega, et kõik kolivad Tallinna, mis ei ole kokkuvõttes ju hea. Või mis Tallinna. Välismaale ikka).

  14. nodsu said

    Heldeke. vaatan, et 2009. aasta majanduskriisi aegu olid sarnased teemad (ehk kaastundepuudus) Kati pool jutuks. ja ma jaurasin JUBA SIIS sel teemal, et inimesed on sunnitud tegema vastutahtsi mõttetut tööd ja kui kahju.
    https://noiaelu.wordpress.com/2009/03/08/822/

    ma olen ikka ammu üks töövastane olnud, vaatan ma.

    (tsiteerin 7-8 aasta tagust iseennast:

    ” selle tüütute tööde kirjelduse peale hakkab mul sees urgitsema selline vastik mõte, et suurt osa tööst ei ole tegelikult üldse vaja teha. Kellele on vaja prügimägede viisi kergestipurunevaid või koguni mürgiseid mänguasju, mida inimesed 14 tundi päevas ilma pissipausideta kokku panevad?
    Ühesõnaga, praegune maailmamajandus on selline, mis paneb tuhandeid inimesi tegema midagi, a) mis ei paku midagi neile endale, b) mida ei ole ka kellelgi teisel vaja, c) mis samas juba oma toorainevajadusega kulutab ressursse, mida meil kõigil varsti nappima hakkab.
    Paradiislik olek oleks siis vastupidine olukord, kus keegi ei teeks tööd, mida mitte kellelegi vaja ei lähe, ja kuna mõttekat tööd ei olegi nii kole palju, saaks kõik läbi ajada palju vähema tööga kui praegu. Aga õrna aimugi mul pole, kuidas sellisesse olekusse võiks jõuda – ja kas üldse.”)

    Aga tegelikult ajasin taga seda postitust:

    https://noiaelu.wordpress.com/2007/06/21/miks-on-inimesed-kadedad/ – olin seda taga otsinud juba siis, kui ma imestasin ühe konkreetse Lõmmelehe nimelise blogija üle, kes paistis olevat endast edutumate peale tõsiselt kade – https://notsumaja.wordpress.com/2011/03/23/ikka-toohuumor/#comment-1750 – a tookord ei osanud otsida.

    Väikese Nõia selgitus oli turvatunde puudumine.

    Postitus oli vahetult enne majanduskriisi, 2007. aastal, tsiteerin:

    “Eestlane uskuvat nimelt, et elu läheb tõusvas joones, majandus kasvab lõputult ja nad ise saavad aina paremat tööd ja suuremat palka. Tagasilööke ei tule või kui, siis kusagil kaugel või halvemal juhul ehk naabrimehel, aga minuga ei juhtu midagi, väitvat peaaegu kõik.
    Paraku võib selle särava optimismi taga tegelikult luurata hirm ja ebakindlus. Kartus, et võib olla siiski, siiski olen mina homme töötu, kodutu, näljas ja paljas. Aga see on kole väljavaade ja sellest tuleb kuidagi üle saada.
    Üks võimalus ongi siis jagada inimesed kaheks. Meieks, kes me oleme tublid, töökad, ettevõtlikud ja usinad, saame alati hakkama ja ei jää kunagi hätta, ja nendeks, kes on laisad, lollid, tööpõlgurid, harimatud, kuradi luuserid ja küllaga ära teeninud oma koha prügimäel.

    Eraldusjoon meie ja nende vahel on selge, tugev ja ületamatu. See on kaasasündinud, see on jumalik ettemääratus. Ettevõtlikkus on sünnipärane pühadus, luuserlus sünnipärane patt. Patusest ei saa püha, pühast ei saa patust.
    Meie ei ole kaotajad. Ja me ei taha kaotajaid ehk patuseid näha. Kadugu meie silma alt, et nad ei häiriks ega hirmutaks meid meie rikkalikus pühaduses. Ja aitama me neid ei pea, sest nad on ise süüdi. Peavad olema, sest kui ei oleks, siis võiksime ehk siiski ka meie nendesarnasteks … Ei! Ei saa olla!
    Seepärast siis minnaksegi alati pöördesse, kui kellegi käsi justkui sirutub saama osa meie panusest. See käsi meenutab ainuüksi oma olemasoluga liiga valusalt maailma ebaturvalist külge.”

  15. ogalik said

    Lõng on küll hoopis muul teemal, aga selle lõigu juures “Ma olen kuulnud, et (vist) Ungaris olnud selline seataputraditsioon, et enne seatappu võtsid mehed viina ja hakkasid arutama, milline halb siga see ikka oli. Kuni olid end küllalt vihale ajanud” tahtsin hirmsasti tsiteerida:

    “Kõgõ tähtsämp asi tsiatapmise juures oll putel. Mitte et tsiatapja määntsegi joodigu olli, a putel oll tuu jaoss, et süänd täüs aiaq. Nigu vanaq meheq ütlivä: kuis sa õks lähät targa pääga tõsõ ellu võtma. Olguq pääle, et tsiga, aga õks niguq uma…
    Edimäne klähv võeti sõs, ku karvavõtmise vesi hinnäst jo liigutama nakas. Egäüts, kiä pudelist suutävve võtt, ütel midägi halvastõ tsia kotsilõ. Küll ollõv tä ülearu vingja, küll tükkev sulgu lahkma, küll aiev ruuhvõ kummalõ. Mõnikõrd löüti, et kõõrdu tükkiv kaema pererahva pääle. Ku sõs viil tõnõ klähv ka pudelist võeti, sõs käve peremiis kõrra keldren ja kuulut pahanu helüga, et terve salvõtäüs kartliid ollõv ärq häotet – kiä tuu muu ku tsiga – sõs olliq tsial päsemädä kõrraq käen.”

    Kirjutanud Pulga Jaan, kes kirjeldab vanu Võrumaa seatapukombeid, avaldatud Võru-Setu tähtraamatus 1998

    • nodsu said

      kuule, äkki ma seda olingi kuulnud ja ajasin segi, mis maa folkloor see nüüd on. See kartulite ärasöömise jutt tuleb täpselt tuttav ette.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: