Üks asi meenutas teist

märts 19, 2017

Üks.

Ritsik, näe, räägib siin vihapaastust ja üks või teine küsib, milleks see üldse. Mul tuli kohe praktiline näide meelde. Mälestus vägagi lähiminevikust:

vihastasin nädal-pooleteist tagasi telekapuldi peale ja hüppasin suure vihaga nii kõvasti üles-alla, et pärast olid põlved hellad.

Näe, kui palju kahju teeb, kui oma impulsse ei ohjelda!

Ja see läks veel isegi hästi! sest kui ma oleks teinud seda, mida ma tol hetkel päriselt tahtsin, siis oleks ma visanud telekapuldi otse telekasse, kiskunud ta sealt välja, hüpanud tema otsas, kuni ta pulbriks muutub, matnud ta maha ja siis läinud ja laulnud tema haua peal kupleesid. Kõik need koledad asjad jäid juhtumata, sest ma suunasin kogu viha süütusse üles-alla hüppamisse.

Näe, kui palju head teeb, kui oma impulsse ohjeldada!

*

Kaks: algab lähiminevikust ja hüppab äkiste hoopis kaugemasse aega.

A. rääkis söögi ajal raamatust, kus tegeldakse umbes selliste küsimustega, kas see, et kohvitass on kohvitassina olemas, välistab selle, et ta on olemas teatava aatomite kogumina. Või vastupidi. Ehk kas lause “see ei ole kohvitass, vaid kõigest nii-ja-niisugusesse struktuuri kogunenud aatomid” (või vastupidi) on mõttekas või mitte.

Mina ütlesin, et minu intuitsiooni järgi ei välista ja tegemist on lihtsalt ühe ja sama objekti eri kirjeldustega. Või eri kogemistega, olenevalt sellest, kui kaugelt ma vaatan ja mis on mu vaatamise instrumendid. Jättes muidugi kõrvale selle, kas kohvitass on üldse pelgalt materiaalne objekt, või sisaldab kohvitass-olemine lisaks füüsilisele objektile ka kohvijoomise kultuuri ja ilma selleta poleks üldse mõtet “kohvitassist” rääkida. Mis koha peal ma sain aru, et ma libisen oma tavalisse mulasse, bla-bla-bla, et kõik mõisted on üldmõisted. Ja jäin suhteliselt vait. Ainult seda arutasime natuke veel, et näh, koolis õpetatakse, et on ontoloogia, epistemoloogia ja kommunikatsiooniteooria, aga kui lähemalt vaadata, on piirid nende vahel jube udused.

Paar tundi hiljem tuli see mul jälle ette, mõtlesin, kui tore ikka, ja äkitselt lõi ette lapsepõlvemälestuse. Otsapidi ka seoses teiste blogijate juttudega teemal “kelleks tahan saada”.

Ma olin viis-kuus-seitse, täpselt ei mäleta, kas ma juba koolis käisin, igatahes elasime veel Meriväljal. Kontekst: olime emaga (või üldse perega, aga ma isa kohta täpselt ei mäleta) Straussi kontserdil, kus mulle pakkus eriti palju lõbu “Sepapolka”.

Vaheajal või pärast kontserti tuli mul äratundmine ja ma teatasin emale, et kui ma ülikooli lähen, tahan ma filosoofiat õppida.

Ema reageeris algul jahmunult ja üritas siis elu tõsiasju tutvustada, tõenäoliselt mõlkusid tal meeles Eero Loone, diamatt ja ajamatt.

“Seal ei ole tegelikult nii, nagu sa ette kujutad, et kogu aeg niimoodi filosofeeritakse,” seletas ta.

Advertisements

See kurjavaimu nõrkus. Viimaste aastate häda: haigused ise pole ülepea mingid õiged haigusedki, aga pärast tuleb nagu aamen kirikus kohutav kudemisaeg, kus mu keha ei venita naljalt üle 36 kraadi välja ja midagi ei jaksa. Nüüd jälle: läksin üle tüki aja mustlastrenni, pärast esimest tantsu keel vesti peal ja hingetoru valutab suurest hingamisest. Läksin üle tüki aja laulma, paari esimese laulu järel on süda paha ja mitte kõigist neist vorstidest, mida ma pärast “parimat enne” usinalt söön, vaid jõuetusest.

Pärast õhtul laman diivanil ja sealt püsti tõusta on maailma kõige raskem asi. Ma ei taha tööle minna, ma tahan, et keegi võtaks mu kätele ja mind ringi kannaks!

Selle koha peal tuleb A. oma mõtetest välja ja küsib: “Kuhu sa tahad, et sind kantakse?”

– Ringi!
– Aa. (mõtleb)
Kui suur ring see peab olema?

(Tegelikult läks ta hoopis ja pani minu eest töötoas arvuti käima, sest see tundus palju raskem asi, kui juba käiva arvuti taha istuda.)

*

Napakatest lühiühendustest: on selline Playfordi raamatute eelne käsikiri, kus on väikeses koguses samu tantse sees, nimi on Lansdowne’i manuskript (jube väärtuslik, sest esiteks on keegi teine inimene neid seal oma sõnadega kirjeldanud, mis aitab laiemat pilti saada, teiseks on see, nagu öeldud, varasem, mis näitab, et vähemalt need tantsud olid kindlasti enne trükiraamatut käibel). No ja mul jääb see kogu aeg meelde kui Lawndale’i manuskript, sest “Daria”. Kõlab peaaegu nagu “Lawndale files”.

PS: üldse olen ma viimasel ajal selliste infotükkide otsa komistanud – mitte, et need oleks päris nii hiljuti avastatud, lihtsalt mina ei pannud tähele, muudkui kaevasin Playfordi, Caroso ja Negri trükis ilmunud raamatuid, mille lingid ma olin juba nii viisteist aastat tagasi ilusti järjehoidjatega tähistanud. Caroso-eelsed Itaalia käsikirjad, Playfordi-eelsed inglise käsikirjad ja üks 17. sajandi alguse Prantsuse käsikiri ka. Kõik see on liiga huvitav! ma unustan ennast neid käsikirja-artikleid lugema ja ei lähe magama, mõni ime siis, et kehatemperatuur normaalseks ei jaksa ronida. Kas keegi tahaks mult natuke üle ääre ajavat motivatsiooni laenata ja annaks vastutasuks magamamineku oskust? et magama minna tunduks tõeliselt paeluv perspektiiv, selle asemel, et ka seda artiklit veel ainult natukene lugeda, kohe-kohe lõpetan ära, kohe, kui ma olen ka selle järgmise artikli lingil klikkinud.

PPS: ja ma paningi oma toidublogi sinna va blogiauhindade võistlusele kirja. Esimest korda elus, kui mul on blogi, mis mingisse selgesse kategooriasse sobib.

Tee peal

märts 12, 2017

Tänava teisest otsast lähenes noormees, viipas käe kaarega kehast eemale ja sirutas välja, ise saatis pilguga. Nagu ikka, haardus minu pilk tema omaga kaasa, : mida ta ometi vaatab? Ja jäin korraks uskuma, et ta jalutabki nähtamatut koera, koer kisub rihma, käsi venib välja. Kuni nägin käes sigareti ära ja sain aru, et mul oli vale lugu, lugu käis hoopis nii: “Tänava teisest otsast lähenes noormees, suitsetas graatsiliselt, viipas oma sigaretikäe kaarega kehast eemale ja sirutas välja, ise saatis pilguga.”

Kui toredad inimesed ütlevad enda kohta järjekordselt “ah, ma olen nii loll/kole/nõme,” siis tahaks ma esimese purtsatusega öelda “Ise oled!”

Ainult et see on täpselt vastupidine asi sellele, mida ma neile pärale saata tahaks. Mis ma peaks ütlema? “Ise olen”? Aga miks neid peaks huvitama, mis mina olen?

“Ei ole!” on nii mannetu, tahaks midagi sama lapsiku löövusega nagu see va “Ise oled!”, ainult täpselt vastupidi.