Mida on rüütlil valge hobuse seljas pistmist hügieenisidemetega

Eelmise postituse all tulid inimeste oskuste ja kalduvuste erinevused jutuks, mispeale mulle tuli kohe meelde, kuidas meil A.-ga asjad käivad.

Üks asi on see, et ta ehitab riiuleid ja puhastab seinapalke krohvist ja teeb vahel salatipeenraid ja niidab muru – kõike seda, mille peale mina olen praktiliselt tühi koht. Aga mulle meenus ka see, mismoodi ta on õppinud minuga ringi käima.

Näiteks on ta ära õppinud, et minu arust ei ole hädavajalikud asjad enne otsas, kui nad on päris otsas – erinevalt temast, kes ta leiab, et vetsupaber on otsas, kui seda on ainult üks rull järel.

Mis tähendab, et ta soetab salavarusid, mida hakkab millalgi ka minul või lausa ainult minul vaja minema, aga nii, et mina sellest midagi ei teaks. Ühest sellisest sain ma teada nii aastake-paar tagasi – ükskord, kui mul oli paanika, et kõik on otsas ja mis ma nüüd pihta hakkan, tuli ta võidukalt välja paki hügieenisidemetega, mille ta oli ekstra sellise juhtumise tarvis soetanud ja oma kappi ära peitnud, et mina sellest midagi ei teaks. Mina ei tohi sellest midagi teada, kuna siis hakkan ma sellega arvestama ja kulutan selle tagavara ära ja siis on paanikahetkel kõik PÄRISELT otsas.

Hiljuti arutasin külmkapi ees, et kassikonservi purk saab kohe tühjaks ja täna ei jõua enam poodi minna, aga noh, äkki venitab kuidagi homseni välja; mispeale A. tuiskas midagi lausumata magamistuppa ja ilmus sealt, konservipurk käes.

Ma ootan huviga, mis salavarud järgmise kriisiga – mida mina muidugi ennustada ei oska – ilmsiks tulevad. Fantaasia läheb igatahes tööle, mida kõike tema Mary Poppinsi kotis veel leiduda võib.

*

Kui juba kassid jutuks tulid, siis meie hall kass on selline rahutu ja inimsõltlane, eks ole. Juhtus nüüd ühel hommikul, et ma ärkan selle peale, et kass tahab midagi. Läksin vaatasin, kauss oli tühi, panin täis ja üritasin magama tagasi minna.

Viis minutit hiljem on kass uuesti voodi serval ja seletab ja ära ei lähe.

Tõusen üles, vaatan, A.-d pole kuskil, ju ta on õues. Teen järelduse, et kass tahab A.-le õue järele minna; lasen ta välja ja lähen magama tagasi, ise mõtlen heldinult, et näe, kass on tema järele memmekas, eks see tule sellest, et A. on minuga võrreldes rahulik ja aeglane, istub kaua ühe koha peal, nii et kassil on tema otsas mõnus lösutada.

Kui ma üles ärkasin, oli A. ühes kassiga toas tagasi ja ma kandsin talle oma heldinud jutu ette. Et kuidas kass teda nii väga armastab, et muutub kohe rahutuks, kui tal sabas ei saa käia.

Ei ole nii, väitis A. Ta oli kodust ära olnud ja nii saanud ma lihtsalt kogeda, kui tüütu see kass igal hommikul on. “Tavaliselt ma olen lihtsalt kodus ja kaitsen sinu und,” seletas ta.

Hüdra

Kuidas, kuidas, kuidas on minuga juhtunud see, et ühtäkki avastan ma end impressaario ja produtsendi rollist?

Ma ei ole üritanud sinna saada. Ma pole tahtnud sinna saada. Ma olen tahtnud ja tahan tantsutekste uurida, lasta endal mõtetel pähe tulla, proovida järele, kas need mõtted saavad lihaks; õpetada inimestele ja avastada, mis päriselt töötab ja mis mitte; vahel panna isegi sidusamaid lavastusi kokku, luua väikesi maailmu oma peopesal ja avastada, et need töötavad isegi siis, kui nad on mu peopesast välja kasvanud. Kirjutada lautotabulatuure tavalisteks nootideks lahti, otsida tantsu juurde uut muusikat. Ise tantsida, ise õppida, tunda surinat, mis tekib ajudes, kui ma pean korraga koordineerima oma käsi, jalgu, liikuma mööda mustrit, suhtlema partneriga ja sealjuures sundimatu välja nägema. Vahetevahel laulda. Vahel tantsida ja laulda korraga ja kadestada Catherine Zeta-Jonesi kopsumahtu. Kasvõi kastanjette mängida (jumalukene, see on vist kõige raskem koordinatsiooniülesanne, mida ma elus lahendanud olen). Tõlkida, olgu või värsse, olgu või nii, et neid peab laulda saama.

Ma ei ole otsinud võimalust kirjutada iga päev kümneid meile, teha telefonikõnesid, mida aeg-ajalt ei võeta vastugi, ühitada eri inimeste vastukäivaid plaane ja ettekujutusi, lepitada omavahel suuri isiksusi, võluda kuskilt välja raha ja kõikvõimalikke muid ressursse. Kõike seda ma parema meelega väldiks. Isegi kui mul tuleb vahel hästi välja*.

Häda on selles, et see ei paku mulle tegevusena mingit rahuldust. Ainus rahuldus, mida sellest saab, on tulemuserahuldus, uhkustunne raskuste ületamisest, taotine suurushullustus “ma suudan kõike lahendada ja mulle pole miski võimatu.”

Aga see on rahuldus, mille üle rõõmustaks tulemusele orienteeritud inimene, ja ma ei ole kunagi eriti tulemuste peale lennanud. Ma tahan teha asju sellepärast, et ma tahan neid teha, mitte sellepärast, et ma tahaks nad ära teha.

Ära tegemine juba kõlabki nagu “kaela pealt ära” ja on ju teada, kuidas sellega on – raiud ühe pea kaela pealt ära, kasvab kümme uut asemele. Kui ette ei vaata, jäädki raiuma ja mõtled: kuidas minust, veendunud töövastasest, küll professionaalne pearaiuja sai, kui ma tahtsin ometi kõigest vaikselt oma aeda harida.

———————————————————————————
* Ja olgem ausad, vaevalt see mul enamasti nii üle mõistuse hästi välja tulebki. Mul pole millegagi võrrelda, sest kõrval ei tegele keegi täpselt samade asjadega, aga tõenäoliselt tuleb mul see välja parajal “käib kah” tasemel, mitte enamat. Ma ei usu, et ma oleks ülikompetentne asjaajaja. Ma arvan, et on inimesi, kes on selle peale palju paremad.

Plähmin niisama

Mul tuli just nii hea vandenõuteooria pähe – briti toorid eesotsas lord Howardi ja Boris Johnsoniga tegutsevad salajas selle nimel, et Šotimaa lööks Ühendkuningriigist lahku ja saaks eraldi euroliitu astuda. Sest muidu nad ju ei pingutaks nii hoolega, et Hispaania solvuks inglaste peale kõvemini kui katalaanide peale. Paistab, et edukalt.

Ainult et selle uskumiseks peaks jälle mina kõvasti pingutama, et Hanloni habemenuga unustada.