Hüdra

aprill 19, 2017

Kuidas, kuidas, kuidas on minuga juhtunud see, et ühtäkki avastan ma end impressaario ja produtsendi rollist?

Ma ei ole üritanud sinna saada. Ma pole tahtnud sinna saada. Ma olen tahtnud ja tahan tantsutekste uurida, lasta endal mõtetel pähe tulla, proovida järele, kas need mõtted saavad lihaks; õpetada inimestele ja avastada, mis päriselt töötab ja mis mitte; vahel panna isegi sidusamaid lavastusi kokku, luua väikesi maailmu oma peopesal ja avastada, et need töötavad isegi siis, kui nad on mu peopesast välja kasvanud. Kirjutada lautotabulatuure tavalisteks nootideks lahti, otsida tantsu juurde uut muusikat. Ise tantsida, ise õppida, tunda surinat, mis tekib ajudes, kui ma pean korraga koordineerima oma käsi, jalgu, liikuma mööda mustrit, suhtlema partneriga ja sealjuures sundimatu välja nägema. Vahetevahel laulda. Vahel tantsida ja laulda korraga ja kadestada Catherine Zeta-Jonesi kopsumahtu. Kasvõi kastanjette mängida (jumalukene, see on vist kõige raskem koordinatsiooniülesanne, mida ma elus lahendanud olen). Tõlkida, olgu või värsse, olgu või nii, et neid peab laulda saama.

Ma ei ole otsinud võimalust kirjutada iga päev kümneid meile, teha telefonikõnesid, mida aeg-ajalt ei võeta vastugi, ühitada eri inimeste vastukäivaid plaane ja ettekujutusi, lepitada omavahel suuri isiksusi, võluda kuskilt välja raha ja kõikvõimalikke muid ressursse. Kõike seda ma parema meelega väldiks. Isegi kui mul tuleb vahel hästi välja*.

Häda on selles, et see ei paku mulle tegevusena mingit rahuldust. Ainus rahuldus, mida sellest saab, on tulemuserahuldus, uhkustunne raskuste ületamisest, taotine suurushullustus “ma suudan kõike lahendada ja mulle pole miski võimatu.”

Aga see on rahuldus, mille üle rõõmustaks tulemusele orienteeritud inimene, ja ma ei ole kunagi eriti tulemuste peale lennanud. Ma tahan teha asju sellepärast, et ma tahan neid teha, mitte sellepärast, et ma tahaks nad ära teha.

Ära tegemine juba kõlabki nagu “kaela pealt ära” ja on ju teada, kuidas sellega on – raiud ühe pea kaela pealt ära, kasvab kümme uut asemele. Kui ette ei vaata, jäädki raiuma ja mõtled: kuidas minust, veendunud töövastasest, küll professionaalne pearaiuja sai, kui ma tahtsin ometi kõigest vaikselt oma aeda harida.

———————————————————————————
* Ja olgem ausad, vaevalt see mul enamasti nii üle mõistuse hästi välja tulebki. Mul pole millegagi võrrelda, sest kõrval ei tegele keegi täpselt samade asjadega, aga tõenäoliselt tuleb mul see välja parajal “käib kah” tasemel, mitte enamat. Ma ei usu, et ma oleks ülikompetentne asjaajaja. Ma arvan, et on inimesi, kes on selle peale palju paremad.

Advertisements

9 kommentaari to “Hüdra”

  1. marca said

    Jah! Mulle on ka räägitud, et “aga vaata, kui hea tunne on siis, kui see saab tehtud!”. No eks ta ole küll, aga samas ei motiveeri see ikkagi mind midagi tegema. Mingi “pärast on hea” ei ole piisav. Vist sel põhjusel ei suudaks ma ka dieeti vms pidada või nürilt trenni teha. See, “ma ei ole tulemustele orienteeritud” kõlaks kuskil CV-s muidugi eriti hästi…

  2. iu. iu. vaeseke.
    Soovitaks sest olukorrast kiiresti vabaneda püüda, aga küllap sa proovid seda nagunii ja nõuanne on täpselt nii kasutu kui nõuanded tavaliselt ikka.
    Nii et aint “iu!”

  3. nodsu said

    Agenti oleks vaja, vaat mis. Või mänedžeri vms sellist tegelast. Ei peaks isegi mul endal olema, piisaks, kui keegi tegutseks ja sekeldaks, kellega ma saaks vajadusel ühendust võtta.

    Aga kuuldavasti ei jaksa isegi vanamuusikamaailmas ka kõige kuulsamad artistid seda enam endale lubada. Ja aj. tantsu maailmas on muidugi vaesem lugu, sest see maailm sigines ka ise hiljem, on selline noorem ja vaesem sugulane.

    Kohati on mu olukord tekkinud samal põhjusel, mida kurdavad väikelaste vanemad – et nii palju lihtsam on ise ära teha kui oodata, et tema teeks. St kui mina ei tee, ei tee keegi. Ainult et väikelastega on see lootus, et nad hakkavad kunagi ise tegema, kui alguses tagant torkida ja mul pole muidugi ühtegi nii konkreetset “teda”. Lihtsalt asjad ei toimu, kui ma ei nügi.

    Praegu tundub, et parim, mis ma saaks teha, on teha sellised asjad ära muuseas, nendele palju mõtlemata, need oma emotsioonidest lahutades. Seda peab õppima.

  4. murca said

    Mõnele inimesele ju õudselt meeldib organiseerida ja korraldada ja asjatada ja toimetada. See on nagu žongleerimine või suurel peol mitmes vestluses korraga osalemine. Äge ja põnev ja rahuldustpakkuv ja selle intensiivsus ja haaravus on just toitev nauding. Mõnele. Mitte tüütu ebameeldiv väsitav koorem, nagu mõnele teisele. Kusagil tolknevad, käed rüpes, ringi inimesed, kes tahaks süvenemise ja mõtlemise ja proovimise asemel kusagile helistada ja midagi kokku leppida ja raha välja ajada ja misiganes asjad eelkõige tehtuks saada.
    Võib-olla peaks olema selline tutvumissait, kust iga inimene endale sellise äri- või koostööpartneri, kellel on vastupidised eelistused tööülesannete osas.

    • nodsu said

      olles juba mitu kommentaari kirjutanud, jäin veel su žongleerimisjutu peale mõtlema. Ma saan sellisest kaifist mõnes mõttes aru, aga mulle pakub seda just näiteks keeruline tants, kus ma pean tegelema iseenda, oma partneri(te) ja vähemal määral ehk ka publikuga, olgu ta kujuteldav või päriselt olemas. Või kui on vaja peast natuke keerulisemat arvutust teha. Aga vat kui žongleerida tuleb paljude inimeste ja kõigi nende tahtmistega, siis hakkab närvidele käima.

      Ilmselt lööb siin välja minu vilets konfliktitaluvus, aga see ei pruugi olla ainus põhjus.

  5. nodsu said

    Tundub maru uskumatu, aga teisest küljest, ma tean teisigi asju, millest mina hoian kaugele eemale ja teistele ilgelt meeldib.

    Mõne sellise asja peale olen isegi partnereid leidnud.

    • nodsu said

      selle peale hakkasin oma eraelule mõtlema, kus mul on elukaaslane, kes ehitab riiuleid ja mõtleb majapidamislahendusi välja ja.

  6. nodsu said

    Ausalt öeldes, niipea kui ma selle postituse ära olin kirjutanud, tundus see palju väiksem ja kergem jama. vana inimene, võiks juba teada, et endast väljapoole paigutatud mured muutuvad lihtsamaks. sõnastatud asjadele tekib konkreetsus, mis laseb nad just niiviisi oma emotsioonidest kõrvale panna, nagu ma tahtsin.

  7. […] postituse all tulid inimeste oskuste ja kalduvuste erinevused jutuks, mispeale mulle tuli kohe meelde, kuidas meil A.-ga asjad […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: