Matrjoška lisanditega

Mõtlesin ükspäev unesegase peaga ühest ilusast, arukast, sarmikast noorest mehest –

kes kõige oma ilu, võlu ja aru otsa mainib tagatipuks, va aristokraadivõsuke, aeg-ajalt jutu sees sundimatult nimepidi üht harvadest inimestest, keda ma imetlen võtmes: “kui suureks saan, hakkan temaks,” –

asi, millesse ma jäin muide nii kõvasti kinni, et nägin selle seletust lausa unes: seal oli üldteada tõsiasi, et mu imetletud eeskuju on ilusa noormehe peretuttav, ammust aega, temaga lapsest peale suhelnud, sestap ka sundimatus –

aga muide pole üldse võimatu, et nii on ilmsigi; et ongi va aristokraadivõsuke; ja mul matab kadedus hinge.

Igatahes, mida ma tahtsingi öelda? Mõtlesin ükspäev unesegase pea ja võlutud kadedusega: mis tunne on küll olla tema? mis tunne on olla nii ilus, armas ja võluv, et kõigile meeldib?

Ja järgmiseks tuli juba ärksam mõte “aga kust ma tean, et ta ise üldse teab?”