Vestlus säästu- või korilustoitlusest

Tuli tunne, et tahaks tsiteerida mõnd kohta oma lukutagusest postitusest ja sealt hargnenud vestlusest.

Seal tuli jutuks, kuidas ma tutvusin noortega, kes päästavad supermarketitagustest konteineritest korralikke toiduaineid; aga sõprade seas oli sellest ennegi juttu olnud. Tsiteerin:

“Nagu surikaadiefekt (tuntud ka Baaderi-Meinhofi fenomeni nime all) ette näeb, oli üks sõbranna mulle kõigest nädal varem kirjutanud (kirjaviis muutmata, see on tema sihipärane meilimiskeelepruuk, kui vaja, oskab ta õigekeelt paremini kui… kui üldse keegi, võiks peaaegu öelda):

järsku peaks algatama mingi ökoräpa kampaania; analoogne nt veganlusele ja freeganismile. — see olla see kui toitud äravisatud toidust poodide prügikastides, mille kuupäev on kukkunud.

(mulle tundus se küll ses mõttes inetu et päris kodutute eest sööd ära nimodi. a se vist oligi riikides kus kodututel on niipalju supikööke et nad prügikastist toitu ei viitsi otsida ja sis selle niši täidavad need hullud. mõistlikud, tähendab.)

noh, et nagu vanasti: üleni on vaja pesta max kord nädalas, nagu laupäeviti saunas käidi. pead pesta ei ole vaja iga päev, kõige tihem 5 p tagant, siis pole ka palsamit ega midagi vaja. pesupulbri järgi haiseda ei ole vaja.

Ma võin nüüd kodutute toidu ärasöömise mure peale vastata, et seda hirmu ei ole: seda kraami jäi veel lademes. Eriti paprikat, kartulit ja porgandit. Sellist, mis on enne äraviskamist viisakalt kasti või kilekotti pakendatud, justkui ekstra selleks, et suvalise prügiga segamini ei läheks.”

Andsin sõbrannale postitusest viisakalt teada ja märkisin talle, et ei taha seda infot väga laialt laotada: et rangelt võttes on see tegevus illegaalne, sest konteiner on poe oma ja mõnel poel, kellest seal juttu on, võib tulla paha mõte see luku taha panna või muid inetusi teha.

Sõbranna imestas:

ja miks see illegaalne on? – kui vargus, siis kelle oma on äravisatud kurk? prügiveofirma varandus?

samahästi on illegaalne tegevus kui ma tee kõrvalt prahti üles korjan.

Mina märkisin, et näiteks selle loogikaga, et konteiner on poe oma. Ja et noored rääkinud, et neid on ähvardatud, sõimatud ja lubatud politsei kutsuda.

Ning lisasin:

Poe huvi konteinerit valvata ja sellele ligipääsu keelata peitub ilmselt selles loogikas, et “kui sa tasuta võtad, siis ei tule sa raha eest ostma”. ettekujutus saamata jäänud tulust. Protestantlikud väärtused vbla ka ( on amoraalne, kui keegi saab midagi, selle eest maksmata).

Ning et Hispaanias olevat hoopis teine suhtumine, poodnikud tulevad vahel lausa ise pakkuma ja keegi ei tee nägusid, kui sa ka päevavalges konteinereid puistad.

Tema vastu:

aga täitsa huvitav oleks, kui ajakski asja niikaugele et tuleks politsei – ja siis ehk saaks teada, mis paragrafi alla see käib?

prügikast on poe oma, aga kas äravisatud kraam on ka nende oma, ja vargus on vargus, kas müügisaalist või prügikastist?

sõimamine käib ka paragrafi alla, see on kindel. ajaa, ja kui politsei otsustab, et oli tarbetu väljakutse, siis selle eest peaks teoreetiliselt väljakutsuja hoopis sõimata saama.

: )

loogika ei ole pädev, poodnikel, tähendab, kui mul tasuta kraam käes on ja seda lahkelt jagatakse, siis ma just tulen sinna kenasse poodi kui teinekord juhtub raha olema ja ostan midagi mida prügikastis ei ole. noh, nagu piraatfilmid. kui ma vaatan tasuta ära siis pigem ka ostan, kui on hea asi ja tahan paremat versiooni, või järgmisi, v analoogseid.

Ning meenutas Hispaania suhtumisega analoogset näidet Prantsuse kultuurist:

ühes pierre richard’i filmis. miskipärast ta pidi mõnda aega tänaval elama ja turul siis kui kinni panema hakati ülejäänd ja äravisatud kraami korjama. õngitseb seal mingit gemüüset, ütleme mädand õuna, tuleb kuri onu ütleb: ära neid võta! p.r. ehmatab ära, viskab üleskorjatu tagasi, onu, kes pole tegelt kuri, aint järsusõnaline: näe, võta need, need on palju paremad, pole mädand ega midagi.

Mulle tundus see vestlus levitamisväärne, küsisin, kas võin tsiteerida, vastus:

tsiteeri palju kulub.

marvan et tegelt poeinimesed kelle oma on prügikast kardavad prükkareid kui niisuguseid et haisevad ja sittavad ümberringi. umbes et määrivad nende puhta prügikasti ära. ja et mine tea mis veel teevad, lihtsalt hirm Teiste ees. kelle peamine viga on see et nad ei ole nagu Meie. pealekauba veel muidki muidugi, ega keskmiselt prükkarid ei ole kenad ja viisakad inimesed, eriti mingis toksikojoobes.

sis olekski paras neile kui nad kutsuvad politsei et appi prükkarid ja sis tuleb välja et prügikasti kallal on doktorandid ja teoloogiamagistrid jms hoolitsemas et jumalavilja raisku ei läheks ja ei sitta midagi. muidugi et purukaine peab olema sinnajuurde, et ühtki ettekäänet ei oleks puuri pista.

Hmm. See tekitab minus peaaegu kiusatuse end sihipäraselt arreteerimiseks välja panna, kuigi ma ei kvalifitseeru ei doktorandiks ega teoloogiamagistriks. Kui see ainult neil korilastel, kellel seda toitu rohkem vaja läheb, jahimaid ära ei rikuks.

Igatahes olen ma sajaga nõus selle loogikaga, et “kui mul tasuta kraam käes on ja seda lahkelt jagatakse, siis ma just tulen sinna kenasse poodi, kui teinekord juhtub raha olema,” toimib muide ka vastupidi – vt kuidas mul kaob tuju kaubanduskeskusest üldse midagi osta, kui mult seal peldiku eest raha küsitakse. Siis on mul tunne, et ma olen juba oma ostlemise va peldikupiletiga ära ostelnud, aitab küll.

Igasugused degustatsioonipakkujad on küll selle matsu välja jaganud.

Ja isegi kui isikliku tänuvõla loomine kõrvale jätta, teeb “jumalavilja raiskuminemise” mure mind kurjaks poodide vastu, kes sellest ei hooli – nagu näiteks üks mitmes eri poes töötanud inimene lukutaguses kommentaariumis kirjeldas, et “alguses võisid töötajad sümboolse summa eest osta viimase kuupäevaga tooteid, aga mingil hetkel leiti, et parem ikka ärgu ostku. Ülejäägid visati ühte konteinerisse, mis keerati lukku, et keegi ligi ei pääseks”. Grrrrr. Kui ma järgmiselt kommentaatorilt kuulsin, et tema ema poes “saavad töötajad veel kõlbliku toidu omavahel ära jagada, mõnikord tuleb seda mitu kastitäit ja siis saadetakse üht-teist mu lastele ka,” siis tuli kohe tahtmine edaspidi oma poekäigud sinna poodi sättida. Näedsa, jagate oma ülejäänud toidu laiali ja lisaks sellele, et teie palk on suur taevas, saate ka täiesti maise hea kuulsuse!

Nagu ma lukutaguse postituse lõpus mainisin: “Nii see läheb, kui lapsena palju tiigriraamatut lugeda: võtsin eluks ajaks südamesse, kuidas rosinakukkel lombis nutab, kui ta kardab, et söödud ei saa; või riisipuding külmkapis.”