Küllus ja kasinus

mai 18, 2017

Ja pärast kõike seda kirumist, mis ma toiduraiskamisest kokku kirjutasin, vaatasin ma “Nanny McpHee” filmi ära ja mõtlesin pärast selle külluslikku finaali vaguralt hambaid pestes: mis tunne oleks küll olla tordisõjas? (Küllus, vabadus, toores tabude murdmine.) Kas mu unistus on pidada tordisõda? Kas see oleks sama tore tunda, kui ilus vaadata? (Kujutan ette, kuidas vahukoor mööda nägu alla nõrgub, marmelaaditükid sees, limpsan nad ära.)

Ja see vahukoorepidu, justkui raiskamise kehastus, oleks ometi prügikonteineris konutavale toidule sama vastandlik nagu kasin askeetlus, Thoreau, kes usub, et “targa inimese ainus õige jook on vesi,” ja Epikuros, kes rõõmsa üllatusega tähendab: “Täna sõin ma juustu”. Tordisõda on luksus ja küllus, barokne potlatch-rituaal, pahupidimaailm ja karneval; konteineris närbuv toit kehastab odavat, nüri raiskamist; millestki, mis oleks võinud olla pidusöök (või kasvõi tordisõda) saab rämps. Ei karneval ega paast, raiskab, aga isutult, koonerdab, aga räpakalt. Samast riigist, kust pabertaskurätikud ja papptaldrikud. Siitpoolt vaadates on Thoreau vesigi luksus, vähemalt ei pea ta jooma šampoonimaitsega limonaadi. (Renoir oleks siia paigutanud ka puuvillased särgid, aga ta ei kujutanud odava raiskamise õigeid sügavusi ettegi! Mina olen puuvillasärkide vastu lahkem ja kannan nad askeetlikult ribadeks – odav ehk küll, aga vähemalt ei raiska.)

————————————————————————————————————
PS: tuli meelde, leidsin üles: Murca juures ennegi jutuks tulnud.

PPS: ja ma kujutan ette seda üldist kõlblat nördimust, kui poed peaks oma mahakantud toiduga toidusõda! Kuigi sedasi ei läheks sugugi rohkem raisku kui prügipressi all.

Advertisements

30 kommentaari to “Küllus ja kasinus”

  1. marca said

    Mul on toidusõdu füüsiliselt vastik vaadata. Ma ei teagi, kas raiskamise pärast või räpasuse tõttu. Mingi koristamisfriik ma ju pole, aga mõte sellest, kui rõve on neid kleepuvaid toidujäätmeid hiljem koristada, hakkab vastu. Hästi ameerikalik tundub ka see teema, neil seal on ju kombeks ka pulmade ajal pruutpaaril üksteisele kook näkku lüüa. Miks? Ebameeldiv ja ebapraktiline ju! Riided määritud, soeng ja meik rikutud. Äkki see “ebapraktiline” on ka üks aspekt, mis häirib. Samas “praktiline inimene” oleks justkui solvang…
    See laul https://www.youtube.com/watch?v=eYO1-gGWJyo (Travis- Sing) mulle näiteks meeldib, aga video on talumatu (kuigi oluliselt kunstilisem teostus, kui enamik toidusõdu).

    • Morgie said

      Ühes ulmekas, mäletan, mainiti rikka tulevikuühiskonna kohta, et see ühiskond oleks suutnud küll teha seda ja seda (mingi ulmeline energiakulukas ettevõtmine), aga pigem jättis tegemata, sest see oleks olnud energia raiskamine ja raiskamine on ometi halva maitse tunnus.
      Piisab natukesest sõnade ümbertõstmisest, et poleks solvang.

  2. Morgie said

    Nodsu, sa kirjutad lihtsalt nii ilusasti!

  3. Madli said

    Ameerikas on üldse nõmedad toiduga seotud kombed, nagu näiteks ka see cake smash – titt lastakse oma aastasel sünnipäeval tordi kallale ja siis pildistatakse seda. Mu meelest nii võigas.

    • k said

      ma ei taha üldse kritiseerida su õigust niimoodi arvata, aga.. kuulsin sellest nüüd esimest korda ja mulle tundub see hullult lahe! mitte pildistamine, a ülejäänd osa. samas endale ei meeldi kleepuv olla.

    • nodsu said

      titel võib küll tore olla, nad ju tahavad nii väga kõike ise teha. ja tort maitseb kindlasti ka.

    • Madli said

      No sellest saan ma aru, et titele antakse torditükk söömiseks ja loogiline, et selle käigus muutub ta tordiseks. Ma tegin niiviisi ise ka (kuigi minu detaili jättis see protsess külmaks), aga just see, et tehakse terve suur tort ning pistetakse titele kätte, et lammuta nüüd … see on veidi arusaamatu. Nagu ma aru olen saanud, pole cake smashi eesmärk mitte söömine vaid pläkerdamine ja selle pildistamine.

    • nodsu said

      Ma arvan, et seda pläkerdamiseks kutsuda on lihtsustamine. Pigem usun, et selline rituaalne raiskamine mingi sündmuse puhul on ohvritalitus. Tähistame seda, et laps on ühe aasta õnnelikult ära elanud, ohverdades tordi. Sest kui midagi vastu ei anna, lähevad vaimud kurjaks jne. Mitte et see peaks teadlik olema, aga see ettekujutus, et õnne eest peab midagi vastu andma, on suht usuülene.

    • Teresa said

      Ma mäletan ühte titte, kes proovis aastaselt ise lusikaga kohupiima süüa ja võite ette kujutada, millised olid laud, nägu ja käed.

    • nodsu said

      Võib-olla tordisõja võlu ongi selles tagasilülituses tite-ea süüdimatusse ja muretusse? Mis on täiskasvanule päriselt kättesaamatu, aga mängult võib vähemalt sellise näo teha.

  4. lendav said

    Ei suuda end ette kujutada vahukooretorti rõõmuga loopimas või ise vastu pead saamas. Raiskamine on muidugi üks asi, mis vastu hakkab – ma olen praegugi veel toidupanga klientide hulgas. Teiseks ei taha meelega ennast toiduga määrida – mis lust see on, kui silmaaugud on vahukoort täis ja kõik kleebib? Ma pigem näen, et ülejäägid, millega ei suudeta midagi mõistlikku peale hakata, lähevad vähemalt kompostiks – see on normaalne aineringlus. Mitte aga (mahuka koristustegevuse käigus) segaprügisse, kus loomulikku aineringlusse jõudmine võtab rohkem aega.

    Lõbu, rõõm ja lust ei seostu mulle mingil juhul toidu raiskamisega. Kui, siis sihtotstarbelise toidunautimisega. Tordiga näkku ei ole lõbus.

    Seda, et ma ise ikka veel toidupangas käin, ma natuke häbenen. On ju vahetevahel ka aegu, kus mul ei oleks seda vaja. Paar korda olen mõelnud, et ütlen neile ära (et saan hädapäraselt ju ise ka hakkama) ja siis on kohe jälle mingi ootamatu üüratu auk rahakotti tekkinud, nii et nende leivad ja keefirid hädapärast vajalikud on olnud. Siin on toidupank ka ainult 2x kuus, nii et see on tõesti ainult natuke abiks, ära sealt saadud abiga päriselt ei ela. Toit, mis sealt tuleb, on üsna juhuslik, nii selle valik kui hulk on etteennustamatud. Kui ikka korraga tuleb 15 leiba ja 7 saia, lisaks paar sünteetilise maitsega ketšupit, siis ma jagan osa kättetulnud kraami sõpradega. Eriti ühe paljulapselise perega, kelle omavalitsuses toidupanka pole. Mõni annetus teeb nõutuks ka – näiteks saada korraga 18 1,5l šampoonimaitselist limonaadi. Õnneks ei lähe need halvaks, sain ikka kuidagi kuhugi laiali jagada. Kuigi ega see minu silmis õiesti toiduks ei kvalifitseerunud, oleksin võinud selle keemia maha ka valada. Thoreau vesi on sellise limonaadi kõrval suur luksus.

    • marca said

      Mu tuttav paljulapseline sai samuti Toidupangast kasti energiajooki. No võib-olla paljulapselisele emale kulub ära (must huumor), aga kuidagi nõutuks tegi tõesti.

  5. Teresa said

    Nägin täna fbs videot, mida arvab kass cocacolast. Ta hakkas selle klaasi kõrval asjalikult maad krrapima

    • nodsu said

      ma arvan muide, et mis iganes koolajoogiga võiks olla päris tõhus liha marineerida. nad on tugeva maitsega, aga mitte liiga lääged (ma ei pea lääge all silmas magusust, vaid seda šampoonimaitset, mis paljudel magusatel jookide on); liigne suhkur läheks hautise peale laiali ja lahjeneks ära; ja kuna nad on happelised, siis pehmendaks lihakiud ilusti ära.

    • Madli said

      Coca cola on ka jube hea oksendamisvastane vahend.

    • nodsu said

      ameeriklaste rahvameditsiinis üldse kõhuviiruste ravum.

  6. nodsu said

    ma jään ikkagi oma juurde, et tordisõda on mõistlikum toidukasutamise viis kui suvaliste jäätmetega segamini prügisse saatmine. Isegi kui ka tordisõja tagajärjed lõpetavad prügis, vähemalt on enne keegi sellest lõbu saanud (ma eeldan, et need, kellel ei ole lõbus, seda tegema ei läheks). ja karneval ja potlatch! (ja vahukoor mõjub kindlasti nahale hästi).

    lihtsalt prügisseviskamine on nii mõttetu. ei mingit aplombi ega laiamist “küll ma nüüd alles pillan”, lihtsalt omaette nohisedes aetakse toit hukka.

    • nodsu said

      okei, “mõistlikum” on siin vale sõna. tordisõja point on just see, et see on ebamõistlik.

      prügikonteinerisse panek on seevastu ebamõistlik asi, mis riietab end mõistlikkuse rüüga.

    • nodsu said

      ja kui tordisõda teha näiteks aias, siis jõuab kõik ilusti aineringlusse. 🙂

    • lendav said

      Aias võiks isegi peaaegu OK olla. Aga ikka ei meeldi. Ma peani ennast pärast põhjalikult pesema, see on minu jaoks ka ressursi kulutamine. Dušši mul pole, vett peaksin vinnama ämbriga kaevust ja seda veel ka soojendama. Ei, ma ei taha ennast liigselt määrida ja vahukoort või võikreemi juustest välja pesta. Teiseks on vaja siis ka aed ära koristada, ei saa ju murule jätta tordipudi vedelema.

      Niimoodi lahti kirjutatuna tundub, et eelkõige on küsimus energia kokkuhoius. Igasugune mäkerdamine (ja pärast koristamine) tähendab lisaenergiakulu ja energiat on niigi piiratud kogus.

      Aga korraliku toidu lihtsalt äraviskamine tekitab samasuguse vastikuskrambi. Ma ei teagi, kumb hullem on. Vahel läheb mul ka üht-teist hukka (eelkõige nendest toitudest, mida ma ei ole ise ostnud või hankinud, vaid mis on muid teid pidi ise mu koju tulnud), kompostihunnikusse jõuavad nad ikka alles siis, kui enam tõesti millekski muuks, kui mulla tootmisreks ei kõlba.

      Ma ei ole oma elus tõelist nälga näinud, kuid väga piiratud vahenditega olen erinevatel eluperioodidel pidanud hakkama saama küll. See jätab eluks ajaks oma jälje.

    • nodsu said

      mina ka (pidanud piiratud vahenditega läbi ajama). inimene, kes siin Puru nime all on kommenteerinud, meenutas kunagi, kuidas me otsisime kõik oma taskupõhjad läbi ja leidsime piisavalt sente, et osta üks muna. Meil oli juurikaid ja kartulit, aga muud eriti mitte.

      Üks teine kord pakkusin toona välja diili, et “kui te külla tulete ja muna kaasa toote, siis ma pakun teile hautist ja pannkooki”. Hautise asjad olid kodus olemas, pannkoogi jaoks oli muna puudu. Külalised olid nõus ja rahul.

      Ja siis mäletan, kuidas me tol perioodil tegime õlleleivast ise midagi õllesarnast ja mul oli kahju õlleteo käigus tekkivat tumemusta kõrbemaitselist linnaseleivapudi ära visata, niisiis pikendasin seda suure hulga jahuga, lisasin vürtse ja rosinaid, kergitasin pärmiga ja küpsetasin sellest suures koguses asjandust, mida me kutsusime “mustaks koogiks”.

      Kuna me tegime seda õlut suht tihti ja musta pudi tekkis selle käigus kuidagi palju (ühest õlleteost sai õige mitu kooki), siis oli meil seda musta kooki alatasa ja ma vedasin seda kogu aeg kaasa, kui oli vaja raamatukogus tööd teha, aga kohvikust millegi ostmiseks ei olnud raha. Toonases raamatukogu kohvikus tolereeriti ka päris hästi neid niisama-istujaid ja oma toidu sööjaid. Või siis vahel ostsin mingi kõige odavama tee ja sõin sinna juurde oma musta kooki.

      Näljaaeg ei olnud see päris kindlasti,sest meil oli kogu aeg kodus, millest süüa teha. Aga kõht oli tihti tühi, sest kogu aeg ei jõudnud koju sööma ja kaasa vedada kõiki toite hästi ei saa (eriti kui sa ei veeda oma päeva mingis kontoris, kus on juba nõud ja kasvõi soojendamisvõimalus olemas, vaid muudkui raamatukogus).

    • nodsu said

      ma hakkasin mõtlema, et minu tordisõja-ettekujutuses limpsitakse pärast üksteist ilusti puhtaks. ühest küljest dekadentlikud meelelahutused, teisest küljest osa pesemisressurssi kokku hoitud, kaks kärbest ühe hoobiga.

  7. nodsu said

    Sama (luksusliku raiskamise versus odava raiskamise) vastandus autode teemal:
    https://notsumaja.wordpress.com/2009/10/17/luksus-mitte-liiklusvahend/

  8. Võib ju lihtsalt olla, et tordisõda on meelelahutus. Uus, äärmuslik, hetkeline. See on nagu kunst mida tarbitakse korra või kaks ja mille hind on liialt kõrge, kuid mitte piisavalt, et eluaegseid süümepiinu tekitaks.

    • nodsu said

      jaaa, ma ise tunnen just nii.

      täpselt nagu uunik-autode paraadi – või autovõidusõidu suhtes. et see on küll korraks ressursimahukas, aga see ei ole mingi igapäevane asi. ja kõik sellega ei tegele. kokkuvõttes marginaalne kulu.

    • nodsu said

      meil ei ole globaalne kliimamuutus tordisõja ja vormel1 pärast, eks ole.

  9. nodsu said

    Ülalpool Madlile vastuseks kirjutatud kommentaar viis mõtted sinna rajale, et ei, mitte üksnes meelelahutus: pidulik ja teatraalne raiskamine on ohverdus. Või üldisemalt sakraalne rituaal.

    Vrd ka šampusepudeli katkikoksamine laeva ristimisel. Või šampuse pritsimine Vormel 1 võidu puhul. Ühel puhul ennetav ohver, teisel puhul tänuohver.

    Tordisõjas on midagi väga karnevalilikku (selle sakraalses tähenduses).

    • nodsu said

      … ja nii on lausa loogiline, et see ei ole mitte askeesi vastand, vaid teine pool: karnevaliga käib paaris paast.

  10. Teresa said

    Šampusepudeli õhkulaskmine võitjate poolt on ülimehelikkuse demonstratsioon, täiuslik ejakulatsioon.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: