Küllus ja kasinus

mai 18, 2017

Ja pärast kõike seda kirumist, mis ma toiduraiskamisest kokku kirjutasin, vaatasin ma “Nanny McpHee” filmi ära ja mõtlesin pärast selle külluslikku finaali vaguralt hambaid pestes: mis tunne oleks küll olla tordisõjas? (Küllus, vabadus, toores tabude murdmine.) Kas mu unistus on pidada tordisõda? Kas see oleks sama tore tunda, kui ilus vaadata? (Kujutan ette, kuidas vahukoor mööda nägu alla nõrgub, marmelaaditükid sees, limpsan nad ära.)

Ja see vahukoorepidu, justkui raiskamise kehastus, oleks ometi prügikonteineris konutavale toidule sama vastandlik nagu kasin askeetlus, Thoreau, kes usub, et “targa inimese ainus õige jook on vesi,” ja Epikuros, kes rõõmsa üllatusega tähendab: “Täna sõin ma juustu”. Tordisõda on luksus ja küllus, barokne potlatch-rituaal, pahupidimaailm ja karneval; konteineris närbuv toit kehastab odavat, nüri raiskamist; millestki, mis oleks võinud olla pidusöök (või kasvõi tordisõda) saab rämps. Ei karneval ega paast, raiskab, aga isutult, koonerdab, aga räpakalt. Samast riigist, kust pabertaskurätikud ja papptaldrikud. Siitpoolt vaadates on Thoreau vesigi luksus, vähemalt ei pea ta jooma šampoonimaitsega limonaadi. (Renoir oleks siia paigutanud ka puuvillased särgid, aga ta ei kujutanud odava raiskamise õigeid sügavusi ettegi! Mina olen puuvillasärkide vastu lahkem ja kannan nad askeetlikult ribadeks – odav ehk küll, aga vähemalt ei raiska.)

————————————————————————————————————
PS: tuli meelde, leidsin üles: Murca juures ennegi jutuks tulnud.

PPS: ja ma kujutan ette seda üldist kõlblat nördimust, kui poed peaks oma mahakantud toiduga toidusõda! Kuigi sedasi ei läheks sugugi rohkem raisku kui prügipressi all.

48 kommentaari to “Küllus ja kasinus”

  1. marca said

    Mul on toidusõdu füüsiliselt vastik vaadata. Ma ei teagi, kas raiskamise pärast või räpasuse tõttu. Mingi koristamisfriik ma ju pole, aga mõte sellest, kui rõve on neid kleepuvaid toidujäätmeid hiljem koristada, hakkab vastu. Hästi ameerikalik tundub ka see teema, neil seal on ju kombeks ka pulmade ajal pruutpaaril üksteisele kook näkku lüüa. Miks? Ebameeldiv ja ebapraktiline ju! Riided määritud, soeng ja meik rikutud. Äkki see “ebapraktiline” on ka üks aspekt, mis häirib. Samas “praktiline inimene” oleks justkui solvang…
    See laul https://www.youtube.com/watch?v=eYO1-gGWJyo (Travis- Sing) mulle näiteks meeldib, aga video on talumatu (kuigi oluliselt kunstilisem teostus, kui enamik toidusõdu).

    Meeldib

    • Morgie said

      Ühes ulmekas, mäletan, mainiti rikka tulevikuühiskonna kohta, et see ühiskond oleks suutnud küll teha seda ja seda (mingi ulmeline energiakulukas ettevõtmine), aga pigem jättis tegemata, sest see oleks olnud energia raiskamine ja raiskamine on ometi halva maitse tunnus.
      Piisab natukesest sõnade ümbertõstmisest, et poleks solvang.

      Meeldib

  2. Morgie said

    Nodsu, sa kirjutad lihtsalt nii ilusasti!

    Meeldib

  3. Madli said

    Ameerikas on üldse nõmedad toiduga seotud kombed, nagu näiteks ka see cake smash – titt lastakse oma aastasel sünnipäeval tordi kallale ja siis pildistatakse seda. Mu meelest nii võigas.

    Meeldib

    • k said

      ma ei taha üldse kritiseerida su õigust niimoodi arvata, aga.. kuulsin sellest nüüd esimest korda ja mulle tundub see hullult lahe! mitte pildistamine, a ülejäänd osa. samas endale ei meeldi kleepuv olla.

      Meeldib

    • nodsu said

      titel võib küll tore olla, nad ju tahavad nii väga kõike ise teha. ja tort maitseb kindlasti ka.

      Meeldib

    • Madli said

      No sellest saan ma aru, et titele antakse torditükk söömiseks ja loogiline, et selle käigus muutub ta tordiseks. Ma tegin niiviisi ise ka (kuigi minu detaili jättis see protsess külmaks), aga just see, et tehakse terve suur tort ning pistetakse titele kätte, et lammuta nüüd … see on veidi arusaamatu. Nagu ma aru olen saanud, pole cake smashi eesmärk mitte söömine vaid pläkerdamine ja selle pildistamine.

      Meeldib

    • nodsu said

      Ma arvan, et seda pläkerdamiseks kutsuda on lihtsustamine. Pigem usun, et selline rituaalne raiskamine mingi sündmuse puhul on ohvritalitus. Tähistame seda, et laps on ühe aasta õnnelikult ära elanud, ohverdades tordi. Sest kui midagi vastu ei anna, lähevad vaimud kurjaks jne. Mitte et see peaks teadlik olema, aga see ettekujutus, et õnne eest peab midagi vastu andma, on suht usuülene.

      Meeldib

    • Teresa said

      Ma mäletan ühte titte, kes proovis aastaselt ise lusikaga kohupiima süüa ja võite ette kujutada, millised olid laud, nägu ja käed.

      Meeldib

    • nodsu said

      Võib-olla tordisõja võlu ongi selles tagasilülituses tite-ea süüdimatusse ja muretusse? Mis on täiskasvanule päriselt kättesaamatu, aga mängult võib vähemalt sellise näo teha.

      Meeldib

  4. lendav said

    Ei suuda end ette kujutada vahukooretorti rõõmuga loopimas või ise vastu pead saamas. Raiskamine on muidugi üks asi, mis vastu hakkab – ma olen praegugi veel toidupanga klientide hulgas. Teiseks ei taha meelega ennast toiduga määrida – mis lust see on, kui silmaaugud on vahukoort täis ja kõik kleebib? Ma pigem näen, et ülejäägid, millega ei suudeta midagi mõistlikku peale hakata, lähevad vähemalt kompostiks – see on normaalne aineringlus. Mitte aga (mahuka koristustegevuse käigus) segaprügisse, kus loomulikku aineringlusse jõudmine võtab rohkem aega.

    Lõbu, rõõm ja lust ei seostu mulle mingil juhul toidu raiskamisega. Kui, siis sihtotstarbelise toidunautimisega. Tordiga näkku ei ole lõbus.

    Seda, et ma ise ikka veel toidupangas käin, ma natuke häbenen. On ju vahetevahel ka aegu, kus mul ei oleks seda vaja. Paar korda olen mõelnud, et ütlen neile ära (et saan hädapäraselt ju ise ka hakkama) ja siis on kohe jälle mingi ootamatu üüratu auk rahakotti tekkinud, nii et nende leivad ja keefirid hädapärast vajalikud on olnud. Siin on toidupank ka ainult 2x kuus, nii et see on tõesti ainult natuke abiks, ära sealt saadud abiga päriselt ei ela. Toit, mis sealt tuleb, on üsna juhuslik, nii selle valik kui hulk on etteennustamatud. Kui ikka korraga tuleb 15 leiba ja 7 saia, lisaks paar sünteetilise maitsega ketšupit, siis ma jagan osa kättetulnud kraami sõpradega. Eriti ühe paljulapselise perega, kelle omavalitsuses toidupanka pole. Mõni annetus teeb nõutuks ka – näiteks saada korraga 18 1,5l šampoonimaitselist limonaadi. Õnneks ei lähe need halvaks, sain ikka kuidagi kuhugi laiali jagada. Kuigi ega see minu silmis õiesti toiduks ei kvalifitseerunud, oleksin võinud selle keemia maha ka valada. Thoreau vesi on sellise limonaadi kõrval suur luksus.

    Meeldib

    • marca said

      Mu tuttav paljulapseline sai samuti Toidupangast kasti energiajooki. No võib-olla paljulapselisele emale kulub ära (must huumor), aga kuidagi nõutuks tegi tõesti.

      Meeldib

  5. Teresa said

    Nägin täna fbs videot, mida arvab kass cocacolast. Ta hakkas selle klaasi kõrval asjalikult maad krrapima

    Meeldib

    • nodsu said

      ma arvan muide, et mis iganes koolajoogiga võiks olla päris tõhus liha marineerida. nad on tugeva maitsega, aga mitte liiga lääged (ma ei pea lääge all silmas magusust, vaid seda šampoonimaitset, mis paljudel magusatel jookide on); liigne suhkur läheks hautise peale laiali ja lahjeneks ära; ja kuna nad on happelised, siis pehmendaks lihakiud ilusti ära.

      Meeldib

    • Madli said

      Coca cola on ka jube hea oksendamisvastane vahend.

      Meeldib

    • nodsu said

      ameeriklaste rahvameditsiinis üldse kõhuviiruste ravum.

      Meeldib

  6. nodsu said

    ma jään ikkagi oma juurde, et tordisõda on mõistlikum toidukasutamise viis kui suvaliste jäätmetega segamini prügisse saatmine. Isegi kui ka tordisõja tagajärjed lõpetavad prügis, vähemalt on enne keegi sellest lõbu saanud (ma eeldan, et need, kellel ei ole lõbus, seda tegema ei läheks). ja karneval ja potlatch! (ja vahukoor mõjub kindlasti nahale hästi).

    lihtsalt prügisseviskamine on nii mõttetu. ei mingit aplombi ega laiamist “küll ma nüüd alles pillan”, lihtsalt omaette nohisedes aetakse toit hukka.

    Meeldib

    • nodsu said

      okei, “mõistlikum” on siin vale sõna. tordisõja point on just see, et see on ebamõistlik.

      prügikonteinerisse panek on seevastu ebamõistlik asi, mis riietab end mõistlikkuse rüüga.

      Meeldib

    • nodsu said

      ja kui tordisõda teha näiteks aias, siis jõuab kõik ilusti aineringlusse. 🙂

      Meeldib

    • lendav said

      Aias võiks isegi peaaegu OK olla. Aga ikka ei meeldi. Ma peani ennast pärast põhjalikult pesema, see on minu jaoks ka ressursi kulutamine. Dušši mul pole, vett peaksin vinnama ämbriga kaevust ja seda veel ka soojendama. Ei, ma ei taha ennast liigselt määrida ja vahukoort või võikreemi juustest välja pesta. Teiseks on vaja siis ka aed ära koristada, ei saa ju murule jätta tordipudi vedelema.

      Niimoodi lahti kirjutatuna tundub, et eelkõige on küsimus energia kokkuhoius. Igasugune mäkerdamine (ja pärast koristamine) tähendab lisaenergiakulu ja energiat on niigi piiratud kogus.

      Aga korraliku toidu lihtsalt äraviskamine tekitab samasuguse vastikuskrambi. Ma ei teagi, kumb hullem on. Vahel läheb mul ka üht-teist hukka (eelkõige nendest toitudest, mida ma ei ole ise ostnud või hankinud, vaid mis on muid teid pidi ise mu koju tulnud), kompostihunnikusse jõuavad nad ikka alles siis, kui enam tõesti millekski muuks, kui mulla tootmisreks ei kõlba.

      Ma ei ole oma elus tõelist nälga näinud, kuid väga piiratud vahenditega olen erinevatel eluperioodidel pidanud hakkama saama küll. See jätab eluks ajaks oma jälje.

      Meeldib

    • nodsu said

      mina ka (pidanud piiratud vahenditega läbi ajama). inimene, kes siin Puru nime all on kommenteerinud, meenutas kunagi, kuidas me otsisime kõik oma taskupõhjad läbi ja leidsime piisavalt sente, et osta üks muna. Meil oli juurikaid ja kartulit, aga muud eriti mitte.

      Üks teine kord pakkusin toona välja diili, et “kui te külla tulete ja muna kaasa toote, siis ma pakun teile hautist ja pannkooki”. Hautise asjad olid kodus olemas, pannkoogi jaoks oli muna puudu. Külalised olid nõus ja rahul.

      Ja siis mäletan, kuidas me tol perioodil tegime õlleleivast ise midagi õllesarnast ja mul oli kahju õlleteo käigus tekkivat tumemusta kõrbemaitselist linnaseleivapudi ära visata, niisiis pikendasin seda suure hulga jahuga, lisasin vürtse ja rosinaid, kergitasin pärmiga ja küpsetasin sellest suures koguses asjandust, mida me kutsusime “mustaks koogiks”.

      Kuna me tegime seda õlut suht tihti ja musta pudi tekkis selle käigus kuidagi palju (ühest õlleteost sai õige mitu kooki), siis oli meil seda musta kooki alatasa ja ma vedasin seda kogu aeg kaasa, kui oli vaja raamatukogus tööd teha, aga kohvikust millegi ostmiseks ei olnud raha. Toonases raamatukogu kohvikus tolereeriti ka päris hästi neid niisama-istujaid ja oma toidu sööjaid. Või siis vahel ostsin mingi kõige odavama tee ja sõin sinna juurde oma musta kooki.

      Näljaaeg ei olnud see päris kindlasti,sest meil oli kogu aeg kodus, millest süüa teha. Aga kõht oli tihti tühi, sest kogu aeg ei jõudnud koju sööma ja kaasa vedada kõiki toite hästi ei saa (eriti kui sa ei veeda oma päeva mingis kontoris, kus on juba nõud ja kasvõi soojendamisvõimalus olemas, vaid muudkui raamatukogus).

      Meeldib

    • nodsu said

      ma hakkasin mõtlema, et minu tordisõja-ettekujutuses limpsitakse pärast üksteist ilusti puhtaks. ühest küljest dekadentlikud meelelahutused, teisest küljest osa pesemisressurssi kokku hoitud, kaks kärbest ühe hoobiga.

      Meeldib

  7. nodsu said

    Sama (luksusliku raiskamise versus odava raiskamise) vastandus autode teemal:

    Luksus, mitte liiklusvahend

    Meeldib

  8. Haldjapiiga said

    Võib ju lihtsalt olla, et tordisõda on meelelahutus. Uus, äärmuslik, hetkeline. See on nagu kunst mida tarbitakse korra või kaks ja mille hind on liialt kõrge, kuid mitte piisavalt, et eluaegseid süümepiinu tekitaks.

    Meeldib

  9. nodsu said

    Ülalpool Madlile vastuseks kirjutatud kommentaar viis mõtted sinna rajale, et ei, mitte üksnes meelelahutus: pidulik ja teatraalne raiskamine on ohverdus. Või üldisemalt sakraalne rituaal.

    Vrd ka šampusepudeli katkikoksamine laeva ristimisel. Või šampuse pritsimine Vormel 1 võidu puhul. Ühel puhul ennetav ohver, teisel puhul tänuohver.

    Tordisõjas on midagi väga karnevalilikku (selle sakraalses tähenduses).

    Meeldib

  10. Teresa said

    Šampusepudeli õhkulaskmine võitjate poolt on ülimehelikkuse demonstratsioon, täiuslik ejakulatsioon.

    Meeldib

  11. Kaur said

    Käisin rühmakoolitusel, sisuks toidu tegemine. Jagati rahvas võistkondadeks, anti ülesanded (sponge cake, šokolaad, miski veel) ja supervarustuses köök (kõigile jagus) ja piiramatult tooraineid ja lasti rahval möllata. Itikates vallandus gastronoom, valmisid imetabased, ausalt täiesti üle võlli ilusad magusroad ja vaagnad. Ma ei ole peenemalt ja stiilsemalt vormistatud toitu elus näind kui selle koolituse lõpus.

    Lõpuks visati kõik ära.
    Sest kes seda keeksi ja karamelli ikka süüa jaksas.

    Meeldib

    • Kaur said

      Koht, kus me käisime, on siis:
      https://www.atelierdeschefs.co.uk/

      Meeldib

    • nodsu said

      mingeid näljaseid üliõpilasi siis polnud kuskilt võtta, kes oleks ära söönud?
      näituse avamistel süüakse küll laud ülehelikiirusel lagedaks.

      kurb lugu.

      Meeldib

    • nodsu said

      ja siis ma mõtlen: kas inimesed, kes kerge käega korraliku toidu ära viskavad – ilma et see oleks mingi trotsiakt või tabude rikkumine – kas neil ei ole olnud elus aega, noorpõlveski, kui kõht oli häirivalt tühi? või nad ei mäleta?

      Ehlvestil oli kunagi üks jutt, kus (küllap autobiograafiliste sugemetega) minategelane käis mööda Pariisi ja näris ussitanud rosinaid ja lootis, et saab saatkonna kirjandusõhtul kõhu täis. Ainult et ei saanud, sest saatkonna kirjandusõhtul oli kogu aeg tunne, et sellega peaks suhtlema… ja teisega… äkki avaldavad või promovad! ja pärast käib näljaselt mööda linna ja mõtleb: seal oli ju süüa, miks ma ei söönud?

      Kõva äratundmine oli, ma veel mäletan, mismoodi oli idaeurooplasena mööda Lääne-Euroopat ringi konnata – ajal, mil seal ei jaksanud pea midagi osta.

      Või tudengipõlves mööda linna, kus süüa tahaks kohe, aga söök on kodus ja sinna lähema paari tunni jooksul ei jõua. Ja loodad selle peale, et äkki on kuskil mõne näituse avamine vms ürka, kus on näiteks küpsiseid.

      Meeldib

    • Kaur noh!!! said

      Seal oli hulk väga eri taustaga rahvast koos. Umbes 30 inimesega osakonnas oli umbes 15 rahvust. Kindlasti oli mõnele neist söögi äraviskamine kultuuriline tabu. Samas asja korraldav inglise ülemise otsa keskklass – ülemus oli just isikliku ferrari ostnud ja tegi helikopterilubasid – selliste madalate murede üle pead ei murdnud.

      “Tuulest viidud” raamatus oli stseen, kus keegi riidles Scarlettiga, kes oli taldriku häbiväärselt tühjaks söönud. Kogu oma söögi ära söömine on vaesuse märk! Meil, aristokraatial, ei sobi nii teha!

      (Või siis sain ma valesti aru?, lõik ise oli selline:
      “You eat as though each meal were your last,” said Rhett. “Don’t scrape the plate, Scarlett. I’m sure there’s more in the kitchen. You have only to ask the waiter.”)

      Meeldib

    • nodsu said

      Inglise ülemkihis pidi olema ka neid head päritolu, hea haridusega, heade väljavaadetega noorte meeste klubisid, kuhu pääsemiseks tuleb näiteks otsida mõni kodutu ja põletada tema nähes viiekümnenaelane.

      http://www.huffingtonpost.co.uk/2015/09/21/bullingdon-club-five-things-we-know_n_8169064.html

      http://www.globalresearch.ca/what-the-british-are-really-laughing-about-the-cameron-dead-pigs-mouth-saga/5477780

      nii et kui tegemist juhtub olema sellise seltskonnaga, siis ei pruugiks nende peamurdmine paremat tulemust anda. ega kellegi teise protesteerimine. protesteerijast võiks sellisel juhul saada publik, kellele oma positsiooni ja võimalusi demonstreerida – “vaadake, matsid.”

      Masside mäss kõrgklassis ühesõnaga.

      Meeldib

    • nodsu said

      aga sellest, et viisakas on söömise lõpuks üks pala taldrikule jätta, olen minagi kuulnud. vähemalt külas – umbes et muidu annaks see nagu signaali, et pererahvas ei ole küllalt helde.

      pidi jube häda olema, kui kohtuvad ühe-pala-järelejätmise kultuuri esindajad ja taldriku tühjakssöömise kultuuri esindajad. ma olen kunagi kuulnud lugu, kuidas mingid tühjakssööjate esindajad olid Gruusias – kus taldriku tühjakssöömine tähendab signaali võõrustajale: külaline tahab veel. Kui külalisel on kõht täis, annab ta sellest märku, jättes viimase suutäie taldrikule. ma ei mäleta, millega see lõppes, kas külalised söödeti lõhki või mis.

      no ja ep (vist oli ep? või oli puru?) rääkis kunagi, kuidas ta oli hääletanud endise Viru kelneri peale, kes oli olnud ühe taasiseseisvumise järgse poliitiku peale šokeeritud – et vähe sellest, et ta sõi oma taldriku tühjaks – “ta küsis JUURDE!”

      Meeldib

    • ep said

      Olin jah mina. See oli üks elupõline kelner, kes nõuka-ajal olid ju kõrgem klass. 1990ndatel töötas ta viimased aastad enne pensionile jäämist suure auto peal, et suuremat pensioni saada. Kelnerid olid tol ajal ju rikkad küll, aga nende ametlik palk oli suht väike.

      Ja see, kelle matslikusest ta rääkis, oli Mart Laar, kui too esimest korda peaministriks sai. No põhimõtteliselt läks ta ju otse ülikooli ühiselamust riigi etteotsa ja küllap olid tal siis sellised tudengi söömiskombed. Aga tolle mehe silmis kaotas ta sellega igaveseks võimaluse olla tõsiseltvõetav.

      Meeldib

  12. lendav said

    Nüüd on teemad juba tõeliselt huvitavaks läinud, eri kultuurid ja eri ühiskonnakihid ja. Väga põnev, muidu ise mõtlen, et minu mõte on ikka kõige õigem, mina tegin nii ja nii ta oli kõige õigem ka, aga vaata, ei pruugi olla.

    Meil on siin ajast aega olnud (maarahva hulgas) toit püha. Ei mingit raiskamist. Kasvõi see ütlemine, et kui taldrikut tühjaks ei söö, tuleb homme halb ilm. Või see, et kui külas jätad midagi taldrikule, ei olnud toit maitsev (koka solvamine). Või see, et lahtilõigatud leivapätsi ei või ukse suunas lauale panna – leib läheb uksest välja. Mahakukkunud leivatükk maast üles võtta ja suud anda. Neid kombeid on palju. Raiskamise (ehk siis vaesuse vastandi) kombed ei ole siin ajalooliselt eriti levinud olnud. Kui palju seda kõrgklassi ikka on? Alamklassi on ju olnud kõvasti suurem protsent rahvastikust. Nüüd on aga jõudnud kätte aeg, mil kõik tahaksid olla vähemalt “üle keskmise”, paremal juhul ka päris tipus. Igas mõttes. Eelkõige majanduslikult. Ja küllust esile manavad rituaalid võetakse mitte enam nii väga oma rahva pärimusest, kus raiskamine tähendas hukatust, vaid anglo-ameerika kultuurist, kus pillav eluviis on rikkuse märk. Ehk siis – vaese mõtteviisiga (koonerdades) rikkaks ei saa.

    Tuleb välja, et ma olen juuripidi ikka kõvasti oma esivanemate kändude küljes kinni. Ei mingit aristokraadi mõtteviisi.

    Meeldib

    • lendav said

      Mis tähendab, et kui liiga suur toiduports ette antakse, pigistan selle ikka sisse. Omatehtud toitu ka ei taha järgi jätta. Rootsi lauas on raske ennast talitseda (sest sinna lauda jäi ju veel, vaja juurde võtta, mis sest, et kõht hakkab õmblustest rebenema!) ja nii need rõivad järjest kitsaks jäävadki.
      Ahnitsemine ja liigne nodi kokkukorjamine ei ole tänapäeva ühiskonnas enam mitte rikkuse, vaid vaesuse märk. Mis ei tähenda muidugi, et siiski ilmtingimata pillavalt raiskama peaks.

      Meeldib

    • nodsu said

      Ma ise olen kah pigem see, kes sööb taldriku hoolega tühjaks – mida hõlbustab see, et ma olen hea isuga. Kuigi Lahkes Margaritas oli ükskord nii suur maksaroa ports, et pärast kõht valutas ja oli raske olla ja ma mõtlesin, et eks tegelikult ole ka üle isu söömine raiskamine – kasu sellest ei ole, ennem kahju. juhul, kui ports on kindla suurusega ja see suurus käib üle jõu, on mingisugune raiskamine niisiis vältimatu.

      Rootsi laud on hea turvaline vorm – ühest küljest ei pea end lõhki sööma, sest lihtsalt ei pea rohkem ette tõstma, kui isu on, teisest küljest ei pea ettetõstjate kultuurist võõrustaja põdema, et ta jätab ihne mulje – tema on teinud laua ja kõigile jätkub. Ja ülejäägid jäävad puhtaks ja saaks vähemalt teoreetiliselt ära annetada.

      Aga üks asi, mille ma pakkumiskommetest olen ära õppinud, et Eestiski ei maksa oma (alkoholi-)klaasi tühjaks juua, kui ei taha, et keegi kohe juurde valaks.

      Meeldib

    • Kaur said

      Ma ei usu, et pillavus oleks anglo-ameerika kultuuri eripära. Ülikud Pärsias või Indias söövad ilmselt samamoodi.

      Kas araabia köögi-kultuuris oli see komme, et mida kõrgem külaline, seda keerulisemad road? Noh et näidata “sa oled mulle nii tähtis, et kogu minu naispere on sinu nimel juba nädal aega vaeva näinud”?

      Meeldib

    • nodsu said

      aga pidulik pillavus on üks asi ja “me ei oska ega viitsi selle toiduga midagi pihta hakata” teine asi.

      Meeldib

    • nodsu said

      … sest piduliku pillavuse juurde kuulub idee, et toit (vms asi, mida pillatakse) on tähtis ja hinnaline. Point ongi näidata, et “ma olen nii kõva tegija, et saan isegi sellist asja raisata,” või “keegi/miski on nii tähtis, et tema peale midagi sellist kulutada”.

      Meeldib

    • lendav said

      Anglo-ameerika lihtsalt seetõttu, et see mõjutab meid praegu rohkem, kui Pärsia ja India. Vahet pole, põhimõte jääb samaks.

      “Me ei oska ega viitsi selle toiduga midagi peale hakata” käib vist natuke rumaluse ja laiskuse ja hoolimatuse alla. Rikkusega ei ole, tundub, väga palju pistmist.

      Meeldib

Leave a reply to Madli Tühista vastus