Põnev androidiunenägu

Ei tea, kas haigest peast tulevad põnevamad unenäod või mis.

Unes oli nii, et kui ma aga kedagi kohtasin, tuli välja, et ta on droidiks muutunud. Droidid olid inimeste vastu üldiselt väga vaenulikud, aga ma leidsin kaks tuttavat, kes olid endiselt sellised, nagu nad inimestena olid olnud: Goblin ja Ulvi. Koos nendega asusime teistele tõestama, et droidid ja inimesed saavad sõbralikult kõrvuti elada.

Hakkas juba paistma, et meie üritust saadab edu, kui tuli uus mure: üks (vaenulik) droid hakkas päästmatult rikki minema, tähendab, oli suremas, keegi ei osanud teda parandada. Tuli välja, et keegi polnud inimesi droidideks tehes arvestanud nende parandamisvajadusega; inimeste arstimise meditsiin oli palju paremini välja arenenud, aga mis sellest nüüd kasu oli, kui kõik (peale minu) olid droidid?

Minu droidsõbrad olid veel terved, aga oli selge, et kui ma ei taha neid peagi kaotada, tuleb ruttu mingi ravivõimalus leida.

Aga siis helises äratuskell.

Kuidas mulle tundub

Süvenedes ei saa tõhus olla: et palju asju ära teha, tuleks mööda pealispinda libiseda, siuh siit, säuh sealt. (Lihtne näide: riidekapi koristamine. Veel lihtsam näide: raamaturiiuli koristamine. Ma teen ikka selle vea, et vaatan raamatute sisse.)

*

Loen aeg-ajalt väga väga n. blogist, kui tähtis on olla vajalik, ja mul on hoopis vastupidine tunne, ja võimalik, et mul on vastupidine tunne olnud väga kaua aega: miks ma muidu nooremast peast suhtefoobik olin? niipea, kui keegi mind vajama hakkas, leidsin end kiiresti tagurdamast. Niipea, kui tunnen enda suunas palju vajadusi, tulevad fantaasiad enda ärapeitmisest. Lähen istun põõsasse ja häält ei tee. Mul on ID-kaart taskus, piir ei ole kaugel. Telefon tuleb maha jätta või vähemalt kõnekaart välja võtta, siis ei saa keegi mind üles leida. Lähen riidekappi magama.

See on üks põhjus, miks ma ei taha tõlketööst loobuda ja ainult gunsti teha, isegi kui ma saaks seda endale lubada: rangelt võttes on mind ka neil vaja, kes mind tõlkima tahavad, aga nende vajamine on vähem intensiivne ja ükskõiksem, vähem isiklik ja väga kitsas: tegelikult sobib neile kes iganes, kes sama töö ära teeks, ja küllap nad hädaga leiavad ka.

Kui ma ise teisi vajan, on palju lõbusam, vaadaku ise, kuidas nad selle üle elavad.

Õnnemomentide nimistusse

See hetk, kui ma olen jõudnud suurest teest nii kaugele, et omaenda sammude kõla on kõvem kui automüra; hirmunud kõrvad kuulatavad, liigatavad ja julgevad end jälle avada.

Kassi-inimene: mitmepäine

Kassi-inimese huvitavast anatoomiast on siin ennegi juttu tulnud, aga nüüd hakkab tunduma, et vähe sellest: ka eri kasside joonistatud inimesed tuleks eri kujuga.

Minus süveneb nimelt kahtlus, et mu must kass kohtleb mu käsi nii, nagu teise kassi pead.

Kui hall kass teda tervitama tuleb, nina õieli, sirutab ta oma nina talle vastu ja nuhutab vastu. Mis siis, et hall kass talle närvidele käib – kui too käitub viisakalt, käitub ka must kass viisakalt, kuid endassetõmbunult, üritades kontakti miinimumini piirata: niipea, kui kassikombed lubavad, pöörab oma nina toidukausi poole.

Praegu, kus ta on ikka veel koduarestis, suhtleb ta põhiliselt minuga ja kui ma poleks mõistev ja tolerantne, võiks ma lausa solvuda: kui mina üritan temaga nina kokku panna, tõmmatakse nina jahmunult eest ära, kuni kael on kenus nagu vanavene hobusel. Aga sirutan ma sõrme välja, pannakse nina sellega viisakalt kokku ja võib-olla nühitakse isegi põsega (ja üritatakse minu sõrmega oma kõrvaauku urgitseda, aga see selleks).

Käsi ta ei diskrimineeri, vasak käsi on tervitamiseks sama hea kui parem. Ainult minu päris nina ei kõlba ninalemiseks.

Milline imelik loom see inimene küll sellise pilguga vaadates on – kaks pead, kummalgi viis nina.