Õnnemomentide nimistusse
juuni 9, 2017
See hetk, kui ma olen jõudnud suurest teest nii kaugele, et omaenda sammude kõla on kõvem kui automüra; hirmunud kõrvad kuulatavad, liigatavad ja julgevad end jälle avada.
Edevuse keldripood
See hetk, kui ma olen jõudnud suurest teest nii kaugele, et omaenda sammude kõla on kõvem kui automüra; hirmunud kõrvad kuulatavad, liigatavad ja julgevad end jälle avada.
Eile näitas keegi just toredat pilti emakarust kahe pojaga, selle raja kõrval, kus mina selliseid õnnemomente otsimas käin…
Mul on tükk randa, kus mu lapsed üldiselt üksi mängivad. Eile näitas mulle tütar seal värsket karujälge. Paarsada meetrit noore karu rada, küüniste jäljed märjal liival alles sügavad.
Sinu oma kõlab juba suuremalt ja erilisemalt. Mind tabab see kõrvade liigatus iga kord kodutänavas suurema tee pealt piisavalt kaugele jõudes (kui liiklusega midagi väga valesti ei ole, nii et autosid ka siit ridamisi läbi sõidab). Just sellepärast tahtsin üles kirjutada, enne kui meelest läheb: suured ja erilised momendid tulevad eredamalt esile kui need väikesed ja igapäevased.
Alles tagantjärgi sain aru, et seda võib Mikita-eestlase momendiks lugeda. Ei, mul on ikka linnaeestlase moment, või täpsemalt vist agulieestlase oma. “saab ometi maantee pealt normaalse tänava peale.”
Sellega meenus, et mul oli ka hiljuti kirgastav metsahetk. Viimati, kui ma öösel (või varahommikul, igatahes valge oli juba) sinu poolt koju läksin, ikka otse “üle põllu”, nagu u. selle kohta ütleb. Ja praktiliselt minu maja taga seisis tee peal metskits, kes vaatas mind mõnda aega juhmilt, enne kui minema kablutas. Ja ma elan viiekorruselises majas, eksole. Ja mitte kaugel kesklinnast.
sa pead silmas seda garaažidetagust võsa või? me käisime sealt A.-ga korra läbi, aga lõpus oli natuke raske jälle tee peale välja murda, ronima pidi.