Kuidas mulle tundub

juuni 22, 2017

Süvenedes ei saa tõhus olla: et palju asju ära teha, tuleks mööda pealispinda libiseda, siuh siit, säuh sealt. (Lihtne näide: riidekapi koristamine. Veel lihtsam näide: raamaturiiuli koristamine. Ma teen ikka selle vea, et vaatan raamatute sisse.)

*

Loen aeg-ajalt väga väga n. blogist, kui tähtis on olla vajalik, ja mul on hoopis vastupidine tunne, ja võimalik, et mul on vastupidine tunne olnud väga kaua aega: miks ma muidu nooremast peast suhtefoobik olin? niipea, kui keegi mind vajama hakkas, leidsin end kiiresti tagurdamast. Niipea, kui tunnen enda suunas palju vajadusi, tulevad fantaasiad enda ärapeitmisest. Lähen istun põõsasse ja häält ei tee. Mul on ID-kaart taskus, piir ei ole kaugel. Telefon tuleb maha jätta või vähemalt kõnekaart välja võtta, siis ei saa keegi mind üles leida. Lähen riidekappi magama.

See on üks põhjus, miks ma ei taha tõlketööst loobuda ja ainult gunsti teha, isegi kui ma saaks seda endale lubada: rangelt võttes on mind ka neil vaja, kes mind tõlkima tahavad, aga nende vajamine on vähem intensiivne ja ükskõiksem, vähem isiklik ja väga kitsas: tegelikult sobib neile kes iganes, kes sama töö ära teeks, ja küllap nad hädaga leiavad ka.

Kui ma ise teisi vajan, on palju lõbusam, vaadaku ise, kuidas nad selle üle elavad.

Advertisements

7 kommentaari to “Kuidas mulle tundub”

  1. Jah, mul on suhtefoobiast vastupidine asi – mulle meeldivad suhted nii väga, et ma ei saa kuidagi aru, miks need peaks piirduma ühe inimesega eksklusiivselt. Ma peaks ideaalis samasugust väga lähedast kõikejagavat hinge ja keha hõlmavat suhet umbes 10 inimesega.
    Rohkem võiks muidu ka, aga siis ma unustaksin juba mõned asjad ära, kui järjega taas sama mehe juurde jõuaksin, ja oleksin pidevkurnatud, sest nii väga, kui mulle vajalik olemine ka meeldib, ma lihtsalt ei jaksa.
    Meestega piiran end seepärast, et seksuaalselt tõmbavad mehed mind ikka rohkem ja ilus mees on … ahvatlev isegi mulle =P

  2. nodsu said

    Ma tänan armumist selle eest, et mul üldse mingeid suhteid on tekkinud. Armudes on tõmme nii suur, et hirmud litsutakse seal vahel laiaks.

    Aga ka armudes saab mul rohkem asja siis, kui on vastastikku pigem lihtsalt tore kui mingi vajamine.

    Kui keegi vajab, siis hakkab mul tung seda vajadust täita; kui neid vajajaid on palju, ähvardab mind kuju kaotamine. (Meenutan seda “Marsi kroonikate” novelli, kus üks väheseid allesjäänud marslasi suutis – nagu kõik marslased – võtta selle kuju, mida talt oodati, ja mis temaga juhtus, kui ta sattus järsku paljude inimeste silma alla korraga.) Nii et küllap on vajalikkushirm mul asja pärast, muidu pudenekski laiali.

    Morgie kirjutas intro- ja ekstravertsusest midagi sarnast (graanulid ja nende vahekohti täitev želee) ja mul oli sellega paras ahaa-elamus. Kuigi ma ei ütleks, et ma olen ise alati see vormuv želee. Sageli olen kindlasti see, kes teisi kuju võtma sunnib ja ise ei pane tähelegi. Aga enda kokkukorjamise vajadus on ikkagi tuttav tunne.

    Ainult et kuidas mahutada samasse metafoori olukord, kus mind vajatakse just selleks graanuliks, kus vajatakse, et ma oleks kuskil “mina ise”? ka see on väsitav, ilmselt sellepärast, et ma ei taha kogu aeg olla mingi kivistunud “mina ise”.

    mõtlen, et mul on taastumiseks vaja vist võimalust vabalt laiali valguda, et ei peaks kogu aeg olema see kõva graanul, aga ilma, et seepärast peaks veel kohe kellelegi teisele sobivat kuju võtma hakkama. tundub usutav, et seepärast on mul lausa tervislik narratiive tarvitada. loen raamatut, vaatan filmi ja olen parajasti see tegelane, kes tundub millegipoolest oluline olla. tahan, olen või kõik korraga, üleni või jupikaupa, nagu paras tundub!

    selle poolest tundub lausa mõistlik aeg-ajalt kasvõi une arvelt lugeda.

    • Morgie said

      Lugedes saab ära kaduda. Hajuda.
      Unenägudes tuleb oma mina kõige juurtega hirmuäratavalt nähtavale ja möriseb: vaata, see oled mina! Tavaliselt mul ongi õudusunenäod. Kirja panen need, mis on nii kummalised ja harali, et neid annaks ka lahti rebida. Kõige õudsemaid ei pane, sest mis pilt siis inimestel minust jääks. Ma ei taha ise ka seda pilti.

  3. nodsu said

    Mõtlesin veel; ma ei tea, kas asi on täpsemas mõtlemises või selles, et täna on teistsugune päev, aga igatahes leidsin, et tegelikult ei ole mul midagi selle vastu, kui keegi vajab lihtsalt minu olemasolu. (Kuigi see vajadus ei tohiks olla liiga suur, elutingimus või midagi.) Midagi selles laadis, et kellelgi on toredam elu, kui ma olen üleüldse olemas, olenemata sellest, mida ma parajasti teen, ja isegi sellest, kas ma olen seal kohal, kus tema, mulle ehk isegi meeldib. Raskeks läheb just konkreetsete vajadustega, kus justkui maailm variseks kokku, kui ma ei tee üht, teist või kolmandat liigutust.

    kuigi loogiline olekski, et ainus vajadus, mida mina saan ainsana täita, on vajadus lihtsalt mu olemasolemise järgi, sest mis iganes konkreetseid liigutusi saab tegelikult alati ka keegi teine teha. Nad vbla ei viitsi, aga mina siis viitsin või?

  4. (ma olen muidugi sama meelt – nüüd =) Et minu olemasolu, ka siis kui ma mitte midagi ei tee, teeb maailma paremaks =P Vahel ma mõtlen, kui teistmoodi mu ellusuhtumine nüüd on. Siis tuleb mulle meelde, et aa, ma ju surin selle eelmisega, peabki teistsugune olema – ja imestada tasub suhtumiste säilimise, mitte nende muutumise üle.)

  5. k said

    “Süvenedes ei saa tõhus olla”
    +1, nii kurb tegelt

    “Niipea, kui tunnen enda suunas palju vajadusi, tulevad fantaasiad enda ärapeitmisest.”
    see kõlab ka kuidagi väga tuttavalt. samas ise olen needy bitch kohati suht, ma ütleks! nii ebaõiglane! a mis sa teed ära.

  6. k said

    Kusjuures, mul oli üks dialoog just, kus mind muuhulgas nimetati küüniliseks (vbl ta mõtles irooniline), aga aint heas mõttes. A siis hiljem ma seal ütlesin kogemata, et eino, mul ei ole erilisi eesmärke siin elus – ja siis oli tema reaktsioon kohe et wtf ma ütlesin nüüd! Nagu ma oleks lubanud, et ma nüüd täitsa asotsialiseerun, hakkan parasiidiks ja kannibaliks selle peale. Tegelt on fakt, et ma reaalses elus vist teen kohati rohkemgi asju ära vbl isegi kui see vestluskaaslane ja täitsa ilma eriliste eesmärkideta! Fucking eksistentsialism nagu, look it up! A selle asemel ütlesin midagi ebamäärast, tegin näo, et ei, mul vbl siiski täiega eesmärgid jne. Ilmselt siin on see värk, et sõnad nagu “küüniline” ja “eesmärk” ei tähenda kokkuvõttes midagi, kõik saavad neist erinevalt aru ja kokkuvõttes tuleb sellest ainult tüli.

    http://www.imdb.com/title/tt0108583/ – “Wittgenstein” (1993) hullult hea film, kui pole veel näinud, siis kindlasti võiks

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: