12.-16. augustil Tartus, Katoliku Kooli ruumides (olenevalt remondiolukorrast kas Jakobi 41 balletiklassis või Oru 3 spordihoones, selles uuemas hoones, mis seal krundi peal on). Alustame kell 12. Õpetab jälle Jane Gingell, teda aitab assistent Krzysztof Skowron. Jane ise kirjeldab asja nii:

“Püreneede palverändurid”. Vagade tantsud

Tähtsamatest keskaja palverännukohtadest asus kaks Põhja-Hispaanias:
Santiago de Compostela Hispaania lääne- ja Montserrat idaservas.
Võõramaalasel, kes tahtis nende pühamute juurde maitsi pääseda, polnud
võimalik vältida ohtlikke Püreneede kurusid – kuid lootes püha Jaakobuse
ja neitsi Maarja peale, laulsid palverändurid laule, rääkisid lugusid
imelistest pääsemistest ja tantsisid. Sellel kursusel püüame me neist
tantsudest uuesti pildi luua ja neid lugusid pantomiimi vormis läbi
mängida, tehes seda “Cantigas de Santa Maria”, “Llibre Vermell de
Montserrati” ja “Codex Calixtinuse” värsside ja muusika saatel. Heidame
pilgu ka Galicia rahvatantsustiilidele ja keskaja Prantsusmaa
tantsumuusikale.”

Tantsime kuus tundi päevas (kokku seega 30 tundi), need kuus tundi jagunevad kolmetunnisteks plokkideks (ploki sees saab teha väikesi hingetõmbepause); esialgseks ajakavaks on iga päev 12-15 ja 17-20 ja kui kogunenud kursuslased seda maha ei hääleta, siis nii jääbki. Osalustasu on seekord 50 eurot.

Oma kogemusest võin selle tantsu kohta lisada, et see on tunduvalt vabama stiiliga kui renessanss (barokist rääkimata); tantsulisem osa põhineb, nagu öeldud, rahvatantsul (st pärimustantsul), näitlemisosa on pantomiimiline ja selle käigus saab päris kõvasti liigutada. Kui keegi nägi 2005. aastal Viljandis “Montserrati palverändurite” etendust, siis just seda tüüpi asjad toimuma hakkavadki.

Üritust toetab Eesti Kultuurkapital.

Täpsustavaid küsimusi võib kasvõi siinsamas esitada – või anda märku, et ma ise meiliks (kui teil on kommenteerimisprofiilis meiliaadress kirjas).

PS:
Kuna ma olen koomiksifänn, siis kuidas saaks ma vastu panna võimalusele lisada siia ehtne keskaegne koomiks ühest cantigast, kus “Püha Neitsi hästi õigust teeb”.

Advertisements

Kuna Saltatriculi sai juba 15 aastat vanaks (jeerum, lapsuke on täitsa teismeline, varsti juba täiskasvanud), siis annan teada, et teeme sel puhul 22. juulil Toomel TÜ Muuseumi valges saalis renessansskontserdi. Vahetekstid on peaasjalikult 16. sajandi itaalia luuletused või laulutekstid; selle tulemusel tuli parasjagu maneristlik tervik, et mitte öelda pretsioosne.

Kontsert tuleb sarnane sellega, mis meil oli aprillis Rakveres, aga väikeste muudatustega, peamiselt lühiduse suunas, et pärast saaks soovijad koos meiega vanu tantse tantsida. Siis ongi nagu päris tolleaegne seltskonnaelu: vahepeal keegi seltskonnast tantsis, teised vaatasid pealt; siis tantsisid teised, mõnikord kõik või peaaegu kõik korraga.

Plakat ka:

Lisan kavalehe tutvustusteksti – seal on küll juttu kevadest ja vahepeal lausa mõtlesin, kas jätta see teema kontserdist välja, aga ausalt öeldes, ega meil suvi nii korralikult pihta pole ka hakanud, et suveootusest ja taassünnist jms asjadest pajatada ei võiks – maasikadki alles hakkavad tulema.

*

Kontserdi üks teema on „armastuse sõda“: levinud motiiv nii maalikunstis, muusikas kui ka luules, kus kord kõneldakse „südant ründavast Amorist“, kord armastajatest, kes on asunud Amori sõjaväkke, kord võitlusest armastatu südame pärast. Sama kujund oli kasutusel ka renessansiaja seltskonnatantsus. Nii asuvad kava keskmes kolm kõige selgemate võitluselementidega tantsu; kahel neist on lausa turniirile viitav nimi. Kõik need galantsed võitlused lõppevad leppimisega, vastastest saavad liitlased, Amor võidab Marsi.

Teine keskne telg on õukondlik rafineeritus versus „tagasi loodusesse“: nagu ikka, hakatakse kommete peenenedes igatsema lihtsamat elu, nii muutusid ka haritud renessansiaja linlaste hulgas populaarseks laulud ja tantsud, mis meenutasid küla- ja maaelu. Nii vahelduvad meie kavas kõigepealt keerulised Itaalia autoritantsud anonüümsete Inglise „maatantsudega“; kava lõpupoole saab näha rustikaalsete vihjetega seltskonnatantse ka itaallastelt: ühe tantsu muusika on alguse saanud laulust, mille minategelane on karakter commedia dell’arte traditsioonist; teine kannabki nime „Villanella“ ehk „külalaul/-tants“.

Ja kolmas teema on kevad: pärast sõjatantse saabub rahu ühe põhjamaise kevadelauluga ja tantsuga „Spring Garden“ („Kevadine aed“).

*

Täname Tartu Kultuurkapitali ja TÜ Muuseumi, kes meid kumbki omal kombel toetanud on; tahtsin ka Tartu Kulka logo lisada, aga kuna pdf-pilte ei saa nähtavasti wordpressi üles laadida, lisan hoopis nende bänneri, mis juba oli jpg kujul.

Tartu Kultuurkapitali logo

Jeerum, mul pole vist nii kirjut postitust olnudki.

Asi pole ainult selles, et ÕS ütleb, et õnnestuvad ja ebaõnnestuvad tegevused või ülesanded või ettevõtmised (sest “õnnestuma” sünonüüm on “korda minema”) – minu puhul pole kunagi asi lihtsalt selles.

Asi on ikka rohkem selles, et ma kasvasin üles ajal, mil kõik niiviisi rääkisidki, nagu ÕS soovitab, välja arvatud Toomas Uba ja co, kelle keeletaju oli soome keele peale üle kolinud (oletan, et teiste keelde nakkas see just soomemõjuliste telereporterite suust, kuigi kantseliidivastane leht kahtlustab ka inglise keelt). Mis tähendab, et kuna minu jaoks õnnestuvad ja ebaõnnestuvad jätkuvalt ettevõtmised ja muu taoline, võtab mul kõhus kõhedaks, kui keegi ütleb enda kohta “ma ebaõnnestusin” – kõlab nagu “ma olen halvasti välja kukkunud inimene.”

Kuidagi hirmus kapitaalne.

No ja siis ma saan aru, mida öelda taheti (õnneks enamasti ikka kõigest “mul ei tulnud välja” või “mul läks untsu” või “mul ei õnnestunud”) ja tõlgin endale tagasi.

Aga sellised tagasitõlkimised väsitavad pikapeale ära (“ma ebaõnnestusin” on sama epideemiline kui “sotsiaalne” oma kaaperdatud tähendustes, nii et seda vaeva tuleb ikka iga natukese aja tagant näha) ja praegu nähtavasti tuli kätte see punkt, kus keelepropaganda tegemine tundub pikas perspektiivis lihtsam kui kogu aeg teiste juttu tagasi tõlkida.

———————————————————————————————————————————–

PS: huvitav on veel see, et “ebaõnnestumist” pruugitakse niiviisi minu arust (statistikat pole teinud) rohkem kui “õnnestumist”. Guugeldasin väheke ja “õnnestumise” kasutamine oli tüüpiliselt stiilis “reis õnnestus”. Nüüd saaks siit kindlasti välja imeda mingi vulgaarpsühholoogilise jura, et inimesed peavadki ennast läbikukkumiseks rohkem kui eriliseks õnnestumiseks. Aga see oleks ju liiga kurb.

Siilijuust (unemajandus)

juuli 16, 2017

Mul on liiga palju tegemist olnud, et sisukat juttu kirjutada, nii et ainult unenägudest jaksab.

Igatahes nägin unes poes üht tuttavat, kes mainis muu jutu sees, et kui te juba nagunii ökojuustu teete, siis võiks need sertifikaadid muretseda, saaks kallimalt müüa …

Mispeale mina pistsin vahele, et ei tee ökojuustu, lihtsalt teeme ise juustu, ostame mingit suvalist piima ja sellest teeme, ei ole eriline ökopiim.

Mispeale tema ütles, et miks mitte siis ökopiimast teha. Või mingite eriliste loomade piimast. Näiteks tema ise teeb siilipiimast juustu.

Ma tegin “ohoo” ja jõudsin esitada mitu küsimust: kust ta siilipiima saab, kas ise lüpsab, kas see on raske, kuidas siili lüpstakse – tõepoolest, meil käivad aias kogu aeg siilid, äkki peaks kah lüpsma hakkama – kui tuli mõte, et järsku, järsku ei olnud see tal üldse tõsine jutt ja ta on kogu see aeg mind hanitanud.

Kultuuride kohtumine

juuli 5, 2017

Naiivis on alatasa mõni välismaalasest baaripidaja tööl.

Tema (särava naeratusega): And how are you today?

Mina (segaduses, olemata suminas päris kindel, mis keeles ta üldse rääkis): Ömmmmm…

Tema (vankumatult särava naeratusega): How are you today?

Mina (saanud küsimusest aru, aga tundmata endas jõudu vastata, rääkimata analüüsimisest, kas ta on nii välismaalane, et üritab tõsimeeli eestlastelt sellist smalltalki välja meelitada, või tahab ta pärisel teada): Öäöee… (unisena nagunii! võideldes sooviga näoli baariletile kukkuda ja magama jääda).

Tema ütleb midagi seltskondlikku ja naerab viisakalt.

Mina (mõeldes, et mulle kättesaadavas valimis pole siiani ükski teenindaja teadnud, misasi on Garibaldi, ärme hakka keeruliseks ajama): I would have a Campari with orange juice, please.

Ma pole iial NII ohtra Campariga Garibaldit saanud. Võib-olla leidis ta, et ma vajan midagi ergutavat. Või siis pani lihtsalt umbes ja välja kukkus 50/50.

Mõtlesin ka, kas ma peaks oma seltskondliku kohmakuse pärast piinlikkust tundma, aga teisest küljest: viisakusel on eri kohtades eri nüansid; kui ta on välismaale tulnud, siis ta vast tahabki kohaliku kultuuriga tutvuda, ja juba ta saigi õppetunni: näidiseestlane (mina) tajub nii isikliku (ja ohtra) sõnastusega küsimust heidutavana ja tõmbub karpi.

PS: ja ma ei saa aru. Igasugustes testides olen ma muudkui ekstravert ekstraverdi otsa, aga viimased paar kuud on küll nii introvertne tunne, et tahaks lausa, et oma teokarp oleks kogu aeg kaasas, kus sees kerra tõmmata.