Sassis

august 29, 2017

Tänaval oli tuletõrjeauto.

Vaatasin seda hulka aega aknast, algul mõtlesin, et liiklusummmikusse kinni jäänud – suuremad teed on praegu remondis, mõni ime, kui igasugused imemasinad siit väikeselt elutänavalt end läbi üritavad litsuda – aga siis sain aru, et see auto, mida ma tema ees näen seisvat, ei seisa tee peal: see on naabri auto ja seisab seal maja ees, kus peabki.

Maja ees seisev tuletõrjeauto teeb rahutuks. Läksin välja, vaatasin üle aia.

Enne, kui ma jõudsin õieti midagi nähagi, vaatas mulle vastu rühikas kena välimusega päästeametnik, võttis kohe silmsidet ja noogutas tervituseks.

Mina küsisin: “kas midagi on juhtunud?”

“Ei ole, me teeme siin ennetuseks töid.”

Läksin juhmistunult tuppa tagasi.

Ise ei jõudnud ära kiruda: tahaks nagu rohkem teada, uurinud siis täpsemalt, mis värk on! pealegi, küsinud siis kuidagi intelligentsemalt, nii rühika ja kena tuletõrjuja tervituse peale võiks ju kuidagi vaimukamalt reageerida! Aga katsu sa midagi rohkem välja uurida või vaimukamalt küsida, kui sulle vaatab kohe esimesel silmapilgul suhtlemisvalmilt ja sõbralikult otsa kena rühikas elukutseline kangelane. Nagu oleks peadpidi raamatusse või filmi jooksnud, igaüks teeks siis kök-kök ja möm-möm.

Tuletõrjeauto on ammu läinud, mina olen päev otsa sellest kohast mööda käies mõistatanud, mida nad seal siis ennetasid. Pealtnäha poleks nagu midagi teisiti. Ju siis ennetasid päris nähtamatuks.

Tagatipuks on ülejärgmise maja hoovi siginenud vanaaegse välimusega kiirabiauto, sõjaväeroheline. Seisab ja tukub, justkui tal oleks seal pesa.

Advertisements

Koletise kantseldamine

august 29, 2017

Unenäo algust ei mäleta, aga lõpp on nii eredalt meeles, et kähku kirja, ennegu ununeb.

Üks meist otsutas Frankensteini koletise ilmumisele lõpu peale teha, kõrvaldades tema jõuallika. See oli üks juhe, lambid ridamisi küljes. Ta hüppas lambid üksteise järel katki – plaks, plaks! – ja tõmbas siis juhtme seinast välja.

Nüüd hakkas ventilatsioonisüsteemis hirmsasti kolisema ja ventilatsioonitorust kukkus välja hulk veriseid konte, ilmselt täiskomplekt. Vaatasime ehmunult, aga ju see pidi nii käimagi, koletis on tagasi juppideks lagunenud.

Järgmiseks oli ta ennast aga neist juppidest kokku korjanud ega mõelnudki surra. Nüüd oli ta hiigelsuur mees, ikka veel poolenisti ebainimlik, mumifitseerunult mustaks tõmbunud nahaga; ilusa profiiliga, peaks mainima. Heitis selili maha ja hakkas kõhulihaste harjutusi tegema. “Nagu tal oleks veel vaja tugevamaks saada,” mõtlesin mina.

Proovisin teda veenda, et tal pole vaja enam elus olla. “Kõik surevad kunagi, sa oled juba surnud osadest; kui sa praegu elus oled, teed sa tegelikult justkui sohki.”

Koletis ei vastanud ja mul tuli pähe, et järsku pole ta jõudnud endale veel keelt kasvatada, millega vastata.

Siis läksime tal selles korteris muudkui eest ära; põgenemine stiilis “ei, ega me tegelikult ei põgene.” Varjusin ühte tuppa; juba oli kõrvaltoa kahinast kuulda, et ta piilub sinna sisse. Tüüpiline õudusunenägu, põgenemise ja kõigega.

Heitsin pilgu magavale iseendale ja mõtlesin, et võib-olla oleks nüüd õige koht, kus üles ärgata ja õudusest pääseda; siis ei jäänud aga päriselt uskuma, et ärkamisega õudus lõppeks. Tegin parem oma toa ukse lahti, et enam ei oleks tüüpiline põgenemisunenägu. Ja tegin näo, et ma pole üldse kunagi põgenenud.

Koletis oli järgmiseks juba sees, viskas minu voodisse pikali ja hakkas raamatut lugema. Mina ei saanud enam magama minna, sest ta oli mu voodi ära okupeerinud. Küünitasin ise riiulist raamatut võtma – raamatud vajusid lahku “Veel ühe Lotte” kohalt – ja piilusin, mida tema loeb. Tema raamat oli “Läänemaa muuseumi ajalugu”.

Mul oli läbisegi mitu mõtet: irooniline “maitse üle ei vaielda”, empaatiline “aga tal pole ju jõudnudki maitset kujuneda, ta alles vaatab ja proovib, mis meeldima hakkab,” ning “a mis see üldse minu asi on?”

Nüüd nägi ta juba täitsa inimese moodi välja, ainult kahvatuvõitu ja väheste juustega. Väga ilusate näojoontega, mõtlesin, et ju siis võeti talle kellegi ilus pea.

Seisin, käed puusas, voodi ette ja uurisin: “Mis sul nüüd plaanis on? Mida sa kavatsed endaga pihta hakata? Inimestega käib üldiselt nii, et nad muutuvad elu jooksul; millalgi hakkavad vananema ja siis surevad ära. Näiteks minul” – võtsin prillid eest ära, et silmanurgakortsud näha oleks – “on juba kortsud ja muist juukseid hallid;” – näitasin halle juukseid – “mida edasi, seda rohkem; praegu jaksan ma juba vähem kui kahekümneselt ja mida edasi, seda vähem, ja varsti tuleb klimakteerium. Veel mõnikümmend aastat ja ma jään vanaks ja siis suren ära. Vat niimoodi käib inimestel. Aga sina? Mida sina endaga pihta hakkad?”

Koletis ei vastanud.

Läksin mingi kultuurihoone peale kõndima, koletis kohe krapsti kaasas, läksime ühest näiteringist mööda ja enne, kui ma arugi sain, oli ta lasknud end sinna näitlejaks värvata.

Keegi hõikas “Kes tahab ekskursioonile?” Olgu, läksin, koletis muidugi jälle kaasas, paistis, et talle sobib kõik ja tal pole mingit probleemi aja sisustamisega, isegi kui ta ei kavatse ära surra. Käis mu kannul ja pani oma raske käe mulle õla peale, mina ütlesin pahaselt, et võtku ära, ja võttiski.

Selgus, et ekskursioon on see igav raamatukoguekskursioon, kus ma olen juba käinud, ja tulin poole pealt tulema. Koletis jäi minust ekskursioonile. Esimest korda selle unenäo jooksul, kus ta mul kogu aeg sabas ei käinud, noh, ju ta saab ise hakkama. Läksin kohvikusse saiakesi ostma.

Riias käies –

vahemärkus – ma tunnen küll süümekaid, et hoopis Kuressaarde ei läinud, aga midagi pole teha – esiteks olin ma Riias vajalikum, teiseks midagi pole teha, Riia on lähemal ja seal käib kergemini supsti ära, mis on ajahädas oluline, ja kolmandaks saab seal – isegi pärast meie viperusi –
odavamalt hakkama, mis on jälle suvelõpu rahahädas oluline –

üritasin ma kohvikus läti keelt rääkida ja stsenaarium käis kogu aeg nii: küsin tähtsalt läti keeles “palun ühe kohvi ja x saiakese,” saan vastuseks pika täpsustava küsimuse, ütlen segaduses “mömmömmöm” ja läheme inglise või vene keele peale üle.

Kui me teisel päeval tagasi läksime, üritas noorem müüja naeru alla suruda.

Märkisin AK-le, tema tõlkis: “Aa, see on see lollakas, kes üritab läti keelt rääkida.”

Koduteel veel ühes kohvikus hajameelselt menüüd lugedes taipasin, et olen kogu aeg oma puulätikeelsetes lausetes “kohvi” poola keeles nõudnud, “lūdzu vienu kafiju” asemel kangekaelselt “lūdzu vienu kawu”. Jõuad sa neil indoeuroopa keeltel kõigil vahet teha.

Nipikesi perenaisele

august 11, 2017

Mõtlesin jupp aega, äkki peaks hoopis toidublogisse panema. Äkki pärast panengi.

Igatahes.

Kui unustada poolik Jänksi tarretis külmkappi ja avastada see paar kuud hiljem, saab toreda suure kummikommi!

Kirjandusse nakatumine

august 5, 2017

Irvitasin tükk aega, kui nägin, et TV6 tõlkes on “Ivory Tower” muutunud “Eebenipuust torniks”. Keegi on endale Fowlesi külge saanud.

Ahaa-elamus: stiihia

august 4, 2017

Keegi võttis kunagi seltskonnas jutuks, kust tuleb “stiihia” sõna. Keegi ei teadnud. Pakuti, et vene keelest, aga jäädi jänni seletamisega, kust see vene keelde tuli.

Vene sõna kohta ei tea ma siiani, aga komistasin ühes Kreeka kohtuasjas sõnale “στοιχείο”, mis tuleb vanakreeka sõnast “στοιχεῖον” ‘üksus reas, komponent, element’, mis omakorda tuleb sõnast “στοῖχος” – ‘rida, rodu’, mis on seotud sõnaga “στίχος” (kah “rida”). “Stohhastika” tuleb samast tüvest.

Nii et kui “Hernerhirmutise” raamatus kirjeldatakse, kuidas Šmakova väänles ja pöörles, “tants oli tema stiihia”, siis öeldakse pmst, et ta oli omas elemendis. Või miks mitte “tants oli tema rida”.

Tegelikult pole seda infot ka vene “стихия” kaudu raske leida – vt Wictionaryst, aga kuna vene keeles ei ole alati lihtne guugeldada, las see väike triviaalsus olla siitki leitav.

Tuleb endiselt möönda, et Gerald Durrellil on õigus: hea on harimatu olla, siis saab kogu aeg üllatuda.

Mis anomaalia

august 2, 2017

Juhtuvad veidrad asjad, eraldi võttes mitte nii väga, aga kui neid kobaras vaadata, vat siis.

Käisin trupikaaslase sugulase sünnipäeval tantsimas ja minu suureks üllatuseks anti selle eest kümnekas. Ei oota ju tuttava tuttava peol esinemise eest muud kui kohvi ja kooki.

Paar päeva hiljem märkasin kontoseisu vaadates, et veider summa on arvele kukkunud. Ei ole mina kellelegi sellist arvet saatnud ja keegi mulle niisama võlgu nagu ka ei oleks. Kodus vaatasin täpsemalt: Konsum on mulle poeskäimise eest dividende maksnud.

Täna käisin turul tomatit ostmas ja mainisin müüjale, et mul võib-olla pole talle peenraha tagasi anda, ma olen oma mündikoti ära kaotanud. Müüja: “Ah teie oletegi see, kes peenrahakoti ära kaotas?” (hõikab leti teise otsa teisele müüjale: “Kas sul on see rahakott kaasas?”) “Te jätsite selle leti peale ja ise veel rääkisite, et ei leia peenrahakotti üles. Aga jätsite siiasamasse leti peale!”
Lähen leti teise otsa teise müüja juurde, tema lehvitab mu mündikotiga ja küsib: “Kas see on teie kott?” Minu, minu jah! Ilus, armas mündikott!

Huvitav, kas seda anomaaliat saaks kuidagi üldsuse hüvanguks kasutada. Näiteks õnnestuks äkki sõna otseses mõttes sitast saia teha.

*

Tomatitest rääkides – lisaks kõigele muule heale, mis R. sünnipäeval käimisega kaasas käis:

et sai hääletada, mis oli täpselt nii mõnus ja tore, kui me mäletasime, ja mille käigus sai nalja: ootasime ühel ristteel pealesaamist, kui kõrvalteelt hakkas auto meie juurde tagasi tagurdama; mõtlesime, et keeras valesti ja nüüd läheb meie suunas, äkki saab peale, aga sealt ilmus hoopis välja paar poolalasti mehepoega, kes hakkasid esitama isase kutsehüüde “Lähme järve äärde! Ärge minge sinna, tulge meiega järve äärde”; ep. väitis, et talle meenutab üks ühele seda Rentsi lingitud Planet Estonia videot, ja see pakkus aruteluainest: kas nende pilk oli liiga hägune, et aru saada, kui vanad me oleme, või neile lihtsalt meeldisid vanemad naised; aga autojuhid olid kõik maru erinevad, nii tore;

et isegi kui vihma sadas, sättis see end selle aja peale, kui me ilusti autos varjus olime;

et peol koos kohaliku koorekihiga – esindatud oli kultuurimaja, raamatukogu, kool, kirik, muuseum ja üldse kunstielu -, kellest ma peaaegu kedagi ei tundnud, oli ometi sundimatu ja sõbralik olla, ja järgmisel päeval ikka sama sundimatu ja sõbralik edasi – R. korraldas isegi hommikusöömise sealt toast ära, kus mina magasin, et ma ikka magada saaks, ja kui sealt hommikul läbi käis, vabandas: “Maga edasi, mul on ainult vaja “Klaaspärlimängust” üht tsitaati kontrollida,” – ja ma magasin nii palju, olgugi et võõras kohas, ja üleüldse oli nii häirimatu olla, et ma mõtlesin pärast – R.-ga suhtlemine kurnab mind uskumatult vähe, nii vähe, et ei tea, kuidas seda kirjeldada, noh – nii vähe, nagu ta polekski inimene;

et rannas oli ilus ja vesi kannatas ujuda ja kõrkjatuusti tagant merre minnes ei pidanud riietega minema (protseduur: trikooga kõrkjatuusti taha, trikoo seljast, ise vette, ujuda, veest välja, kuivaks, trikoo selga tagasi, viksilt tagasi seltskonna juurde, kellest mõnel on tsölibaat ja mõni lihtsalt ei taha teiste tisse vaadata ja eks ma teiste nina all olles võin nendega ju nii palju arvestada ka);

oli seal peol lisaks headele söögiasjadele nagu juust ja tort kaks päris võrratut söögiasja: kastiga moosipirukaid ja tomateid. Ma rõõmustasin seda nähes kohe: ometi kord saab rahus tomateid süüa, ilma et nad kohe otsa saaks! ja sõin rahus ja ei saanudki!

Sest siin kodumail vibelen ma pidevalt õhukesel tasakaalujoonel ihnuse ja apluse vahel: ühest küljest läheb niigi tomatite peale ebaproportsionaalne osa eelarvest (kui ma poest häid tomateid tahan, mitte mingeid suvalisi), teisest küljest saavad nad ikkagi kogu aeg otsa.

Tänase mündikoti tagasisaamiskäigu ajal õnnestus küll turu pealt ka väheke mõistliku hinnaga tomatit saada. No mis asi see nüüd küll on.

Aga suur isu on millalgi veel niisama sinna R. juurde suvitama minna.

————————————————————–
PS ehk järg: täna läksin linna peale asju ajama, nägin üht harvanähtavat tuttavat, läksime temaga sööma ja lõpuks selgus, et ta tahab ise välja teha.