Nipikesi perenaisele

august 11, 2017

Mõtlesin jupp aega, äkki peaks hoopis toidublogisse panema. Äkki pärast panengi.

Igatahes.

Kui unustada poolik Jänksi tarretis külmkappi ja avastada see paar kuud hiljem, saab toreda suure kummikommi!

Kirjandusse nakatumine

august 5, 2017

Irvitasin tükk aega, kui nägin, et TV6 tõlkes on “Ivory Tower” muutunud “Eebenipuust torniks”. Keegi on endale Fowlesi külge saanud.

Ahaa-elamus: stiihia

august 4, 2017

Keegi võttis kunagi seltskonnas jutuks, kust tuleb “stiihia” sõna. Keegi ei teadnud. Pakuti, et vene keelest, aga jäädi jänni seletamisega, kust see vene keelde tuli.

Vene sõna kohta ei tea ma siiani, aga komistasin ühes Kreeka kohtuasjas sõnale “στοιχείο”, mis tuleb vanakreeka sõnast “στοιχεῖον” ‘üksus reas, komponent, element’, mis omakorda tuleb sõnast “στοῖχος” – ‘rida, rodu’, mis on seotud sõnaga “στίχος” (kah “rida”). “Stohhastika” tuleb samast tüvest.

Nii et kui “Hernerhirmutise” raamatus kirjeldatakse, kuidas Šmakova väänles ja pöörles, “tants oli tema stiihia”, siis öeldakse pmst, et ta oli omas elemendis. Või miks mitte “tants oli tema rida”.

Tegelikult pole seda infot ka vene “стихия” kaudu raske leida – vt Wictionaryst, aga kuna vene keeles ei ole alati lihtne guugeldada, las see väike triviaalsus olla siitki leitav.

Tuleb endiselt möönda, et Gerald Durrellil on õigus: hea on harimatu olla, siis saab kogu aeg üllatuda.

Mis anomaalia

august 2, 2017

Juhtuvad veidrad asjad, eraldi võttes mitte nii väga, aga kui neid kobaras vaadata, vat siis.

Käisin trupikaaslase sugulase sünnipäeval tantsimas ja minu suureks üllatuseks anti selle eest kümnekas. Ei oota ju tuttava tuttava peol esinemise eest muud kui kohvi ja kooki.

Paar päeva hiljem märkasin kontoseisu vaadates, et veider summa on arvele kukkunud. Ei ole mina kellelegi sellist arvet saatnud ja keegi mulle niisama võlgu nagu ka ei oleks. Kodus vaatasin täpsemalt: Konsum on mulle poeskäimise eest dividende maksnud.

Täna käisin turul tomatit ostmas ja mainisin müüjale, et mul võib-olla pole talle peenraha tagasi anda, ma olen oma mündikoti ära kaotanud. Müüja: “Ah teie oletegi see, kes peenrahakoti ära kaotas?” (hõikab leti teise otsa teisele müüjale: “Kas sul on see rahakott kaasas?”) “Te jätsite selle leti peale ja ise veel rääkisite, et ei leia peenrahakotti üles. Aga jätsite siiasamasse leti peale!”
Lähen leti teise otsa teise müüja juurde, tema lehvitab mu mündikotiga ja küsib: “Kas see on teie kott?” Minu, minu jah! Ilus, armas mündikott!

Huvitav, kas seda anomaaliat saaks kuidagi üldsuse hüvanguks kasutada. Näiteks õnnestuks äkki sõna otseses mõttes sitast saia teha.

*

Tomatitest rääkides – lisaks kõigele muule heale, mis R. sünnipäeval käimisega kaasas käis:

et sai hääletada, mis oli täpselt nii mõnus ja tore, kui me mäletasime, ja mille käigus sai nalja: ootasime ühel ristteel pealesaamist, kui kõrvalteelt hakkas auto meie juurde tagasi tagurdama; mõtlesime, et keeras valesti ja nüüd läheb meie suunas, äkki saab peale, aga sealt ilmus hoopis välja paar poolalasti mehepoega, kes hakkasid esitama isase kutsehüüde “Lähme järve äärde! Ärge minge sinna, tulge meiega järve äärde”; ep. väitis, et talle meenutab üks ühele seda Rentsi lingitud Planet Estonia videot, ja see pakkus aruteluainest: kas nende pilk oli liiga hägune, et aru saada, kui vanad me oleme, või neile lihtsalt meeldisid vanemad naised; aga autojuhid olid kõik maru erinevad, nii tore;

et isegi kui vihma sadas, sättis see end selle aja peale, kui me ilusti autos varjus olime;

et peol koos kohaliku koorekihiga – esindatud oli kultuurimaja, raamatukogu, kool, kirik, muuseum ja üldse kunstielu -, kellest ma peaaegu kedagi ei tundnud, oli ometi sundimatu ja sõbralik olla, ja järgmisel päeval ikka sama sundimatu ja sõbralik edasi – R. korraldas isegi hommikusöömise sealt toast ära, kus mina magasin, et ma ikka magada saaks, ja kui sealt hommikul läbi käis, vabandas: “Maga edasi, mul on ainult vaja “Klaaspärlimängust” üht tsitaati kontrollida,” – ja ma magasin nii palju, olgugi et võõras kohas, ja üleüldse oli nii häirimatu olla, et ma mõtlesin pärast – R.-ga suhtlemine kurnab mind uskumatult vähe, nii vähe, et ei tea, kuidas seda kirjeldada, noh – nii vähe, nagu ta polekski inimene;

et rannas oli ilus ja vesi kannatas ujuda ja kõrkjatuusti tagant merre minnes ei pidanud riietega minema (protseduur: trikooga kõrkjatuusti taha, trikoo seljast, ise vette, ujuda, veest välja, kuivaks, trikoo selga tagasi, viksilt tagasi seltskonna juurde, kellest mõnel on tsölibaat ja mõni lihtsalt ei taha teiste tisse vaadata ja eks ma teiste nina all olles võin nendega ju nii palju arvestada ka);

oli seal peol lisaks headele söögiasjadele nagu juust ja tort kaks päris võrratut söögiasja: kastiga moosipirukaid ja tomateid. Ma rõõmustasin seda nähes kohe: ometi kord saab rahus tomateid süüa, ilma et nad kohe otsa saaks! ja sõin rahus ja ei saanudki!

Sest siin kodumail vibelen ma pidevalt õhukesel tasakaalujoonel ihnuse ja apluse vahel: ühest küljest läheb niigi tomatite peale ebaproportsionaalne osa eelarvest (kui ma poest häid tomateid tahan, mitte mingeid suvalisi), teisest küljest saavad nad ikkagi kogu aeg otsa.

Tänase mündikoti tagasisaamiskäigu ajal õnnestus küll turu pealt ka väheke mõistliku hinnaga tomatit saada. No mis asi see nüüd küll on.

Aga suur isu on millalgi veel niisama sinna R. juurde suvitama minna.

————————————————————–
PS ehk järg: täna läksin linna peale asju ajama, nägin üht harvanähtavat tuttavat, läksime temaga sööma ja lõpuks selgus, et ta tahab ise välja teha.