Teen inimestele nalja (ehk kuidas ma kohvikus käin)

Riias käies –

vahemärkus – ma tunnen küll süümekaid, et hoopis Kuressaarde ei läinud, aga midagi pole teha – esiteks olin ma Riias vajalikum, teiseks midagi pole teha, Riia on lähemal ja seal käib kergemini supsti ära, mis on ajahädas oluline, ja kolmandaks saab seal – isegi pärast meie viperusi –
odavamalt hakkama, mis on jälle suvelõpu rahahädas oluline –

üritasin ma kohvikus läti keelt rääkida ja stsenaarium käis kogu aeg nii: küsin tähtsalt läti keeles “palun ühe kohvi ja x saiakese,” saan vastuseks pika täpsustava küsimuse, ütlen segaduses “mömmömmöm” ja läheme inglise või vene keele peale üle.

Kui me teisel päeval tagasi läksime, üritas noorem müüja naeru alla suruda.

Märkisin AK-le, tema tõlkis: “Aa, see on see lollakas, kes üritab läti keelt rääkida.”

Koduteel veel ühes kohvikus hajameelselt menüüd lugedes taipasin, et olen kogu aeg oma puulätikeelsetes lausetes “kohvi” poola keeles nõudnud, “lūdzu vienu kafiju” asemel kangekaelselt “lūdzu vienu kawu”. Jõuad sa neil indoeuroopa keeltel kõigil vahet teha.