Koletise kantseldamine

august 29, 2017

Unenäo algust ei mäleta, aga lõpp on nii eredalt meeles, et kähku kirja, ennegu ununeb.

Üks meist otsutas Frankensteini koletise ilmumisele lõpu peale teha, kõrvaldades tema jõuallika. See oli üks juhe, lambid ridamisi küljes. Ta hüppas lambid üksteise järel katki – plaks, plaks! – ja tõmbas siis juhtme seinast välja.

Nüüd hakkas ventilatsioonisüsteemis hirmsasti kolisema ja ventilatsioonitorust kukkus välja hulk veriseid konte, ilmselt täiskomplekt. Vaatasime ehmunult, aga ju see pidi nii käimagi, koletis on tagasi juppideks lagunenud.

Järgmiseks oli ta ennast aga neist juppidest kokku korjanud ega mõelnudki surra. Nüüd oli ta hiigelsuur mees, ikka veel poolenisti ebainimlik, mumifitseerunult mustaks tõmbunud nahaga; ilusa profiiliga, peaks mainima. Heitis selili maha ja hakkas kõhulihaste harjutusi tegema. “Nagu tal oleks veel vaja tugevamaks saada,” mõtlesin mina.

Proovisin teda veenda, et tal pole vaja enam elus olla. “Kõik surevad kunagi, sa oled juba surnud osadest; kui sa praegu elus oled, teed sa tegelikult justkui sohki.”

Koletis ei vastanud ja mul tuli pähe, et järsku pole ta jõudnud endale veel keelt kasvatada, millega vastata.

Siis läksime tal selles korteris muudkui eest ära; põgenemine stiilis “ei, ega me tegelikult ei põgene.” Varjusin ühte tuppa; juba oli kõrvaltoa kahinast kuulda, et ta piilub sinna sisse. Tüüpiline õudusunenägu, põgenemise ja kõigega.

Heitsin pilgu magavale iseendale ja mõtlesin, et võib-olla oleks nüüd õige koht, kus üles ärgata ja õudusest pääseda; siis ei jäänud aga päriselt uskuma, et ärkamisega õudus lõppeks. Tegin parem oma toa ukse lahti, et enam ei oleks tüüpiline põgenemisunenägu. Ja tegin näo, et ma pole üldse kunagi põgenenud.

Koletis oli järgmiseks juba sees, viskas minu voodisse pikali ja hakkas raamatut lugema. Mina ei saanud enam magama minna, sest ta oli mu voodi ära okupeerinud. Küünitasin ise riiulist raamatut võtma – raamatud vajusid lahku “Veel ühe Lotte” kohalt – ja piilusin, mida tema loeb. Tema raamat oli “Läänemaa muuseumi ajalugu”.

Mul oli läbisegi mitu mõtet: irooniline “maitse üle ei vaielda”, empaatiline “aga tal pole ju jõudnudki maitset kujuneda, ta alles vaatab ja proovib, mis meeldima hakkab,” ning “a mis see üldse minu asi on?”

Nüüd nägi ta juba täitsa inimese moodi välja, ainult kahvatuvõitu ja väheste juustega. Väga ilusate näojoontega, mõtlesin, et ju siis võeti talle kellegi ilus pea.

Seisin, käed puusas, voodi ette ja uurisin: “Mis sul nüüd plaanis on? Mida sa kavatsed endaga pihta hakata? Inimestega käib üldiselt nii, et nad muutuvad elu jooksul; millalgi hakkavad vananema ja siis surevad ära. Näiteks minul” – võtsin prillid eest ära, et silmanurgakortsud näha oleks – “on juba kortsud ja muist juukseid hallid;” – näitasin halle juukseid – “mida edasi, seda rohkem; praegu jaksan ma juba vähem kui kahekümneselt ja mida edasi, seda vähem, ja varsti tuleb klimakteerium. Veel mõnikümmend aastat ja ma jään vanaks ja siis suren ära. Vat niimoodi käib inimestel. Aga sina? Mida sina endaga pihta hakkad?”

Koletis ei vastanud.

Läksin mingi kultuurihoone peale kõndima, koletis kohe krapsti kaasas, läksime ühest näiteringist mööda ja enne, kui ma arugi sain, oli ta lasknud end sinna näitlejaks värvata.

Keegi hõikas “Kes tahab ekskursioonile?” Olgu, läksin, koletis muidugi jälle kaasas, paistis, et talle sobib kõik ja tal pole mingit probleemi aja sisustamisega, isegi kui ta ei kavatse ära surra. Käis mu kannul ja pani oma raske käe mulle õla peale, mina ütlesin pahaselt, et võtku ära, ja võttiski.

Selgus, et ekskursioon on see igav raamatukoguekskursioon, kus ma olen juba käinud, ja tulin poole pealt tulema. Koletis jäi minust ekskursioonile. Esimest korda selle unenäo jooksul, kus ta mul kogu aeg sabas ei käinud, noh, ju ta saab ise hakkama. Läksin kohvikusse saiakesi ostma.

5 kommentaari to “Koletise kantseldamine”

  1. Teresa said

    Küll on hea, et sa temaga lõpuks toime tulid.

  2. Kaur said

    Lastega on meil zombide elutsükkel pidevaks jututeemaks. Kas nad söövad? Jah (ajusid). Aga kas nad kakavad-pissivad? Kas nad hingavad? Kuidagi peab neil mingi metabolism ja ainevahetus ju olema, ega see aju neil lihtsalt tükkidena taguotsast välja ei kuku ju. Kas neil on mälu – lühiajaline, pikaajaline? Refleksid? Õppimisvõime? Iseloom?

    Okei, F. koletis pole loomisloolt zombi, aga probleemid on ilmselt sarnased.

    Kunstimaitseni me pole zombide puhul siiski veel jõudnud.

  3. nodsu said

    Ma panin jälle alles seda und kirja pannes tähele, et tema eri esinemiskujud on justkui lagunemisprotsess tagurpidi – alguses kondihunnik, siis muumia, siis juba täitsa terve inimene. Hoolimata kõigist metamõtteist ja -lauseist, mis mul selles unes esinesid, jäi see tähelepanek unenägemise ajal tegemata.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: