Patsutasin endale mõttes õlale, kui olin suure vaimustusega retsepte lugenud; poest hiigla palju gemüüset toonud; selle päeva – õigemini öö – tõlkimise ära tõlkinud ja selle vahelt maitsva supi keetnud; ja supikeetmise vahelt märganud, et kass kõõksub oma karvapalli, ja suunanud ta vaiba pealt paljale põrandale oksendama; ja taibanud supikeetmise viimases otsas akna paokile teha, et supiaurud õue pääseks;

ja siis tulin, tõlkimine tõlgitud, rahuolevalt seda suppi sööma, mille ma olin jätnud pliidile läbi maitsestuma, ja avastasin, et tuba on külm nagu hundilaut, sest aken oligi paokile jäänud (A. ju magas juba ammu).

Võtsin suppi, tulin sellega elutuppa ja sain väga vahetul moel teada, et kassi kõõksumise tulemuse koristamine oli mul tomateid lõikudes meelest läinud.

Panin supi maha, läksin pesin sokid ära ja panin uued sokid jalga, tulin elutuppa suppi sööma – ja avastasin väga vahetul moel, et kogu kõõksumist mul nähtavasti ei õnnestunud vaibalt kõrvale suunata.

Läksin pesin sokid ära ja panin uued sokid jalga.

Ja nüüd puänt: supi sisse ma ei astunudki.

Advertisements

Kas mulle ainult tundub või ongi sloveenia keelest kergem aru saada kui slovakkia keelest? Ma leian lausetest selle sõna või väljendi, mida ma tahan kontrollida, palju kergemini üles.

Ma ei võrdle siin ju sloveenia ja kreeka keelt, eks ole – arusaadav, et ladina tähestikuga on ladinatähestikulisel lihtsam. Mõlemad on ladina tähestikuga slaavi keeled ja võiks ju arvata, et slovaki keelest tuleb rohkem tuttav ette, Kesk-Euroopa kultuur on lähem kui Balkani oma.

Või on mul lihtsalt järjest ette sattunud eriti krüptilise stiiliga slovakk ja ladusalt väljenduv sloveen?

Kas kellelgi on sarnaseid kogemusi?

Pollyanna paneb kollile nime

september 27, 2017

Mul hakkab juba huvitav, kas kuskil tuleb ka see piir ette, mille juures ma enam ei rõõmusta, et mul on just vat see-ja-see haigus. Mitte kõik need teised, mille ma arstiteaduse entsüklopeediat lugedes endal diagnoosisin. Õigemini – korraga kõik need teised pluss vat see-ja-see haigus, mida kõiki peab ravima isemoodi ja hea veel, kui nende ravi üksteisele vastu ei käi (nagunii käib).

Eelmine kord rõõmustasin artroosi üle; esmaba tulin rõõmsalt koju: “Mul on vöötohatis!”

Võib-olla mängib siin rolli see, et kui see on ka teoorias rõve valus haigus, siis mul piirdub ta kõigest rõvedaga – näeb natuke kole välja, kipitab natuke, aga laseb end suur osa ajast ära unustada. Ja ma saan rohtu võtta ja ennast arstida!

Kui oli veel nädalavahetus ja ma pidin internetiga leppima, siis sain ma karta korraga vöötohatist. JA histamiinitalumatust. JA igasuguseid allergiaid. JA kõikvõimalikke sise- ja välisparasiite.

Ja nüüd saan ma rohtu võtta ja ennast arstida. See on ikka maru hea variant võrreldes igasuguste allergiate ja talumatustega, mille puhul just nimelt ei tohi seda või teist süüa või sisse hingata või katsuda. See, et mul TULEB midagi sisse süüa, tundub palju kergem sellest, kui järsku enam EI TOHI pooli asju süüa, kuni tundub, et ohutuid toite ei ole enam alles jäänudki. Enda heaks midagi teha on palju käegakatsutavam kui tegemata jätta.

Ja pealegi, mis ma siis kõige selle kohupiima, kreeka jogurti ja toreda haisva Läti juustuga pihta oleks hakanud, mis ma külmkappi muretsenud olin?

Eriti laisk postitus: tsiteerin ja refereerin kõvasti teiste inimeste juttu või oma juttu, mida ma meilboksis süüdimatult lämisenud olen. Niisiis eklektilisevõitu. Teisest küljest olevat see ka moodne ajakirjandustehnika, ainult et allikas on siis veispukk.

Mul ei olnud küll nii avalik allikas, puha kirjavahetus ja muidulobisemine, nii et ma küsisin avaldamiseks ilusti luba – ja asjaosalised andsid ka. Eriti jõuline nõusolek tuli küsimuse väljakäijalt endalt – “Kõike, mis on internetis, mistahes vormis, võib piiramatult levitada, tsiteerida, mis-tsiteerida, paljundada, modifitseerida, parodeerida, jne. Juba Sokrates ütles seda! Ja pärast Heidegger,” – ning Pirgitilt: “üldse, alati ja igakord – ma eeldan et kui on miskit mis ma ei taha avalikustada sis sa saad juba eos aru mis ei huvita laiemat avalikkust, nt kas vana arm ka roostetab ja muu isiklik hala. välja arvatud siis kui on rabava kirjandusliku meisterlikkusega. siis võib anonüümselt või su enda nime all. kultuur peab olema vabavara, mitte autoriõiguste kitside kaitsjate omand.”

Nii ilus.

Eesmärgid on nii või teisiti õilsad – äkki oskab keegi lugeja sellist infot välja käia, mida me teised ei teadnud.

*
Aga asjast endast.

Eelmisel nädalavahetusel saatis korrespondent ja kommentaator Kaur küsimuse “Palju õnne!” väljendi kohta:

Appi 😦
Keeleküsimus.

Kas sa tead, kuidas selline värdväljend tekkis?
Inimene teeb aastaid tööd, kirjutab doktoritöö ja kaitseb – ja talle soovitakse õnne.
Miks õnne? See on töövõit!

Mida see soov tähendab, kust tuleb?
Mul on alati imelik seda öeldes, aga tundub, et ülejäänud ühiskond peab seda normaalseks.
Kuidas nad saavad?

Google ei aidanud.
Kuhu ma peaks eesti keele väljendite ajaloo uurimiseks vaatama?

Ma soovitasin EKI tekstikorpustest vaadata, sealt ta midagi ei leidnud; ja enne, kui ma pikemalt vastata jõudsin, oli ta juba etümoloogia kohta selgust saanud:

Mu kodu väisas just (pühap hommikul kell 9) ekspert, kes lahkelt seletas, et see on labane germanism.

Samal päeval käis doktor KL mu pool õunu korjamas ja oli nõus diskussiooni panustama (suvikõrvitsa-, tomati- ja lehtkapsamajandusest rääkimata). Sest minu arust oli veel jahuda küll, keelkondlik päritolu oli palju vähem huvitav küsimus kui sisuline külg. Spekuleerisime võimalike tekkemehhanismide üle ja jõudsime konsensusele, et küllap on saavutuse peale õnnesoovimine nakanud siirderituaalidest. Ja siirderituaalidel on õnnesoovimise sõnamaagia jumala asjakohane. Kusjuures ka doktori kaitsmisel polegi see nii asjakohatu (eks ka doktoritöö kaitsmine ole siirderituaal) – enne oli sul staatus, olid doktorant, sul oli haiguskindlustus ja kindel, ehkki kasin sissetulek -, aga nüüd tuleb laia maailma minna. Aga kuna väljend on siirderituaalidel nii õhukeseks pruugitud, et muutunud surnud väljendiks (st üksikute sõnade tähendust enam ei tajuta), siis soovitakse seda ka mujal kui siirderituaalide korral.

Esitasin küsimuse filoloogikalduvusega tuttavate listis ka, doktor KT oletas samuti saksa päritolu – ja pidas samuti sisu põnevamaks:

Mina kahtlustan, et see tuleb saksa keelest, viel(en) glück (nagu ka ‘palju tänu’). Viisakusväljendid on meil ikka sisse ostetud. Aga mulle tundub, et blogisõpra ei pane muretsema niivõrd etümoloogia kuivõrd kasutuskontekst. Mida soovitada? Olgu siis ise originaalsem! Ehkki ‘töövõit’ on mu meelest ka siiski suhteliselt hiljuti meile vene keelest sisse talutud sõna (trudovaja borba, trudovaja pobeda). Tegelt ikka kahju, et meile omal ajal eesti filoloogias nondest lähikeelte mõjudest nii vähe räägiti!

Saatsin mingi osa kõigest sellest jutust vastusena tagasi, Kaur vastas:

Mu häda algas sügisesest spordihooajast.
Kõik jooksevad vms.
A no kuidas ma soovin maratoni või mingi rämeraske mudasroomamisvõistluse lõpetajale õnne?
Mis paganama õnn?

Ma ise saan kuidagi hakkama – maratoni puhul tasub soovida liigeste kiiret taastumist jne.
Aga no kuidas see TEISI inimesi ei häiri?!?

Mind tõmbas see käima, mõtlesin, kuidas tähendused moodustuvad kasutamise käigus ja keel ei ole mingi täpne üks-ühele kaart, mida maailmale selga tõmmata (ja mõõtkava mõõtkavaks, üldse ei usu ma, et mõistetel oleks mingid fikseeritud referendid, v.a muist pärisnimedel, ja nendegagi on kahtlane, ja binaarsed opositsioonid ruulivad ja semantiline kolmnurk sakib, no okei, võib-olla väikelastele, nt esmakursuslastele semantika seletamiseks sobib). Ja hakkasin vastu jaurama:

“Õnn” on laialt tõlgendatav mõiste, vabalt võib sinna alla mahutada ka liigeste kiire taastumise.

Pealegi pole “palju õnne” väitlause, millelt oleks tarvis võimalikult suurt kirjeldatavale vastavust, vaid performatiiv: õnnitlemisväljend ei ole mitte õnnitlemise kirjeldus, vaid õnnitlemine ise. Oluline pole leksikaalne sisu – kvantor “palju” ja põhisõna “õnn” -, vaid kõneakt “õnnitlus”. Ainus info, mida seal on vaja edasi anda, on “käesolevaga toimub õnnitlemine”; mis väljenditega täpselt, on juba ebaolulisem.

Aga ega surnud kujundid ka muidu emakeelseid inimesi reeglina ei häiri. Surnud metafoore kasutatakse kogu aeg, nii et keegi ei pane tähelegi.

Me kasutame nt igasuguste suurte ja väikeste jahvatusmasinate kohta sõna “veski”, kuigi etümoloogiliselt tähendab see rangelt võttes ainult veega töötavat mudelit (vesi+kivi). Rääkimata igasugustest päikese, tuule ja vihma kätest.

Lapsed, välismaalased, luuletajad ja aspied komistavad selliste asjade otsa muidugi kergemini kui emakeelne tavakõneleja; tavakõnelejal tekib aint vahel harva momente, kus keel muutub läbipaistmatuks ja seega ise nähtavaks.

*

a kuna surnud kõnekujundid on kunagi ka elus olnud, siis kahtlustan, et saavutuste puhul just nimelt _õnne_ soovimine võis omal ajal olla premeerimise funktsioonis. keegi on pingutanud, talle tehakse selle eest samasugune maagiline kingitus nagu iks siirderituaali peategelaselegi. vbla anti kunagi kindluse mõttes isegi amulett, a vbla mitte, järsku piirduti sõnamaagiaga.

ja sõnamaagiast rääkides on muidugi loogiline, et kui saavutajale üldse millalgi õnne soovida, siis just nimelt _pärast_ saavutust, mitte enne. muidu sõnab ju ära. enne saavutamist öeldakse jumalate ja vaimude lollitamiseks igast halbu asju nagu “kivi kotti” ja “nael kummi” ja “head põrumist” jne. pärast on juba ohutum otsesõnu õnnest rääkida, nähtavasti ei tegutse need jumalad ja vaimud tagasiulatuvalt.

(Tagantjärele vahemärkus: oh pagan, see tuletab meelde ühe eriti reduktsionistliku mõtte, umbes samast ooperist nagu “kõik mõisted on üldmõisted” – millalgi viimase aasta sees oli mul nimelt banaanikoore- ja banaanimoment, et KÕIK kõneaktid on performatiivid. Aga kainenedes saan ma aru küll, et kui terminiga hõlmata liiga palju, kaotab ta oma seletava jõu; ja et keelel on keelevälise maailmaga MINGI side siiski vahel olemas ka. Äkki.)

Kaur vastas:

Nii.
Aitäh.
Mu usk keele loogikasse taastus taas.
Edaspidi tean, et kui inimesele mudast või maratonilt eluga pääsemise puhul miskit soovin,
siis eelistan tervist või tervet mõistust, aga ka õnn ei ole otseselt vale.

(Minu tagantjärele vahemärkus: ma pakun, et keele ebaloogilisus tulebki sellest, et ta on päris maailmas ja tal on päris maailmaga asja – puhtalt tühja koha pealt mängukeele saaks palju kenama ja loogilisema teha. Vt kuidas loogika on palju kenam ja puhtam distsipliin kui suvaline loodusteadus, sest loodusteadus üritab ennast maailma konkreetsusega vastavusse saada ja sellega hakkab kohe üks jama pihta.)

Vahepeal mõtles KL edasi ja kirjutas:

Ahoi!
Ma juurdlesin ja leidsin, et ega ma isegi ei mõtle “palju õnne”-ga kuigivõrd sõna-sõnalt “soovin, et sul (siis-ja-siis) oleks palju õnne kõiges, mis sa ette võtad…” Vaid pigem on see just päevakangelase positiivne äramärkimine. Merriam-Webster nt ütleb just seda, mis ma silmas pean:
congratulations : a message telling someone that you are happy because of his or her success or good luck – või siis sünnipäeva puhul olen rõõmus, et sünnipäevalaps olemas on.
Vbolla küll ingliskeelne sõna ei sisalda tavakõneleja jaoks seda “õnne soovimist” – etümoloogiliselt ikkagi sisaldab: Latin congratulatus, past participle of congratulari to wish joy.
St “palju õnne sünnipäevaks” tähendab “sinu sünnipäeval tervitame sind rõõmsalt, sest sa meeldid meile”. Miks siis mitte “palju õnne doktori kaitsmise puhul”.
Eesti keele väljenditest on kaks andmebaasi:
http://www.folklore.ee/rl/date/robotid/leht3.html
http://www.folklore.ee/justkui/
aga ega sealt ajaloo kohta küll eriti midagi ei leia. Noh, Justkuist saab vaadata, mis aegadel mingit väljendit on kirja pandud.
Piiblist pärit väljenditest on Kriku ilusti kirjutanud. Võimalik, et on veel mingeid üksik-käsitlusi.

Pirgit reageeris:

eesti keele aspektist tuleks ikka uurida sks väljendi tagamaid. sest see on jah e k otse üle võetud ‘viel glück’.

ingl ja ladina on segavad faktorid siin pigem. congratulations ei tähenda tegelt täht-tähelt õnne soovimist, vaid… jah, …ee… congratulatus etümoloogia mumeelest kah ei tähenda ‘wish you joy. või? tüvi sõnades gratia, ja grator, gratulari, gratulatus ingl vasted to rejoyce, congratulate. ehk siis umbes et ‘me rõõmustame koos sinuga et sul on hästi läinud’.

aga ‘viel glück’ öelda siis, kui inimesel on just hästi läinud sisaldab nagu maagilist mõtlemist, et see mis hästi läks just ei oleks viimane asi, et ta õnn sellega otsa ei saaks, vaid et edasi läheks kah hästi.

mnjah eksta ole 1 segane värk kui mõtlema hakata.

🙂

ja ei võida sa ikka midagi kui õnne pole (jätkates maagilise mõtlemisega; kui see nüüd müstiline pole hoopis).

😀

*

Just, just! Ma ise olin just KT kirja peale mõtlema hakanud, et kas (con)gratulari ikka tähendab rõõmu soovimist; depoonensverb on ametlikult küll “tähenduselt aktiivne”, aga ma ei tahaks tema vormilist enesekohasust ka täiesti ignoreerida. Klassikalised filoloogid võiks nüüd sõna sekka öelda, kuidas selle tähendusega ladina-etümoloogiliselt on.

Prantsuse keeles “õnnestatakse” (féliciter) – kui nad just ei soovi konkreetselt head seda, teist või kolmandat, “head sünnipäeva” näiteks; itaallastel on “congratulare” verbina küll olemas, aga kui neil on vaja kedagi õnnitleda, ütlevad nad tavaliselt “tanti auguri”, mis tähendab “nii palju (häid) endeid” (või kui minevikku tagasi minna, siis “nii palju linnuvaatlusi”, aga see on juba sellest ajast, mil prognoose tehtigi lindude pealt).

Ungari keelest ei saa ma midagi palju huvitavamat näiteks tuua – “gratulál” on arusaadavalt ladina juurtega tüvi ja selle kõrval on neil palju konkreetseid soove, nagu “õnnelikku sünnipäeva” jne.

Soome ja läti keele kohta oleks huvitav kuulda, aga kõikvõimalike muude keelte oskajad võiks samuti sõna võtta.

Põhjuseta tulemused

september 25, 2017

Kas kellelgi on veel nii? Et on selline nutujärgne kergendatud, puhastunud, värske tunne – ja ma mõtlen “näedsa, kui hästi nutmine seekord mõjus,” ja järgmisel hetkel tuleb meelde, et odot, ma ei nutnud ju.

Literatuurselt

september 15, 2017

Väikesi töörõõme: lugesin just kohtuasja, kus viidati mingile Kreeka eelotsusetaotlusele “kriminaalasjas, kus süüdistatav on K”.

Tšehhi oleks ehk ilusam kui Kreeka, aga teisalt, äkki oleks juba liiga puust ja punane, läheks maitselagedaks kätte ära. Ma mõtlen nüüd, kas see kohtunik, kes selle nime just niiviisi ühetäheliselt lühendas (enamasti on kaks initsiaali), sinna juurde samamoodi naeru kõhistas.

Vt ka rõõmu kohtujurist A. Caeirost.

Tegelikkuse nihked

september 13, 2017

Kui ma magama ei lähe, on ikka veel täna. Kui ma edasi kuukan, hoian ma päeva lõppemast. Kui ma kuukan, venitan ma aega, venitan tänase mulli endaga kaasa, kuni ma viimaks ära kukun.

Vahel, kui ma ei kukugi ära, olen ma tänase homsesse välja venitanud, käin ringi, õhkõhukeseks veninud tänamull ümber, ja vaatan kõike otsekui kile tagant, kuni see puruks laksatab. Uus täna jõuab pauguga kohale, mõni ime, et ta esiti räige tundub.

*

Nägin unes, kuidas me mängisime sellist vahvat rollimängu, mis oli osalt nagu lauamäng, osalt nagu LARP: mängisime täie kehaga, füüsiliselt, füüsilises maailmas, mis ei olnud ometi pärismaailm või tavamaailm. Seal oli reegel, et ei tohi öelda “mina” mitte üheski käändes – kes ütleb, saab surma, kukub mängust välja pärismaailma ja kui tahab mängida, peab uuesti algusest sisenema ja otsast alustama. Kukkusime kõik mitu korda välja, ehkki tuletasime üksteisele kogu aeg meelde, et olgu tähelepanelikud. Kaua mängid, väsid ära, jääd uniseks, tähelepanu hajub, ütled kogemata “mulle tundub…” ja oledki väljas, pead bussiga uuesti mängukohta sõitma.

Meie hulgas oli üks mängija, kes pudenes samamoodi oma kodumaailma tagasi, aga selle vahega, et tema maailm oli ka ise selline fiktiivne, muutlik, ujuv, ümberjutustatav. Välimuselt oli ta midagi dr Frank N. Furteri või Michael Jacksoni vahepealset. See tema kodumaailm muutus vastavalt sellele, kui hästi ta mängis, ja kui ma õigesti mäletan, oli tema mängu eesmärk oma maailm kuidagi korda või paremaks teha.

Suvalised purtsatused

september 9, 2017

Võtan mina arvuti lahti – ja guuglis on poereklaam “Parem kala kõigile!” No ma ei või, kõik on tänapäeval nii polariseerunud, enam ei saa kalagi müüa ilma parem- ja vasakpoolsuseta. Ja üldse mis mõttes “parem”? “Kala kõigile” on puhas vasakpoolsus ju! Või väljendavad nad veendumust, et trickle-down economy töötab? Aga kas korralikud vana kooli protestantismi eetika ja kapitalismi vaimu parempoolsed ei peaks üldse pakkuma õnge, mitte kala?