Tegelikkuse nihked

september 13, 2017

Kui ma magama ei lähe, on ikka veel täna. Kui ma edasi kuukan, hoian ma päeva lõppemast. Kui ma kuukan, venitan ma aega, venitan tänase mulli endaga kaasa, kuni ma viimaks ära kukun.

Vahel, kui ma ei kukugi ära, olen ma tänase homsesse välja venitanud, käin ringi, õhkõhukeseks veninud tänamull ümber, ja vaatan kõike otsekui kile tagant, kuni see puruks laksatab. Uus täna jõuab pauguga kohale, mõni ime, et ta esiti räige tundub.

*

Nägin unes, kuidas me mängisime sellist vahvat rollimängu, mis oli osalt nagu lauamäng, osalt nagu LARP: mängisime täie kehaga, füüsiliselt, füüsilises maailmas, mis ei olnud ometi pärismaailm või tavamaailm. Seal oli reegel, et ei tohi öelda “mina” mitte üheski käändes – kes ütleb, saab surma, kukub mängust välja pärismaailma ja kui tahab mängida, peab uuesti algusest sisenema ja otsast alustama. Kukkusime kõik mitu korda välja, ehkki tuletasime üksteisele kogu aeg meelde, et olgu tähelepanelikud. Kaua mängid, väsid ära, jääd uniseks, tähelepanu hajub, ütled kogemata “mulle tundub…” ja oledki väljas, pead bussiga uuesti mängukohta sõitma.

Meie hulgas oli üks mängija, kes pudenes samamoodi oma kodumaailma tagasi, aga selle vahega, et tema maailm oli ka ise selline fiktiivne, muutlik, ujuv, ümberjutustatav. Välimuselt oli ta midagi dr Frank N. Furteri või Michael Jacksoni vahepealset. See tema kodumaailm muutus vastavalt sellele, kui hästi ta mängis, ja kui ma õigesti mäletan, oli tema mängu eesmärk oma maailm kuidagi korda või paremaks teha.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: