Literatuurselt

september 15, 2017

Väikesi töörõõme: lugesin just kohtuasja, kus viidati mingile Kreeka eelotsusetaotlusele “kriminaalasjas, kus süüdistatav on K”.

Tšehhi oleks ehk ilusam kui Kreeka, aga teisalt, äkki oleks juba liiga puust ja punane, läheks maitselagedaks kätte ära. Ma mõtlen nüüd, kas see kohtunik, kes selle nime just niiviisi ühetäheliselt lühendas (enamasti on kaks initsiaali), sinna juurde samamoodi naeru kõhistas.

Vt ka rõõmu kohtujurist A. Caeirost.

2 kommentaari to “Literatuurselt”

  1. Kaur said

    Eh. Loe KaurKendri kohtuniku väljendusi kirjanduse aadressil. Mitte KK enda ega ta taiese aadressil, vaid just kirjanduse. Lootus, et need sellid üldse midagi lugenud oleks või lugeda tahaks, läheb kärmel üle.

    • nodsu said

      minu loetud kohtuasi ei olnud Eesti oma; see, millele viidati, kah mitte. Välismaal on kohtunikud rohkem lugenud. Euroopa Kohtu asjades komistan ma alatasa mingitele kirjanduslikele paralleelidele:
      nt Pascali viide Yves Bot’ ettepaneku joonealuses

      ja Balzaci-viide Ruiz-Jarabo Colomeri ettepanekus

      ja sama kohtujuristi pikad Sisyphose-passaažid koos Graciani-viidetega ühes
      teises ettepanekus
      – tsiteerin: “Lisaks saaks vähimagi vastuhaku korral Euroopa Kohus alati siseriiklikule kohtule loovutatud vastutuse tagasi võtta, samamoodi, nagu juhtus Sisyphosega, kes olles ellu tagasi lubatud, toodi Hadesesse tagasi Hermese käe läbi. /…/ Siseriiklikule kohtule ei saa tekitada nii ränki kannatusi nagu Sisyphosele. Albert Camus on kirjutanud, mis on vahest kõige selgem mõtisklus selle tegelase kohta, et „ta on absurdikangelane”(69), sest ei ole hullemat karistust kui mõttetu ja lootusetu töö; kuid oma teose lõpus jõuab Camus veendumusele, et „Sisyphos on oma saatusest üle. Ta on tugevam kui tema kaljurahn”(70) ja tema lunastus on tema teadlikkuses(71). „Läbinägelikkus, mis pidi olema tema piin, on samal hetkel ka tema võit.”(72) /…/ Minu veendumus, et väljapakutud lahendus ei ohusta mingil moel Euroopa õiguse ühtsust, põhineb viimati analüüsitud asjaolul, et siseriiklikud kohtud kasutavad vähimagi kahtluse korral „arukuse kunsti”(73), otsustades alati eelotsusetaotluse kasuks.”

      Ning last but not least, Juliane Kokotti ettepanek, kus ta jõuab juba alates esimesest lõigust nii Kafka kui ka “Don Quijote” ära mainida.

      tsitaat: ” Kõnealustele Slovakkia õigusnormidele ei saa küll põhimõtteliselt midagi ette heita. Siiski vajab nende kohaldamine põhikohtuasjale erilist hoolikust, et vältida ühest küljest Kafka paradoksi ja teisest küljest mitte toetada Cervantese kirjeldatud narrust.”

      Vat milleks meil Euroopa Liitu vaja on – saame olla ühes õigusruumis kohtunikega, kes on kirjandusest-kultuurist läbi imbunud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: