Varn

oktoober 26, 2017

Mu garderoobis on asju, mis on paarkümmend aastat vanad. Pole ammu vaadanud. Kunagi oli see mantel uus ja mina olin kuusteist; nüüd naeratab ta mulle taktitult vastu, kaks trukki puudu; ma krimpsutan nägu ja torgin keelega lünka, millest hambaarst juba kaks aastat räägib, et siia peaks õige ühe silla panema.

Pole ammu siia vaadanud. Mina olen selle sügavamatest soppidest vahepeal paarkümmend aastat eemale triivinud; on usutav, et soppideski on üht-teist triivima läinud. Mis suunas?

Ma tean, et mul on siin renessanssriideid, alles suvel kasutasin, tänapäeval tehtud muidugi; kui ma kaevaks sügavamalt, kas avastaksin nad oma ajalooliste teisikutega ninapidi koos? Või leian järgmine kord barokkriideid selga pannes, et see kümme aastat tagasi tehtud jakike on nüüd juba 300-aastane; mu riided pole enam koopiad, vaid originaalid. Ja mina?

10 kommentaari to “Varn”

  1. Kaamos said

    Loodan, et ei kõla liiga lamedalt, kui ütlen lihtsalt, et se on ilus.
    Sel suvel viisin oma riidekapis läbi masseutanaasia. Osa enesest läks samuti kaasa….

  2. jryiiiik said

    minul pole üldse asju.
    avastasin suure murega hiljuti, et neist vähestest, mis mul olema pidid, on ka osa kadunud.

  3. nodsu said

    mul on asjadega animistlikud suhted (mitte põhimõttelised, vaid kuidagi kaasasündinud, ma pean teadlikult mõistust pingutama, et kõik asjad elusad ei oleks), see teeb neist lahkumise keeruliseks ja nähtavasti ei kipu nad siis ka ise lahkuma.

    • Kaamos said

      Kas sul ka ei olnud prügikasti visatud mänguasjade suhtes mitte omandist ilmajäämise pettumus, vaid mure, et kuidas ta seal nüüd siis niimoodi üksi….pimedas ja külmas…?
      Küll sai siis nutetud.

    • nodsu said

      oijumal, ära mitte räägigi.

      vahetasime millalgi Myyiu blogis sel teemal kogemusi, tal oli hea meel, et teisi temasuguseid on veel, mulle tuli üllatusena, et misasja, kas kõigil ei olegi nii või.

      https://myyiu.wordpress.com/2017/10/03/keda-koike-see-maa-kandma-peab/

      hoiatus! ta lingib seal ühele ärarääkimata kurvale ja hirmsale loole ja kommentaariumis on üks hästi kurb lugu veel.

    • Kaamos said

      Vist mingi väheste sõpradega laste omapära…ma muidugi ei tea, kuidas sul sõpradega lood olid. Kui inimeste üle sai üllatuda ja nendes pahatihti ka pettuda, siis mänguasjadele võis konstrueerida just sellise hea, mõistva ja usaldusväärse sõbra hinge, kellest elus puudu oli. Nad ei vedanud kunagi alt.
      Seda enam kinnistas täiskasvanute käitumine lemmikute hävitamisel teadmist, et muu maailm ongi julm ja petiseid täis paik, kus kedagi usaldada ei tohi.
      Täiskasvanute arust oli asi lihtsalt esteetikas ja hügieenis, lapse jaoks oli see sõbra mõrvamine

    • Kaamos said

      Omg, ma räägin endast kolmandas isikus…

    • nodsu said

      mul oli sõpru, eriti väikelapseeas ja algklassides, osalt võib-olla küll tänu sellele, et vanemad vaatasid uude kohta kolides, kus veel lapsi elab, ja korraldasid tutvusi (et ma ainult raamatuid ei loeks, vaid õues mängiks ka). aga hiljuti selgus, et mu väikelapsepõlve parimat sõbrannat ema ei teagi, järelikult sain ma temaga oma käe peal tuttavaks.

      aga mänguasjadega olid ikka erilised tunded.

  4. Teresa said

    Eriline masendus tuleb peale, kui kaua aega mittekantud, aga üsna meeldiv ese äkki näppu satub ja selgub, et ta on seismisega vist kokku tõmmanud – enam selga ei lähe

    • nodsu said

      juhtub, aga mul päästab sellest masendusest, kui leian kellegi, kellele läheb.

      mu mustlastantsu õpetaja on muidu üsna minu moodi maitsega, aga pisem ja kõhnem, talle ikka lähevad.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: