Solarisel
oktoober 31, 2017
Mul on hea diskreetne, digitaalne mälu; pideva, analoogse peale mitte. Tähendab, mul jäävad meelde sõnad ja numbrid, need moodustavad peas mustreid ja võrgustikke, iisi. Ma mäletan ajast, mil mul mobiili ei olnud, endiselt A., oma ema, U., KL ja ep. mobiilinumbrit pluss mitut lauakat. Aga kuhugi vähekäidud kohta ilma aadressita teist korda niisama lihtsalt pääseda on võimatu.
Kui ma elasin KL pool ja me käisime igal pool koos, hämmastas mind kogu aeg, kuidas ta lihtsalt oskab. “Ma olen seal ju käinud,” ütles ta enda õigustuseks. Ja siis, nagu mina ei oleks. Ma imestasin selle peale samamoodi, nagu ep. imestab, kui ma tean peast lõikude kaupa teksti, mida sai viimati loetud kakskümmend aastat tagasi.
Nii on ruumiline maailm mul ujuv ja muutlik nähtus, muidu on kõik üks voogav sigrimigri, aga aeg-ajalt vormuvad sealt kindlad struktuurid välja. Merest või udust kerkivad üheks ööks majad ja korterid, järgmiseks ööks on kadunud. Võib-olla on nad seal kuskil alles, aga kuidas neile jälle pihta saada?
Mitte et neist kohtadest mälestusi ei oleks, on küll. Seal kohas, kus ma metsas magasin, pruuskas hommikul hirv ja mul oli vähe süüa. Seal kohas, kus ma majast välja tulin, sadas uduvihma, seisis vaat sellise nurga all kaks autot ja maja ees tegid noorukid suitsu; ei olnud tegelikult külm, aga ma külmetasin, sest olin vähe maganud; hommikusöögiks olin söönud näkileiba toorjuustuga; tundsin oma riietel õrnalt nende armsate kasside kusehaisu, kelle liivakast esikus oli. Kui mul õnnestub need asjaolud uuesti kokku ajada, pääsen kindlasti ka sinna majja tagasi.
Võib-olla piisab vähemastki. Näiteks on mul õrn lootus, et Tartust Kivi tänavalt pääseb otse Pärnu Supeluse tänavale, kui õigesti astuda, sest mõlemad on kaskedest palistatud ja lilled lõhnasid ükskord öösel niimoodi. Korra paistis Turu tänava otsas tumelilla pilvemüür, “Tatra mäed,” mõtlesin ma. Oleks ma kindlameelsem olnud, oleks ma kindlasti tänava otsas kevadisse Slovakkiasse pääsenud. Usku oli vähevõitu. Sellised ei saa Narniasse ka.
Aadressidega kohad on teine asi, neil on numbrid ja tähed, need langevad kenasti mu peas olevasse võrgustikku: klakk-klakk-klakk. Kõik on lihtne, kõik on selge, ma praktiliselt näen neid. Need õieti ei asugi selles voogavas maailmas. Kui ma just ei otsusta mälu järgi kohale minna – sest tõsi ta on, üleeile kogesin U. poole minnes õige mitteeukleidilist tänavavõrgustikku, paralleelsed sirged käisid, nagu süda lustis, niuh ja näuh, siuh ja säuh, põigiti ja pikuti.
On ka kolmandat sorti kohti: need haruldased paigad, kuhu ma oskan aadressitagi minna, nendega hoiab mind koos mingi maagiline nabanöör, sest ausõna, ma ei mõtle, kuidas ma koju lähen, jalad ise viivad. Koju; KL koju; ep. koju; peahoonde; Jakobi mäele.
Ega maagilist sidetki päris uskuda saa: mul on elus mitu kohta, kuhu jalad viiks ikka, aga koht ise on haihtunud või lukustub minu ees, seal elavad võõrad inimesed, justkui seal ei olekski minu kodud, mu sõprade kodud, mu vanaema suvila ja Sophoklese kohvik. Seal õnnestub vahel käia küll, aga ainult unes. Uutele elanikele ei tohi ka siis vahele jääda, no mida ma neile ütleks.
Läbikäigu K 
The people of the imaginary Tlön hold an extreme form of Berkeley’s subjective idealism, denying the reality of the world. Their world is understood “not as a concurrence of objects in space, but as a heterogeneous series of independent acts.” One of the imagined language families of Tlön lacks nouns, being centered instead in impersonal verbs qualified by monosyllabic adverbial affixes. Borges lists a Tlönic equivalent of “The moon rose above the water”: hlör u fang axaxaxas mlö, meaning literally “upward behind the onstreaming it mooned”. (Andrew Hurley, one of Borges’s translators, wrote a fiction in which he says that the words “axaxaxas mlö” “can only be pronounced as the author’s cruel, mocking laughter”.) In another language family of Tlön, “the basic unit is not the verb, but the monosyllabic adjective,” which in combinations of two or more forms nouns: “moon” becomes “round airy-light on dark” or “pale-orange-of-the-sky.”
MeeldibMeeldib
ja siit on näha, et Borges, kuigi noorena mitu korda loetud, on mind hämmastavalt vähe mõjutanud. seosed, mis mul endal tekkisid, olid eelkõige traditsiooniliselt muinasjutulised – kui “Solarise”-assotsiatsioonid kõrvale jätta, võib kirjeldada ka nii, et kohad on kogu aeg olemas, aga ligipääsmatud, kui neile ei lähene õigesti, aegruumis on see koht parajasti kinni kroogitud ja ma kõnnin sellest üle – ja teisest küljest on mingid lülituskohad, ussiaugud, kus saab ühest kohast teise hüpata, sarnasusmaagia abil.
MeeldibMeeldib
Mul on täpselt samamoodi. Kohad on olemas, ma tean, millised, aga nendevahelised ühendused on udumeri. Ja ma mõtlen osalt isegi samade kujunditega: mitteeukleidiline geomeetria! Ussiaugud! Täpselt. Ma olen ise arvanud, et ilmselt on mu ruumitaju liiga sirgjoonte- ja täisnurkade põhine. Kui tee keerab nurga all, mis ei jagu üheksakümnega, on mu peas tekkiva kaardiga kööga. Aga see diskreetse ja kontinuaalse seletus on päris hea.
(Kusjuures mu isa ja eriti vend mäletavad täpselt, kuidas minna kohta, kus nad on üks kord nelja-aastasena käinud vms. Mina ja ema oleme jälle täiesti abitud. Ja õde on vist vahepealne.)
Aga kunagise koduse koha uutele elanikele unes vahelejäämisest (või vastupidi) oli Mudlumil üks tore jutt “Linnu silmades”, pealkirjaga “Labürint”.
MeeldibMeeldib
Diskreetse vs. pideva vastanduse kandsin ma oma mäletamisse suht hiljuti üle oma õppimiskalduvustest. Sest ma õpin isegi tantsukursusel nii, et võtan õpetaja ettenäidatud tantsimise kõigepealt peas pulkadeks lahti ja siis proovin, kas õnnestub ise kokku panna. Kui õpetaja ise niimoodi ei analüüsi. Analüüsivate õpetajatega on muidugi kergem.
Hakkasin sellele mõtlema alles siis, kui olin kokku puutunud nii õpetajatega, kes ise analüütiliselt ei teadnudki, mida nad tegid, kui ka teiste õpilastega, kelle jaoks analüüsiv seletus on ainult müra ja kellele tuleb lihtsalt n+1 korda ette näidata, kuni nad on seda küllalt kaua imiteerinud, et liikumine jääks motoorsesse mällu pidama.
MeeldibMeeldib
Mul on päris hea mälu ka kohtade peale. (Lisaks numbritele ja sõnadele – muuseas, mis mõttes kopirait keelab teksti “mistahes osa” ükskõik mis viisil kopeerida ja levitada? Ok, ma üritan sisse võtta, et see ei käi üksikute tähtede ega isegi sõnade kaupa, inimesed ei mõtle “mistahes osaga” tegelt “mistahes osa”, vaid “mistahes osa, mis on äratuntav” – aga mul on ju tekstist päris lausejupp ajus kui “parim viis seda asja öelda, üleni oivaline”. Kas ma siis ei tohiks seda metafoori või sõnadejärgnevust ise kasutada? Mis siis, et just sellised kuus sõna on mu meelest ideaalsed?!) Ma olen täpselt see inimene, kes kui on kuskil juba korra käinud, siis võib ka uuesti minna. Liigelda “eelmine kord pöörasin sellise tundega kohast, ilmselt see on siis sama koht”-meetodil.
Aga see ei tähenda, et mul poleks tunnet, et mingi paik on minu paik, meil on lahutamatu side, ma tean, kuidas seal lõhnab pärast kartulite praadimist, kuidas pärast riisi ja hakkliha tegemist, kuidas valgus langeb, kuidas põrand palja jala või soki all tundub … oot, mis mõttes need sõbrad kolisid sealt ära ja mul ei ole enam võimalik sinna minna?! Mis mõttes on uued elanikud seal KINDLASTI remonti teinud ja kõik teistmoodi?!
Eieieieiei, See koht on KUSKIL ikka veel olemas, ma lihtsalt ei tea, kuidas sinna pääseb.
Krt, ajamasin, ajamasin … Mõte masinlikust ajas liikumisest tundub nii vale. See ei ole see, mkmm. Lihtsalt – selline mina, kui olin siis, toonaste kogemustega, selle inimesena, kes olin 25 aastat tagasi, saab sinna. Aga tänane mina ei saa.
Me oleme liiga erinevad. Tänase minu ees on hoopis võõras ja võõra remondiga korter.
MeeldibMeeldib
kopiraidist: A. juhtis mu tähelepanu “Murphy seaduse” ees olevale hoiatusele: “Antud raamatu materjalide ükskõik, millline kasutamine kas tervikuna või osaliselt ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.” Me oleme seaduserikkujad, järeldas ta, sest me oleme seda raamatut lugemiseks kasutanud ja kelleltki luba ei küsinud.
Ma juhtisin ta tähelepanu sõnale “valdaja” – raamatuseksemplar on meie valduses. Järelikult peavad kõik, kes seda eksemplari ükskõik milleks kasutada tahavad, küsima meie luba.
(ja kui keegi peaks selle pihta panema, siis on valdaja tema ja tuleb küsida tema luba.)
Ajas reisimise masinlikest ja mittemasinlikest versioonidest oli kõvasti Palma “Ajakaardis”.
MeeldibMeeldib
re: tants pulkadeks. Oled sa võrrelnud tantsu õppimist / õpetamist teiste liikumiste omadega? Ehk siis spordiga? Suusatamine, odavise, karate? Karates igatahahes toimus samasugune “pulkadeks lammutamine”. Jala- või käelöök võeti etappideks, harjutati igat eraldi, siis kaks etappi koos, siis.. jne. Ja see tundus töötavat.
Kooli kehalises kasvatuses tundub see aga puuduvat. Ja see sajaga vihastab mind. Vbl on see vaid mulje. Aga tundub, et idamaiste võitluskunstide õpetamise metoodika on ajaga väga töötavaks lihvitud, samas üle kitse hüppamine ei ole, sest no keda huvitab.
MeeldibMeeldib
Ma ei ole muid kultuurilisi liikumisi õppinud (käima jms tavalisi liigutusi õppisin veel jäljendamise teel, aga siis polnud mu käsutuses ka selliseid abstraktseid võimeid, mis hiljem).
MeeldibMeeldib
Aga need eri õppijatüübid tulid kunagi juba Rentsi pool üles:
https://rameshwar.wordpress.com/2015/08/11/ma-valetasin/
MeeldibMeeldib
“Uutele elanikele ei tohi ka siis vahele jääda, no mida ma neile ütleks.” Mul on pakkumine. Võib öelda näiteks, et mida teie siit otsite, kes te selline üldse olete? Ja mis riided need on? Sophokleses teeks seda isegi, su vanaema suvilas ei söandaks.
Mulle jäid vanasti, vb jäävad praegugi, pole väga testinud, väga kergesti meelde luuletused, eriti riimilised.
MeeldibMeeldib
Mulle meenus aga vahepeal see “Sandmani” osa, kus tegelane sattus linna unenäkku. Välja pidi sealt saama siis, kui juhtub nägema kohta, mida ta ka päriselus teab, ja kiiresti sinna suundub, enne kui see minema triivib.
Ma komistan sinna linna unenäkku päris tihti, tundukse. Käin linna unenäo ja linna enda vahel edasi-tagasi nagu miška.
MeeldibMeeldib
Ellen Niit on sarnastest kogemustest kirjutanud:
“Sõitsin, sõitsin suurde linna.
Kuhu suures linnas minna?
Teatrisse või turule
või laste mängumurule.
Kuhu linnas minna saangi
kui ei ole linnaplaani?
Tänavad on risti-põiki,
keegi hull ei tea neid kõiki.”
Ühtlasi illustreerib see, kuidas mul on meeles tekst, mida viimati sai loetud vist algklassides (ja ma pole seda teadlikult kunagi pähe õppinud).
MeeldibMeeldib
Inglastel oli üks tore tele sarjafilm, kui törlöndist noormees sattus ühel tänaval ühe kõrtsi uksest sisse astudes 1942.aastasse seamas asukohas. Nii ta hakkaski seal käima, armus kenasse tüdrukusse, tegi ka tulevikku teades suuri tegusid. Näiteks informeeris eeldatavast Pearl Harbouri rünnakust USA väejuhatust ja need viisid suurema osa laevu sadamast merele jne. Kui ta üks meie aja sõber tahtis ka sinna tulla ja sõbraga koos hakkas minema, tuli tal õige maja lähedal saapapael lahti ja seda sidudes kadus sõber käest.
MeeldibMeeldib
[…] ka sellest, kuidas mul ei ole loomulikku kohamälu, kui ma ruumilist infot enda jaoks ära ei […]
MeeldibMeeldib
[…] kuidagi üles, justkui see oleks nende linnade masti, mis üheks päevaks merest kerkivad. Minu orienteerumisvõime juures ongi maailm muidugi selline veiklev ja võbelev ja kohti saabki ainult juhuslikult üles […]
MeeldibMeeldib