Ring

november 8, 2017

Eile hilisõhtul helises telefon, nõudlikult ja pikalt.

Võtan vastu, keegi hingab kähinal telefonitorusse.

Ütlen meloodilisel daamilikul häälel: “Halloo? Ma kuulen. Halloo?”

Keegi hingab kähinal telefonitorusse.

Pärast mitmendat hallood kostab teiselt poolt artikuleerimata käreda häälega “mörr-khh-mörrh”.

Mina: Vabandust? (Kujutlege siia ebaeestilikult tõusvat intonatsiooni.)

Teiselt poolt tuleb vastu mörr-mörr-raadio-khh-mörr-mörr.

Mina: Vabandust? Ma ei kuule hästi.

Teiselt poolt tuleb midagi sellist, et “te khh… helistasite mörr-mörr, kär-kärr raadio.”

Mina: Raadio? ei, ma kardan, et teil on vale number.

Tema: Te helistasite raadiosse khh-krr-khh.

Mina: Kohe kindlasti ei helistanud.

Tema: (segaduses) Kas te olete kindel, et ei helistanud? (Lihtsuse huvides jättan mörrid ja kärrid edaspidi välja, neid peate ise ette kujutama.)

Mina: Kindel. Mis raadiosse? (Uudishimu ei anna häbeneda.)

Tema: Ring FM.

Mina: Ei helistanud.

Tema: Kindlasti ei helistanud?

Mina: Ei. Ma ei teagi teid, esimest korda elus kuulen. Kas te olete päriselt olemas?

Teiselt poolt tuleb veel kärinat, mörinat ja uurimist, ega ma neile ikka ei helistanud.

Samal ajal hakkavad teised mu ümber huvi tundma, kes mulle nii pikalt nii imelikku kõnet teeb; ma ütlen, et emba-kumba, kas helistaja on mingist raadiost nimega Ring FM või valetab, et on.

Teiselt poolt tuleb ikka veel uurimist, et äkki, no äkki ma ikka helistasin neile.

Mina rakendan tahtejõudu, ütlen viimast korda, et ausalt, ei helistanud, ei saanudki helistada, pole teist kuulnudki, kindlasti on teil vale number ja ma lõpetan selle kõne nüüd ära. Klõps. Kehitan õlgu ja imestan.

Keset ööd lähevad mu silmad lahti ja mulle meenub: salapärane telefonikõne? kas ei ole see õudukates sama kategooria nähtus nagu hüljatud majad ja majapidamisse iseenesest tekkivad nukud? aaahhhh!!!!

Ja järgmiseks: kas salapäraste telefonikõnedega õudukafrantsiis ei olnudki mitte “The Ring”? AAAAAAHHH! Silmad lähevad paugupealt veel rohkem lahti.

Eesti versioon “The Ring FM”? Halbade Eesti filmide paradigmaga nagu klapiks: piinlik dialoog ja pikad mõttetud pausid.

Advertisements

Musta kassi kool

november 4, 2017

Myyiu mõlgutused kassi funktsionaalsusest ja Indigoaalase postituse kommentaarium, kus selgus, et kõigi jaoks kehakeelsed ei-d ei olegi ei-d (millest mõnel tekkis huvitav järeldus “kui osa eisid on mitteverbaalsed, siis järelikult osa verbaalseid eisid on mitte-eitused”, ilmselgelt eksisteerib maailmas palju loogikaid, millel pole formaalloogikaga mingit seost – kuigi võib-olla ma tõlgendan üle, kui üritan sealt loogikapretensioonigi otsida), sulasid mu peas täna ärgates kokku.

Nimelt ma ärkasin, jube palav oli, ajasin teki maha; ja siis tahtis must kass mu kõhu peale tulla, aga kõhkles ja sirutas sinna kõigepealt ühe käpa, vaatas, mis ma teen, ja kui ma olin rahulik edasi, toetas terve rindkere minu peale. Niipea, kui ma ilmutasin märke, et ei taha enam tema mööblit mängida, korjas ta ennast kokku, mis siis, et talle oleks meeldinud minu peal edasi pikutada.

Suurepärane näide, et kehakeelsete märkide lugemiseks ja arusaamiseks, millal niiviisi “ei” öeldakse, pole isegi inimaju proportsioonis organit vaja. Ja minu arust on see seksuaalsete – aga miks mitte üldse füüsiliste – kontaktide nõusoleku ja keeldumise teemal palju parem analoogia kui teepakkumise oma, sest mul on raske ette kujutada, et keegi saaks apelleerida teepakkumise füüsilisele vajadusele või ihale. Mu kassil on aga kahtlemata füüsiline vajadus või iha inimese otsas peesitada.

Ja tema lähenemine on eeskujulik. Hakatuseks tuleb ta inimese kõrvale ja jälgib, ega too tõrjuvat liigutust ei tee – tõrjuva liigutuse peale tõmbub ta eemale. Kui tõrjet ei tule, paneb ta ühe käpa inimese peale ja vaatab küsivalt otsa. Kui paistab, et see sobib, liigutab end järgemööda päris sülle või kõhu või selja peale või mis see mugav horisontaalpind parajasti on.

Kusjuures analoogia klapib selleski mõttes, et mõnikord on mul tema sülletuleku üle hea meel, aga mõni teine kord kohe üldse ei sobi. Ta nagu teaks, et kui tema on füüsilise kontakti algataja, siis on tema asi küsida, kui palju kontakti ma tahan ja kas üldse. Ja sõnu ta selleks kasutama ei pea. Ta võiks kursusi anda, kuidas nõusolekut või selle puudumist mitteverbaalselt välja selgitada.

Hall kass on selle koha pealt rumalam, kui tema sellise kursuse välja kuulutab, siis sinna ei maksa minna, ma kujutan juba ette, mis ta õpetaks (“kui keegi ei taipa teid ise sülle võtta, kui teil on süleisu, siis äiake talle, et ta teaks”). Musta kassi, musta kassi kursus on hea, teda võib usaldada.