(Ehk jätkates lugemise kui meelelahutuse teemal.)

“Töö on hea. Pühapäevad on kõige õudsemad. Mida ma teen seal, mitte midagi teha ei ole. Ainult laku. Telekat ei ole, või noh, see näitab ainult DVD-sid. Mitte midagi teha ei ole. Ma ei taha töölt ära tulla, meil on kümme tundi tööpäev, ma ajan, et poisid, teeme veel, teeme ületunde, aga keegi ei viitsi. Ainult passin seal.”

Südamest kahju hakkas. Oli õudne kiusatus raamatuid soovitada, aga kesse ikka poes võõra inimese soovitusi tahab ja lõppeks teab ta ju ise ka, et raamatud on olemas.

Aga ühtlasi meeldetuletus, et osal inimestel on tõepoolest tööd vaja – mitte raha, mis töö eest saab.

Advertisements

… ja võõrsil

november 24, 2017

Sai just meenutatud, kus ma olen kodus.

Täna oli keegi mu blogisse blogipuust tulnud, vaatasin, mis seal veel on, sattusin Õhtulehe filmiblogi PÖFFi-artiklisse ja tundsin end kohe võõramaalasena.

Kohe esimese lausega: “Teate küll neid tüüpilisi filmiarvustusi – kasutatakse sõnu efemeerne, fragmentaarne, diskursus, narratiiv, metafoor ja kõiki muid selliseid väljendeid, mille tähendust normaalne inimene ÕS-ist otsib.”

OK, “diskursus” ja “narratiiv” on sõnad, mis tulevad peaaasjalikult ette kirjandusteoorias, vahel ka ühiskonnateadustes, erialažargoon, sellisena vahel kuritarvitatud, mujal ei lähe tingimata vaja. Aga mis mõttes keegi peaks sõnaraamatust otsima “fragmentaarset”, “efemeerset” või “metafoori”? okei, viimane on küll kirjandusteaduse termin, aga seda õpiti ju põhikoolis.

Aga selle mõtte peale meenus kohe päris põhikool: kuidas me õppisime prantsuse keeles uue verbi “négliger”, mis tähendab “hooletusse jätma”. Sellest tuletis “négligé” ‘hooletusse jäetud’.

Mispeale mina kommenteerisin, et ah nii, täitsa loogiline – kui inimesel on negližee seljas, on ta lohakil, end hooletusse jätnud. Hea on uus sõna kohe tuttavate sõnade külge kleepida.

Mispeale klassiõde* nõudis nördinult: “Miks sa selliseid sõnu tead nagu mingi “negližee”?”

Mispeale mina tegin kök-kök ja möm-möm, sest kust mina tean, miks ma tean. Esimest korda elus kuulsin, et see võiks mingi imesõna olla, mida normaalne inimene ei tea. Mina olin arvanud, et teen tähelepaneku, mis tekitab ahaa-elamuse kõigil, kes selle peale juba ise ei tulnud.

Õhtuleht ja põhikool muidugi, võiks öelda. Mida ma üldse ootasin. Aga teisest küljest, kui me eeldame, et normaalne inimene ei tea pooli sõnu, kas sellest isetäituv ennustus ei saa? paljukest neid vastuvoolu ujujaid ikka on.

(Meenus veel, et Morgie oleks nagu kunagi postituse teinud sõnadest, mida tänapäeva noored või lapsed ei teadvat – üks selline sõna oli kindlasti “tupruma”. Aga ei leia, tee või tina. Leidsin ainult Indigoaalase blogis arutamise “ülla”, “alluva”, “veendumise” ja “vooruse” teemal.)

*

Sõnamoodidest veel. KL rääkis, kuidas ta kuulas pealt eri põlvkondade vestlust.

Laps: See on mul uhiuus!
Kasvataja: Ahah, tutikas, jah?
Laps: Eiiii! UHIUUS!

Ei ole midagi vanamoelisemat kui vananenud släng.

—————————————————————————————————-
* Sama klassiõde, kes eri õppeainetes regulaarselt küsis: “Milleks meil seda TARVIS on?”

Kus on kodu koht

november 23, 2017

Juutuub soovitas mulle muusikat, ma ei teinud ühtegi videot lahti, aga ühel keldi folgi soovitusel oli kitšine 19. sajandi muinasjutupilt peal ja sa juudas, kus mu hing kohe liigatas.

See ei klapi kuidagi sellega, mida ma teadlikult esteetiliseks pean, aga kõhutunde ja seljaaju tasemel töötab 19. sajandi või belle époque’i sentiment minu peal alati ja paneb igatsema.

Ja sama aja eneseteadlik huumor (nagu “Kolm meest paadis”) tundub vahetult naljakas, ilma et ma peaks seda endale tõlkima. Täpsemalt: see tundub naljakas mu täiskasvanud minale. Vähem reflekteeriva lapsminu jaoks oli sama vahetult naljakas Sancho Panza loopimine ja see, kuidas Falstaff pesukorviga jõkke visati. Kahju, et ma Molière’i eelteismelisena ei avastanud – ilmselt oleks naljad stiilis “sülitage maha ja astuge sinna sisse. See on arsti korraldus,” mulle siis täpselt parajad olnud; hiljem olen õppinud teda armastama, aga see juhtus alles siis, kui temaga teatri kaudu kokku puutusin – esimene kontakt oli teismeeas ja siis kirtsutasin ma nina, et hnhhh, fulgaarne.

Praegused kihistused: mõistus, mis vaimustub Queneaust, “Tristram Shandyst”, “Fatalist Jacques’ist” ja “Raevunud Orlandost”; tunded, mis liigatavad vaarvanemate aegse sentimendi ja hilisemategi muinasjutuliste lugude peale (varsti saab “Sõrmuste isandast” minu jaoks see, mis oli “Robinson Crusoe” vana Betteredge’i jaoks); ja siis on veel mu kultuurimeele lapsepõlvekodu Shakespeare. Shakespeare on turvatsoon, kodu, kuhu pugeda puhkama, kui ma olen liiga väsinud, just nagu piilupart Donaldi loodki.

(Nii laia labidaga lüües, eks ole. Tegelikult tuleb meelde küll, et isegi siis, kui ma lugesin “Orlandot” kogu aeg selle pilguga, et kuidas seda lavastada, tõi mõni koht ometi pisarad silma, ei ole ta ainult mõistusele, ei ole.

Ja kui siit peaks nüüd jääma eksitav mulje, et mulle meeldib kõik, mis on paar-kolm-nelisada aastat vana, siis Voltaire jätab mu tõtt-öelda ikka külmaks mis külmaks; kui ma pean mõne valgustaja võtma, siis iga kell ennem Diderot.)

(Ja nüüd järelmõttena kaalun, et äkki peaks oma turvatsooni hulka ka Edith Hamiltoni “Antiikmütoloogia” arvama, kõigi selle veretööde ja verepilastustega.)

(Ja veel – kuidas ma võisin unustada Jane Austeni? ainult seepärast vist, et teda ei lugenud ma lapsena. Aga niipea, kui lugesin, muutus ta samavõrd koduks nagu Shakespeare – ja nagu Shakespeare, ei valmista temagi samas mu mõistusele piinlikkust.)

Kuidas me siin elame

november 19, 2017

Huvitav: hakkasin neti peal oma kooliajast lobisema ja nüüd olen juba mitu päeva olnud täpselt kooliaja moodi haige: tuim, raske ja piinlik nohu, millega nina ei tilgu, vaid pea on tatti täis, ei saa hingata, avalikus kohas ei julge nuusata, sest äkki ei tulekski sellel nuuskamisel otsa (taskurätt lõppeks ammu enne, uskuge mind, järele proovitud). Kõnnin kossa-kossa, pea maas, sest ta on raske.

Aga midagi läheb hästi, me korraldasime A.-ga kahe peale üksteisele kaks suurt vedamist.

Üks: tulen mina tantsimast koju, A. laseb teises linna otsas vibu, avastan, et võtmed on kodus luku taga. Ja siis teen kohe järgmise avastuse, et A. on mu töötoa ukse lahti unustanud. Ma saan sisse sooja, ja vähe sellest, kuna ma olen kohe koju jõudes ninapidi tööarvuti taga, mis ma seal muud ikka teen kui tööd. Ma sain tol õhtul kogu päevatöö selleks kellaks tehtud, mil ma tavaliselt alles alustan.

Kaks: A. läheb vara magama, et ülivara tõusta ja koolitusele minna. Mina teen omasoodu tööd ja tšillin niisama, siis otsustan otsad kokku tõmmata ja võib-olla isegi magama minna, kõnnin eluruumidesse tagasi, mõtlen, et no nüüd peaks ta buss varsti minema, ei tea, kas ta on juba läinud? kiikan magamistuppa, kus A. rahulikult nohiseb, koputan õlale ja küsin, mis kell su buss nüüd minema pidigi? 5.45. Ahah, kas sa seda tead, et kell on viis?

A. on õnneks ka inimene, kes on suuteline viis minutit pärast ärkamist kohvi jooma ja veerand tundi hiljem uksest välja minema.

Ring

november 8, 2017

Eile hilisõhtul helises telefon, nõudlikult ja pikalt.

Võtan vastu, keegi hingab kähinal telefonitorusse.

Ütlen meloodilisel daamilikul häälel: “Halloo? Ma kuulen. Halloo?”

Keegi hingab kähinal telefonitorusse.

Pärast mitmendat hallood kostab teiselt poolt artikuleerimata käreda häälega “mörr-khh-mörrh”.

Mina: Vabandust? (Kujutlege siia ebaeestilikult tõusvat intonatsiooni.)

Teiselt poolt tuleb vastu mörr-mörr-raadio-khh-mörr-mörr.

Mina: Vabandust? Ma ei kuule hästi.

Teiselt poolt tuleb midagi sellist, et “te khh… helistasite mörr-mörr, kär-kärr raadio.”

Mina: Raadio? ei, ma kardan, et teil on vale number.

Tema: Te helistasite raadiosse khh-krr-khh.

Mina: Kohe kindlasti ei helistanud.

Tema: (segaduses) Kas te olete kindel, et ei helistanud? (Lihtsuse huvides jättan mörrid ja kärrid edaspidi välja, neid peate ise ette kujutama.)

Mina: Kindel. Mis raadiosse? (Uudishimu ei anna häbeneda.)

Tema: Ring FM.

Mina: Ei helistanud.

Tema: Kindlasti ei helistanud?

Mina: Ei. Ma ei teagi teid, esimest korda elus kuulen. Kas te olete päriselt olemas?

Teiselt poolt tuleb veel kärinat, mörinat ja uurimist, ega ma neile ikka ei helistanud.

Samal ajal hakkavad teised mu ümber huvi tundma, kes mulle nii pikalt nii imelikku kõnet teeb; ma ütlen, et emba-kumba, kas helistaja on mingist raadiost nimega Ring FM või valetab, et on.

Teiselt poolt tuleb ikka veel uurimist, et äkki, no äkki ma ikka helistasin neile.

Mina rakendan tahtejõudu, ütlen viimast korda, et ausalt, ei helistanud, ei saanudki helistada, pole teist kuulnudki, kindlasti on teil vale number ja ma lõpetan selle kõne nüüd ära. Klõps. Kehitan õlgu ja imestan.

Keset ööd lähevad mu silmad lahti ja mulle meenub: salapärane telefonikõne? kas ei ole see õudukates sama kategooria nähtus nagu hüljatud majad ja majapidamisse iseenesest tekkivad nukud? aaahhhh!!!!

Ja järgmiseks: kas salapäraste telefonikõnedega õudukafrantsiis ei olnudki mitte “The Ring”? AAAAAAHHH! Silmad lähevad paugupealt veel rohkem lahti.

Eesti versioon “The Ring FM”? Halbade Eesti filmide paradigmaga nagu klapiks: piinlik dialoog ja pikad mõttetud pausid.

Musta kassi kool

november 4, 2017

Myyiu mõlgutused kassi funktsionaalsusest ja Indigoaalase postituse kommentaarium, kus selgus, et kõigi jaoks kehakeelsed ei-d ei olegi ei-d (millest mõnel tekkis huvitav järeldus “kui osa eisid on mitteverbaalsed, siis järelikult osa verbaalseid eisid on mitte-eitused”, ilmselgelt eksisteerib maailmas palju loogikaid, millel pole formaalloogikaga mingit seost – kuigi võib-olla ma tõlgendan üle, kui üritan sealt loogikapretensioonigi otsida), sulasid mu peas täna ärgates kokku.

Nimelt ma ärkasin, jube palav oli, ajasin teki maha; ja siis tahtis must kass mu kõhu peale tulla, aga kõhkles ja sirutas sinna kõigepealt ühe käpa, vaatas, mis ma teen, ja kui ma olin rahulik edasi, toetas terve rindkere minu peale. Niipea, kui ma ilmutasin märke, et ei taha enam tema mööblit mängida, korjas ta ennast kokku, mis siis, et talle oleks meeldinud minu peal edasi pikutada.

Suurepärane näide, et kehakeelsete märkide lugemiseks ja arusaamiseks, millal niiviisi “ei” öeldakse, pole isegi inimaju proportsioonis organit vaja. Ja minu arust on see seksuaalsete – aga miks mitte üldse füüsiliste – kontaktide nõusoleku ja keeldumise teemal palju parem analoogia kui teepakkumise oma, sest mul on raske ette kujutada, et keegi saaks apelleerida teepakkumise füüsilisele vajadusele või ihale. Mu kassil on aga kahtlemata füüsiline vajadus või iha inimese otsas peesitada.

Ja tema lähenemine on eeskujulik. Hakatuseks tuleb ta inimese kõrvale ja jälgib, ega too tõrjuvat liigutust ei tee – tõrjuva liigutuse peale tõmbub ta eemale. Kui tõrjet ei tule, paneb ta ühe käpa inimese peale ja vaatab küsivalt otsa. Kui paistab, et see sobib, liigutab end järgemööda päris sülle või kõhu või selja peale või mis see mugav horisontaalpind parajasti on.

Kusjuures analoogia klapib selleski mõttes, et mõnikord on mul tema sülletuleku üle hea meel, aga mõni teine kord kohe üldse ei sobi. Ta nagu teaks, et kui tema on füüsilise kontakti algataja, siis on tema asi küsida, kui palju kontakti ma tahan ja kas üldse. Ja sõnu ta selleks kasutama ei pea. Ta võiks kursusi anda, kuidas nõusolekut või selle puudumist mitteverbaalselt välja selgitada.

Hall kass on selle koha pealt rumalam, kui tema sellise kursuse välja kuulutab, siis sinna ei maksa minna, ma kujutan juba ette, mis ta õpetaks (“kui keegi ei taipa teid ise sülle võtta, kui teil on süleisu, siis äiake talle, et ta teaks”). Musta kassi, musta kassi kursus on hea, teda võib usaldada.