Musta kassi kool

november 4, 2017

Myyiu mõlgutused kassi funktsionaalsusest ja Indigoaalase postituse kommentaarium, kus selgus, et kõigi jaoks kehakeelsed ei-d ei olegi ei-d (millest mõnel tekkis huvitav järeldus “kui osa eisid on mitteverbaalsed, siis järelikult osa verbaalseid eisid on mitte-eitused”, ilmselgelt eksisteerib maailmas palju loogikaid, millel pole formaalloogikaga mingit seost – kuigi võib-olla ma tõlgendan üle, kui üritan sealt loogikapretensioonigi otsida), sulasid mu peas täna ärgates kokku.

Nimelt ma ärkasin, jube palav oli, ajasin teki maha; ja siis tahtis must kass mu kõhu peale tulla, aga kõhkles ja sirutas sinna kõigepealt ühe käpa, vaatas, mis ma teen, ja kui ma olin rahulik edasi, toetas terve rindkere minu peale. Niipea, kui ma ilmutasin märke, et ei taha enam tema mööblit mängida, korjas ta ennast kokku, mis siis, et talle oleks meeldinud minu peal edasi pikutada.

Suurepärane näide, et kehakeelsete märkide lugemiseks ja arusaamiseks, millal niiviisi “ei” öeldakse, pole isegi inimaju proportsioonis organit vaja. Ja minu arust on see seksuaalsete – aga miks mitte üldse füüsiliste – kontaktide nõusoleku ja keeldumise teemal palju parem analoogia kui teepakkumise oma, sest mul on raske ette kujutada, et keegi saaks apelleerida teepakkumise füüsilisele vajadusele või ihale. Mu kassil on aga kahtlemata füüsiline vajadus või iha inimese otsas peesitada.

Ja tema lähenemine on eeskujulik. Hakatuseks tuleb ta inimese kõrvale ja jälgib, ega too tõrjuvat liigutust ei tee – tõrjuva liigutuse peale tõmbub ta eemale. Kui tõrjet ei tule, paneb ta ühe käpa inimese peale ja vaatab küsivalt otsa. Kui paistab, et see sobib, liigutab end järgemööda päris sülle või kõhu või selja peale või mis see mugav horisontaalpind parajasti on.

Kusjuures analoogia klapib selleski mõttes, et mõnikord on mul tema sülletuleku üle hea meel, aga mõni teine kord kohe üldse ei sobi. Ta nagu teaks, et kui tema on füüsilise kontakti algataja, siis on tema asi küsida, kui palju kontakti ma tahan ja kas üldse. Ja sõnu ta selleks kasutama ei pea. Ta võiks kursusi anda, kuidas nõusolekut või selle puudumist mitteverbaalselt välja selgitada.

Hall kass on selle koha pealt rumalam, kui tema sellise kursuse välja kuulutab, siis sinna ei maksa minna, ma kujutan juba ette, mis ta õpetaks (“kui keegi ei taipa teid ise sülle võtta, kui teil on süleisu, siis äiake talle, et ta teaks”). Musta kassi, musta kassi kursus on hea, teda võib usaldada.

7 kommentaari to “Musta kassi kool”

  1. myyiu said

    viimane lõik:D mul kohe sündis peas nii palju ebasündsaid analoogiaid.

  2. nodsu said

    höhöhö.

    aga mõeldud oli siiski ühemõtteliselt ja ausalt, mul ongi kaks kassi, üks tark, teine lollike.

  3. murca said

    Minu must kass on täpselt sama moodi. Et alguses vaatab, uurib, küsib pilguga. Ja siis hakkab ette.vaatlik.ult. ennast sättima mulle sülle. Ainult et järjekindlam on ta küll. Et kui ma esimese küsimise peale ‘ei’ ütlen, siis ta küsib uuesti mitu korda. Mõnikord saab ta ainult selle pärast sülle, et ma ei viitsi temaga 10+ korda uuesti samal teemal suhelda, lihtsam on arvuti eemale nihutada ja talle ruumi teha.

    Iha on küll argument, sel on mingi isiklikkus. Saab kedagi konkreetset miskipärast ihaldama kukkuda ja sellest igast asju mõelda. Aga füüsiline vajadus – nojumal, tehku kellelegi teisele siis teed ometigi (või endale), kas see peab tingimata minusse puutuma, kui tal sügeleb.

    • nodsu said

      Ma vist ei tee neil kahel asjal nii selget vahet,vähemalt mitte alati ja käigu pealt. Aga sinu eristus istub mulle ka.

      Kassi sülletahtmine on selles süsteemis pigem iha, sest vähemalt see kass teeb vahet, kelle sülle ta küsib.

      Minu kass võib samuti mitu korda sülle küsida, aga teisest küljest, eks meil ole ka väljakujunenud sülesuhe, nii et ta teab, et varem või hiljem mulle sobib, järelikult tuleb aeg-ajalt üle küsida, kas nüüd võib.

  4. Anomaalika said

    Ma saan aru, et kassid arvavad, et sa oled üks mõnus soojenduskott, aga vahel veidi pirtsutad. 🙂

  5. Teresa said

    Kui ma ühe öö kodust ära olin, jäi koer teise inimese hoida. Meie koju jõudes oli ta nii rõõmus, et ei märganudki, kui suutis esimest korda tugitoolile hüpata. Tavaliselt on tal isegi allahüppamine kõva julgustükk. Ka tema katsetab, mida saab, mida mitte. Arvan, et teda lubati ööseks magamistuppa, sest järgmisel ööl, kui me mõlemad voodisse läksime, hakkas kutsikas ukse taga esimest korda korralikku lärmi lööma

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: