Ring
november 8, 2017
Eile hilisõhtul helises telefon, nõudlikult ja pikalt.
Võtan vastu, keegi hingab kähinal telefonitorusse.
Ütlen meloodilisel daamilikul häälel: “Halloo? Ma kuulen. Halloo?”
Keegi hingab kähinal telefonitorusse.
Pärast mitmendat hallood kostab teiselt poolt artikuleerimata käreda häälega “mörr-khh-mörrh”.
Mina: Vabandust? (Kujutlege siia ebaeestilikult tõusvat intonatsiooni.)
Teiselt poolt tuleb vastu mörr-mörr-raadio-khh-mörr-mörr.
Mina: Vabandust? Ma ei kuule hästi.
Teiselt poolt tuleb midagi sellist, et “te khh… helistasite mörr-mörr, kär-kärr raadio.”
Mina: Raadio? ei, ma kardan, et teil on vale number.
Tema: Te helistasite raadiosse khh-krr-khh.
Mina: Kohe kindlasti ei helistanud.
Tema: (segaduses) Kas te olete kindel, et ei helistanud? (Lihtsuse huvides jättan mörrid ja kärrid edaspidi välja, neid peate ise ette kujutama.)
Mina: Kindel. Mis raadiosse? (Uudishimu ei anna häbeneda.)
Tema: Ring FM.
Mina: Ei helistanud.
Tema: Kindlasti ei helistanud?
Mina: Ei. Ma ei teagi teid, esimest korda elus kuulen. Kas te olete päriselt olemas?
Teiselt poolt tuleb veel kärinat, mörinat ja uurimist, ega ma neile ikka ei helistanud.
Samal ajal hakkavad teised mu ümber huvi tundma, kes mulle nii pikalt nii imelikku kõnet teeb; ma ütlen, et emba-kumba, kas helistaja on mingist raadiost nimega Ring FM või valetab, et on.
Teiselt poolt tuleb ikka veel uurimist, et äkki, no äkki ma ikka helistasin neile.
Mina rakendan tahtejõudu, ütlen viimast korda, et ausalt, ei helistanud, ei saanudki helistada, pole teist kuulnudki, kindlasti on teil vale number ja ma lõpetan selle kõne nüüd ära. Klõps. Kehitan õlgu ja imestan.
Keset ööd lähevad mu silmad lahti ja mulle meenub: salapärane telefonikõne? kas ei ole see õudukates sama kategooria nähtus nagu hüljatud majad ja majapidamisse iseenesest tekkivad nukud? aaahhhh!!!!
Ja järgmiseks: kas salapäraste telefonikõnedega õudukafrantsiis ei olnudki mitte “The Ring”? AAAAAAHHH! Silmad lähevad paugupealt veel rohkem lahti.
Eesti versioon “The Ring FM”? Halbade Eesti filmide paradigmaga nagu klapiks: piinlik dialoog ja pikad mõttetud pausid.
Läbikäigu K 
vana ja kulunud: ring fm ümber kahvatu kuu.
mul oli kunagi naaaaatuke sarnane kõne, aga siis kui ma tahtsin seda lõpetada (sest teiselt poolt ei tulnud peale kähina ja “aljo” suurt midagi, tuli uus kähin ja “aljo” ja kui tahtsin kõne tõesti-tõesti-ma-ütlen-teile-lõpetada, küsiti ettevaatlikult (ma ei viitsi kirillitsat üles otsida): “a eta vash telefon?” mina kinnitasin, et täie pasaga (palun väljendusviisi pärast vabandust, olin tookord ka viisakam, aga mul oli nii kohutavalt kõrini, sest eelnev kähin oli kestnud paar minutit), ja sellele vastati, et “njeeee, eta telefon majego sõna…”
tavaliselt tuleb vaimukas vastus pähe hilinemisega, aga seekord tuli kohe: eta bõl telefon vashego sõna, teper etat moi telefon.
õnneks lõi samal hetkel pähe ka südametunnistus ja ma ütlesin lihtsalt: eh, uspakoites, võ njepravilnõi noomer võbiraali. praverjaitje i paproovoitje snoova.
ps. vist oleks pidanud ütlema, et vestlus käis vene keeles ja selle siia maakeeli kirjutama, aga ega ma nüüd enam parandada ka ei viitsi. palun vabandust.
MeeldibMeeldib
The RING FM!!!!!
MeeldibMeeldib
Oi! 😀
MeeldibMeeldib
kuulde-mäng 🙂
MeeldibMeeldib
Ei, telefonikõnede jaapani-õuduka-frantsiis oli “One Missed Call” 🙂
Või no tegelt Ringis oli ka korra telefonikõne, aga seal oli rohkem ikka videokassetiga kogu kamm 🙂
MeeldibMeeldib
njah, ega mina neid teada ei saagi, ma ei saa õudukaid vaadata, mul hakkab õudne.
MeeldibMeeldib
Need ongi õudsad. Jaapani õudukad on veel eriti ekstra-õudsad tavaliselt.
MeeldibMeeldib