Kuidas me siin elame

november 19, 2017

Huvitav: hakkasin neti peal oma kooliajast lobisema ja nüüd olen juba mitu päeva olnud täpselt kooliaja moodi haige: tuim, raske ja piinlik nohu, millega nina ei tilgu, vaid pea on tatti täis, ei saa hingata, avalikus kohas ei julge nuusata, sest äkki ei tulekski sellel nuuskamisel otsa (taskurätt lõppeks ammu enne, uskuge mind, järele proovitud). Kõnnin kossa-kossa, pea maas, sest ta on raske.

Aga midagi läheb hästi, me korraldasime A.-ga kahe peale üksteisele kaks suurt vedamist.

Üks: tulen mina tantsimast koju, A. laseb teises linna otsas vibu, avastan, et võtmed on kodus luku taga. Ja siis teen kohe järgmise avastuse, et A. on mu töötoa ukse lahti unustanud. Ma saan sisse sooja, ja vähe sellest, kuna ma olen kohe koju jõudes ninapidi tööarvuti taga, mis ma seal muud ikka teen kui tööd. Ma sain tol õhtul kogu päevatöö selleks kellaks tehtud, mil ma tavaliselt alles alustan.

Kaks: A. läheb vara magama, et ülivara tõusta ja koolitusele minna. Mina teen omasoodu tööd ja tšillin niisama, siis otsustan otsad kokku tõmmata ja võib-olla isegi magama minna, kõnnin eluruumidesse tagasi, mõtlen, et no nüüd peaks ta buss varsti minema, ei tea, kas ta on juba läinud? kiikan magamistuppa, kus A. rahulikult nohiseb, koputan õlale ja küsin, mis kell su buss nüüd minema pidigi? 5.45. Ahah, kas sa seda tead, et kell on viis?

A. on õnneks ka inimene, kes on suuteline viis minutit pärast ärkamist kohvi jooma ja veerand tundi hiljem uksest välja minema.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: