Parlanks

Bauskasse sõites mõtlesin, mis luksuslik elu küll ajaloolisega tantsuga kaasas käib – kujutasin ette, kuidas mainin möödaminnes: “Ah, ööbisime lossis, nagu tavaliselt,” ja see kõik oleks täiesti tõsi. Lossis, linaste linade vahel, eesriietega voodis. Õhtul peame pidu ja joome veini!

Ja kontsert oli kah väga huvitav: tuleb välja, et Bauska Ilonal on väga hea oskus: kuidas lihtsast materjalist (no ütleme, et mingi renessansiaegne “Kes aias”) veenev vaatemäng teha. Seda, et branle double võib ka huvitav vaadata olla, peab nägema, et uskuda. Üldse oli see kõik nii hea, et ma olin valmis mööda vaatama sellest, et mõni 15. sajandi lõpu tants läks 16. sajandi lõpu riietes. Ja teisest küljest näitab see, et ma 15. sajandi tantsus valedest riietest hoolimata 15. sajandi ära tundsin, et eri aegade stiil tuli tantsust endast hästi ilmsiks. (Niisiis vastand ühele suvel nähtud Vene trupile, kes vahetas küll hoolega riideid, aga ise tegid nad praktiliselt sama asja – “hästi ilusaid liigutusi”, olenemata sellest, kas seljas on keskaja ürbid või barokk-teatrikostüüm.)

Bauska lossis seal eesriietega voodis mõtlesin aga keset ööd, mis loll aju mul küll on, kes arvab, et kui ma eelmisel ööl olen kaks tundi maganud, tähendab see, et mind tuleb ka sel ööl kaks tundi pärast uinumist jälle üles äratada. Ja ei lasknud mind uuesti magama jääda, enne kui ma olin kümme korda kord vetsus, kord vett joomas käinud, läbi lugenud kaasavõetud raamatu ja kõik toas vedelevad reklaambrošüürid, kassatšekkideni päris veel ei laskunud.

Seesama aju arvas ka järgmisel öösel – selleks ajaks oli mul kahe ööpäeva peale kõva seitse-kaheksa unetundi ära tulnud – sealjuures õhtul korralik tantsutrenn ära tehtud – ja too seitse-kaheksagi unetundi tänu trennijärgsele uinakule – et kui ma kell kaks ära kukun, siis see on lihtsalt järgmine uinak, kell viis ärkame jälle üles ja jookseme reipa kisaga suplema või midagi sarnast.

Et lugu jälle positiivse poole peale kallutada, räägime nüüd vahepeal Rõngu unelmate pagariärist – mul on korduv unenägu, kus ma olen lõpmata külluslikus kohvikus, mis on täis maitsvaid saiu ja lehetainapirukaid, ja võin valida, mida tahan. Vot seal Rõngus on kah selline pagariäri – vitriinitäis kaalusaiu, -küpsiseid ja -maiustusi, kulinaaria veel sinna otsa, selle ees kastirida juba kaalutud kookide, keekside, leiva- ja saiapätsidega, selle ees omakorda riiul veel järgmiste leiva- ja saiapätsidega. Ruumi seal vahel nii vähe, et üks inimene mahub külg ees läbi, inimesed annavad üksteisele teed ja juhendavad sõbralikult, mis leib mis sorti on. Ma läksin seal väikest viisi lolliks ja tulin koju kahe pätsi leiva, nelja saiakese ja lahmaka õunakoogitükiga, ja nüüd aina mõtlen, oleks neil Tartuski firmapood. Oleks neil Tartuski firmapood. Midagi pakuvad nad ka tavalistes toidupoodides, aga see pole kaugeltki see!

*

Ärkasin järgmisel päeval üles (vaevaliselt) ja hakkasin ärevaid uudiseid saama.

[Toimetasin siit tagantjärgi ühe jupi välja, tundus, et olin ebadiskreetne, vabandust, kui kellestki segadust tekitasin.]

Nimelt sain pereõe käest teada hea uudise ja halva uudise. Hea: et arst on mulle tegelikult juba kolm nädalat tagasi saatekirja kirjutanud, lihtsalt mulle unustas öelda. Halb: et mu vereproov ütles järelikult, et mind ON vaja endokrinoloogi juurde saata.

Järgmiseks tuli sama asja kohta veel hea uudis: et ma saan kohe homseks aja (soovitus teistele ka: ärge piirduge eriarsti aega otsides ainult ühe kliinikuga). Ja eriarstilt endalt kõigepealt halb uudis: et mu kilpnääre möllab – ja hea uudis: “väga hea, et see kohe selgus”.

Tema ankeedile vastates polnud küll tunnet, et “kohe” – pooled küsimused olid sellised, et “oot, see on sümptom või? mul on eluaeg niiviisi olnud!” Ja mitme asja järgi, mida ta isegi ei küsinud, aga mida ma ise lugesin, kahtlustangi, et see võis mul juba õige noorelt olla. Ma olen eluaeg olnud: halb magaja; kõhuvalutaja; ärevil; ja ainevahetuse mõttes toiduraiskaja. KL pakkus puhtalt mu iseloomu pealt juba kakskümmend aastat tagasi, et järsku on mul selline kuri kilpnääre (“seda sa sööd neid õunasüdameid kogu aeg ära” (õunaseemnetes on joodi)), tookord rehmasin käega, aga vat mis nüüd välja tuli.

Aga selles mõttes ilmselt tõesti vara, et arst näikse arvavat, et selle peaks rohtu süües korda saama. Mis võib küll olla huvitav kogemus: kuna selle ravimiga käib tavaliselt kaasas kaalutõus, siis tuleb mul võib-olla esimest korda elus hakata toidupaki pealt kaloreid lugema.

Hea uudis on see, et kompulsiivse lugejana ei ole mul seda keeruline teha.

Peaks nüüd sellele kursaõele tänu avaldama, kes mind arsti juurde kamandas, kui me temaga oma tervisest lobisesime, nagu me tuttavatega viimasel ajal ikka teeme, mida edasi, seda sagedamini. Ei tea jah, millest see küll tuleb.

*

No ja üleüldse on viimasel ajal nii, et heale tuleb halb otsa ja halvale hea. Näiteks on halb, et mul on raha kole otsas. Aga hea on see, et uue lepinguga õnnestus honorari 3 euro võrra per lehekülg kergitada, nii et millalgi tulevikus läheb sama töökoguse juures rahaga kergemaks.

*

Et ühemõtteliselt positiivsel noodil lõpetada: alles tegi VVN mulle laheda kingituse, nüüd kirjutas Ilona Bauskast, et tahab mulle üllatuse saata. Olen väga põnevil.

On see nüüd ületöötamine või misasi

Ekseldes Itaalia avaliku sektori asutuste, üksuste, organisatsioonide rägastikus ja üritades neid eesti keeli nimetada nii, et sama sorti organisatsiooni oleks alati nimetatud sama sõnaga ja eri tüüpi organisatsioonid jälle alati eri sõnaga – “unità”, “ente”, “organismo”, “organizzazione”, “associazione”, “società”, lisame sinna otsa veel “amministrazione” ja “autorità”; no ja “agenzia” ja “istituzione” ja “azienda” takkapihta; ja et huvitavam oleks, ka “federazione” ja mõni “unione” ka – tuli korraks geniaalne mõte hakata “ente” kohta alati “ent” ütlema (sest kui ma ütlen “üksus”, mis on siis “unità”? ja kui ma ütlen “asutus”, misasi on siis “autorità”?).

Mõtle kui tore, kui Itaalias tegutseks näituseks tervishoiuendid, sotsiaalkindlustusendid ja kultuuriendid.

Eesti on Kääbikla, siin oleks tervishoiu-, sotsiaalkindlustus- ja kultuurikääbikud.

Vannitatud pirukas

ETE VATUST! HALID VARJUNTID! MINKE MÖDA!
(Otsustasin selle hoiatuse lisada pärast esimest tagasisidet – “minke möda” käib järgmise lõigu lingi kohta, tähendab, klikkida muidugi võib, aga omal vastutusel. Kõige ohutum on vist postitus kõigepealt läbi lugeda, siis tekib pilt, mis lingi taga on.)

*

See pidi küll üks hea vein olema.

Mõtlesin, mida see lugu mulle meenutab. Patrick Bateman kirjeldab ennast kolmandas isikus, olles endale naisavatari välja mõelnud? aga kolmanda isiku perspektiiv tundub siiras, kõneleja olekski nagu päriselt jalust niidetud. (Kuigi, kes siis veel Patrick Batemanist vaimustuks kui mitte Patrick Bateman.)

Eriti lõbus on see lõik:

“Kui ta oma korteri ukse avab, tundub nagu astuks sisse vana tuttava juurde. Lõhmus on vahetu, kõnnib ringi paljajalu. [jaa, lugeja, tal on jalad! ta on inimene nagu sina ja mina! minu täiendus] Taustaks mängib klassikaline muusika. Avarast elutoast avaneb vaade Pirita lahele. Sätime end valge nahkdiivani peale istuma. Lõhmus on avatud, kuid samas ettevaatlik. Ta ei lahmi. Ta teab täpselt, mida mõtleb ja kuidas ütleb. Rääkides oma elu eredamatest ettevõtmistest elavneb ta silmanähtavalt ja võib aimata, et selle pealispinna all on peidus uudishimulik seiklejahing, kes hea meelega võtaks ette midagi põnevat.”

Korraks tuli pähe kunagine “Salmonite” paroodia “Krälmonid”, kus jõulustseen algas umbes sellise lavamärkusega, et “Elutuba, nurgas jõulukuusk. Kuuse otsas ripub neli Volvot,” aga selle paroodilisus on liiga ilmne – tolle Äripäeva üllitise puhul olen ma aga kogu aeg kahevahel, kas see on sihilik või tahtmatu eneseparoodia.

Üks ilmne seos, mis tekkis, oli muidugi va halli varjundite sari (link parimale arvustusele) – võtame näiteks selle Päevalehes ilmunud katkendi* – selle jõukuseporno aspektist**, olgu tavapornoga kuidas on.

Ja neljanda variandina meenub üks itaalia kriminull, mida mulle tõlkida pakuti ja millest ma ära ütlesin – osalt ajapuudusel, osalt selle peale, kui kohe esimesel leheküljel kirjeldati terve pika lõigu ulatuses, mis riideid detektiiv oma sitkel heas vormis mehelikul kehal täpselt kannab – ma hakkasin kõva häälega naerma. Naljakas küll, aga kuna ilukirjanduse tõlkimine on vähetasuv asi, siis ei taha endale vähemalt piinlikkust teha.

Kuklas tiksub siiski tunne, et ma olen peaaegu sama teksti kuskil huumorinurgas juba lugenud; ja samavõrd suur kiusatus sellele täiendusi kirjutada – “kui ta korraks hajameelselt juukseid silitab, paljastab ta kvaliteetse särgi varrukas mehelikul randmel vaoshoitult luksusliku kella,” ja nõnda edasi.

Aga kõige toredama allusioonina tuli meelde, et peaaegu sama stseeni on kirjeldanud Andres Ehin ja juba kaua aega tagasi. Vaat, milline prohvetlik võime on luulel:

klaasist majas
logeleb ainuüksi pirukas
moodsal pikal diivanil
mille teist otsa silm ei seleta
raadio mängib
ning vanni voolab vesi
mina vannitatud pirukaid ei söö

(1966, kogust “Uks lagendikul”)

————————————————————————–
* Jõukusele viitavate sisustuselementide loetelu? Klassikaline muusika? Hillitsetult võimuka hoiakuga mees? ja noor naisajakirjanik, kellel see põlvist nõrgaks võtab? Kõik olemas ja mis muusse puutub, siis värvikamad kohad ei sobiks enam hästi Äripäeva profiiliga.
** Või vt seda hiliskapitalismi varjundite artiklit; seda artiklit. Või seda. Või guugeldage lihtsalt korraga märksõna “shades of grey” koos sõnadega “wealth” ja “power” – või sõnadega “wealth porn” või “money porn”.

Muusikat pimedasse novembrisse

Ma ei tea tegelikult, kas keegi videolinkidel klikib – ma ise teen seda haruharva – aga panen siiski siia üles lingi ühele kontserdile, mille otsa ma juutuubis juhtumisi komistasin (link on kontserdi algusele, ta tuleb seal kuues jaos). Mulle mõjus see töötegemise mõttes väga kasulikult – ei saanud töö tagant ära tulla, sest kontsert oli vaja lõpuni kuulata. Ja huvitaval kombel mitte ei seganud tööd (nagu muusika tavaliselt), vaid hoidis mind hoopis tüdinemast.

Kui ma paar postitust tagasi kirjutasin, mis kirjandus on mu kodu, siis see on ehk minu muusikalise kodu näide: ma sattusin mõjutatavas vanuses palju hilisrenessanssi ja varabarokki kuulama ja see vajutas mulle oma pitseri. Ja see kontsert on just see materjal, eriti Kapsberger.

Või on asi selles, et varabarokne lootus läbi pessimismi või melanhoolne optimism lihtsalt passib praegusesse pimedasse aastaaega. Andku ta jõudu veel kellelegi.

Sümpaatne bänd on ka.
———————————————————————–
PS: detsembris võib muidugi samuti kuulata. Ma olen neid inimesi, kellel algab uus päev pärast magamaminekut-magamist-ülesärkamist, nii et mul oli 1. detsembril kl 1-2 paiku veel viimane november. Vabandage eksitamast.