Une-Poe

jaanuar 29, 2018

Unes oli mul kõigepealt tahtmine üks mees ära tappa, põhjuseid oli mu mäletamist mööda ka, aga kuna see ei olnud päris minu ärkvel-mina, vaid unenäo minategelane, siis ma praegu neist kahjuks midagi ei tea.

Panin pesust tulnud dressipüksid kuivama ja sain teada, et ta oli vahepeal ise ära surnud.

Miskipärast lõikasin ma tal siis käe otsast ära ja matsin parketi alla, korras.

Ainult et siis tuli koer, küllap tundis lõhnast, et midagi huvitavat on, ja hakkas seal parketti kraapima.

Mina panin sellele kohale kapi peale.

Järgnes suur pidu, mul südametunnistus kripeldas – tahtsin Veljestosse astuda, aga kuidas ma niiviisi sünge saladusega.

Kõndisin mõtlikult mööda seda maja, mis oli asjakohaselt tumedate puitpaneelide ja trepikäsipuudega luksuslik neogooti mõisahoone. Pidu käis, ühtäkki märkan, et parketist immitseb sealt kohast verd.

Keegi teine ei märganud, pidu käis muudkui edasi, võib-olla arvasid, et keegi on jooki maha lödistanud, aga mina sain aru, et lõpmatuseni varjata ei õnnestu. Nägin maja peal üht kunagist klassiõde, kelle hinnang oli mulle samuti tähtis, ja ülestunnistamise kiusatus läks järjest suuremaks.

Järgmiseks märkasin, et kui ma paljajalu ringi käin, jätan veriseid jälgi maha. Arutasin mõttes, kas astusin vereloiku või on see selline kummituslik veri, mille jälgi ma jäängi jätma, pesku jalad kui puhtaks tahes.

Igatahes läksin pesema, kohtasin tee peal majaperenaist ja mainisin hooletult, et tegin jalad mustaks.

Pesin ära, siis kutsusin oma klassiõe ja kogu Veljesto ning teatasin, et pean neile midagi üles tunnistama.

Alustasin oma juttu kaugelt, põhjustest ja plaanidest; kõneldes kahvatasin, kurk kuivas, nõrkesin, kõik said aru, et asi on tõsine. Järjekord võis segi minna.

Muu hulgas olin süüdi selles, et olin kassile vale toitu andnud, nii et tal oli suu katki läinud, seda ma veel mäletan.

Paraku ärkasin enne üles, kui lõpuni jõudsin, nii ei tea ma praegugi, mis põhjused ja plaanid mul õieti olid.

Ärgates, poolel teel unenäost ilmsi-ilma tuli kõigepealt muidugi pähe Poe. Ja järgmiseks: mis uhke saladusehoidmise, õigemini selle võimatuse metafoor. Ja taipamine ühest põhjusest, miks õudukaid vaja on: need pakuvad uhkeid, ülevõimendatud metafoore palju nürimatele olmelisematele probleemidele.

Ja hiljem mõte, et selle poolest Poe nii hea ongi – ta on nii häbemata irratsionaalne, ta tabab ära unenäo-õuduse loogikat.

Mille metafoor see nüüd praegu pidi olema, on küll ebaselge. Mis sünge saladus mul on? Kaalun küll tõsiselt varianti, et mul ei ole mitte sünget saladust, vaid kõigest iha huvitava sünge saladuse järele, sest see uni ei olnud päris luupainaja tundega – kuskil poolel teel luupainaja ja laheda seiklusune vahel.

Või on mul siis ikkagi mõni nüri, ebaglamuurne saladus, sest kellel ei oleks, ja tahtmine sellele ilusamaid dekoratsioone anda.

Advertisements

Tahte ja mõistuse duell

jaanuar 26, 2018

Kiisupostitus. Aga mida teie arvasite?

*

Kunagi ammu oli aeg, mil meie kass keeldus oma kausist joomast. See oli tõesti päris ammu, ajal, mil meil piisas sõnast “kass”, et saaks aru, kellest juttu on. Kausi asemel eelistas ta seda purki, kus ma lillekastmise vett hoidsin. Lõpuks panin ma purgi põrandale ja loobusin talle kaussi vett panemast.

Läks aega palju või vähe, millalgi läks purk katki, millalgi sigines majja teine kass, ja kassid said joomiseks ühe teise topsi.

Uus hall kass joomisega eriti ei pipardanud, nähtavasti vastukaaluks kõigele muule, millega ta pipardab (inimesed kõnnivad! miks nad kõnnivad? istuge, inimesed! miks te siia valesse kohta istute? miks te vale nurga all istute? silitage mind! miks te valesti silitate? ärge käige ringi! eriti kindlasti ärge pange riidesse! ma kardan seda hirmsat musta kassi! ma tahan selle huvitava musta kassiga mängida! miks must kass eest ära läheb? miks must kass tuppa tuli?).

Vana kass – kes ei ole õigupoolest vanem kui uus kass, kas ma peaks ütlema “pärismaine”? ütlen parem lihtsalt “must kass” – aga leidis õige pea, et seal topsis ei ole hea vesi. Õieti kõlbab üldse juua ainult vesi, mis a) on räästa all vihmaveetünnis; b) on õues poriloigus; c) niriseb värskelt kraanist. Hädaga läheb kraanikausis nõude sisse kogunenud vesi ka. Või vanni põhja.

Harjusime ära, et peab talle vett nirisema panema, aga kui ta tubasemaks muutus ja vähem vihmaveetünni kallal käis, tuli välja, kui tihti seda tegema peab – ja kui palju vett selle käigus tema suust mööda niriseb. Ühe joomise ajal liiter julgelt, ükskord mõõtsime. Eriti, kui ta vahepeal kaela puhkab, mõtliku näoga kraanikausi serval istub ja voolavat vett jälgib. Ja mõtlesime, kas peaks talle kassipurskkaevu installeerima, aga mitte kuigi optimistlikult: ma olen lugenud küll, kuidas inimesed ostavad kalli kassipurskkaevu ja kass joob ikka ainult kraanist.

Ühel ilusal päeval avastasime rõõmuga, et must kass on jälle kausist jooma hakanud.

Ja siis möödus veel paar päeva ja me avastasime, et tema suhe veekausiga pole niisama lihtne. Kõigepealt märkas seda A.

Mind valgustas ta järgmiselt: “Kass naudib vee sulisemist nii väga, et kui ta kraanist solisevat vett vaadata ei saa, solistab ise käpaga kausis.”

Ega see mul kaua märkamata ei oleks jäänud, sest ta möllas kausiga intensiivselt. Nüüd kostis iga joomine (kui me talle just kraani jooksma ei pannud) kaugele: kõigepealt minut aega kill-kolladi-kolks, kill-kolladi-kolks-pläu-plänn; ja siis, kui põrand uhkelt lainetab, kõlbab kausipõhja jäänud vett natuke juua ka.

Kui me tüdisime põrandalappe väänamast, otsis A. kausi alla ühe kandiku, tõi kahepoolset teipi ja teipis kausi kandiku külge.

“Niisugust alatust ei oska vaene loom küll oodata,” arvasin mina.

Tõepoolest: kass solberdas endiselt, aga kuna kauss kandiku küljest ei liikunud, lainetas kõigest kandik, mitte enam põrand.

Aga kuna ta pool aega ikka nõudliku näoga kraanikausi veerel istus, ehitas A. midagi kassipurskkaevu sarnast: lõikas plastpudelil põhja alt ära, tegi korgi sisse augu ja kinnitas selle kaadervärgi traadiga laiskliisu külge. Et sinna saaks vett sisse valada ja kui ta jälle joomise ajal terve liitri raisku laseb, selle mingi nõu sisse püüda ja korduvkasutusse lasta. Imetlesin oma mehe osavust ja rõõmustasin inimese kavaluse üle: ega jah, kus nüüd loom inimese vastu saab, inimesel on ikka inimese mõistus!

Kass uuris korduvkasutatavat niret esimesel korral huvitatult ja isegi jõi natukene.

Teisel korral ka.

Kolmandal korral vaatas ta kontemplatiivselt nirisevat vett, seejärel nõud, kuhu see nirises, kaalus võimalusi ning leidis, et ka selle nõu sees annab käppapidi solberdada. Kuni nõu läks ümber ja kass leidis, et kraanikaussi likku pandud koogivormis on igatahes maitsvam vesi kui selle kahtlase kaadervärgi nires.

Järgmistel kordadel käis asi nii, et ta hüppas hopsti kraanikausi veerele; niipea, kui me nirinapudelisse vett valasime, hüppas ta maha ja läks resigneerunult kaussi pladistama. Mõnikord suutis ta kõva pingutamisega tervet kandikut liigutada, nii et õnnestus jälle lausa põrand lainetama saada. Ja siis, läks aega palju või vähe, suutis ta kahepoolse teibi lahti kangutada ja kausi üleni ümber ajada.

Praegune seis? kraanimajanduses on taastunud status quo, kui välja arvata, et hall kass, kes on juba musta kassi eeskujul ära õppinud, et kraan on lahe, ning seda aeg-ajalt ennastunustavalt lakkumas käib, olenemata sellest, kas sealt midagi tuleb (ta ei ole just kõige taibukam loom), on niriseva plastpudeli rõõmuga omaks võtnud.

Kausindusega on aga nii, et A. võttis sellise kassikausi, millel on plastümbris, ja teipis selle ümbrise kandiku külge, lootusega, et plast püsib paremini ja et kass solberdamise käigus plekk-kaussi plastümbrisest välja koukida ei oska.

Täna õhtul on pidanud, aga kogemusi arvestades ei peaks ma vist ülearu optimistlik olema.

Kreeka keel on nii naljakas, seal ei ole pea üldse rahvusvahelise taagata sõnu. Kõigepealt rõõmustasin selle üle, et “pank” on neil “trapets” (pangaarve on “τραπεζικός λογαριασμός”), siis hakkasin asja üle sügavamalt mõtlema ja imestasin: meie (tähendab, eestlaste, aga enne meid igasuguste germaanlaste ja sedakaudu itaallaste, prantslaste…) pangad on etümoloogiliselt pingid; aga kreeklaste oma on järelikult ju laud. Kus keegi oma raha luges, nähtavasti.

——————————————————————————————————–
Juba järgmine. “Vedamine” kõige tavalisema transpordi tähenduses on neil metafoor (μεταφορά). Ihihiii.

Pühadeaja päevaraamat

jaanuar 5, 2018

Sain uue aasta esimesel õhtul kirja inimeselt, keda nägin viimati millalgi üheksakümnendate lõpus. Üks esimesi mehi, kellega minu õudne naiivsus ilmsiks tuli, nüüd ajab see kõige rohkem juba naerma ja teeb head meelt.

Lõbus on seegi, et prantslane ja eestlane kirjutavad üksteisega ungari keeles (kõlab nagu mingi anekdoodi algus). Ja teeb head meelt, et ungari keeles kirjutamine tuleb täitsa mõtlemata, vähemalt kui tegemist on tuttava inimesega. Justkui oleks see endiselt mu kõige ladusam võõrkeel.

Jõulu ja uue aasta vahel: järjekordne hämmastav tantsuklubi. Noored inimesed (ja mõni vanem ka), kes mängivad igaüks mitut pilli, siis panevad pilli kõrvale ja tantsivad, siis lähevad mängivad jälle mingit pilli. Neiu, kes oskab mängida klaverit, flööti, plokkflööti, torupilli ja lõõtspilli. Ja tantsib muidugi mõista. Noormees, kes mängib lõõtspilli ja samal ajal tantsib. Vast nii minuvanune meesterahvas, kes mängib flööti – ja parmupilli – ja tantsib (sealjuures juhib lausa erakordselt hästi). Hakkaks lausa oma andetuse ja monofunktsionaalsuse üle põdema – ma ei mängi ühtegi pilli, ei tantsides ega muidu, mitmest rääkimata! – aga nad on ka nii armsad, suhtlevad ja sõbralikud.

Tantsijaid oli PALJU ja vanuseline diapasoon vast 70 aasta jagu. Alates pudinatest, kes veel niisama tantsuringi keskel tatsasid, kuni hallipäisteni.

Võib-olla oled sa, lugeja, märganud, et olen viimasel ajal pahur ja virilavõitu. See tuleb osalt oma keha peale solvumisest: miks ta ei käitu, nagu ma olen harjunud. Miks ma pean tal silma peal hoidma ja rohtu sööma. Miks ta teeb mulle ebamugavusi. Mh, justkui mul oleks mingi raske haigus, ei ole ju. Igatahes läheb sellega harjumise peale auru ja jõulukingid kukkusid piinlikult fantaasiavaesed välja (ise olen praeguste pühade ajal nii palju nii häid kingitusi saanud, et oih, non sum digna).

Aga see pidu tuletas meelde keskea head küljed: kui ma tahtsin tantsida, läksin vaatasin, kas keegi seisab jõude, küsisin ta tantsima, olgu mees või naine. Keegi ei jätnud tulemata, mõni tuli pärast ise kutsuma. Noorena oleksin ilmselt tunnikese seina ääres nukrutsenud, oodanud, et keegi tuleks, kutsuks, võtaks; lõpuks niisama targalt koju läinud ja valetanud endale ja teistele, et hästi tore oli, nii huvitav on tansimist vaadata.

Enesekindlus enesekindluseks, vanem olemisel on ka muid eeliseid: kui ma noormehe, ikka päriselt noore mehe tantsima küsin, siis ta ei karda, et ma löön talle külge. Kohe rahulikum tulla.

Tõsi, peo lõpuotsas (tantsuklubis tasub alati lõpuni jääda, siis tulevad kõige huvitavamad tantsud) polnud mul enam vaja kedagi kutsuda, sest kohati oli mehi rohkem (nagu üks eelminegi kord) ja mõni noormees piilus nukralt saali ukse peal. Õnneks mitte kogu aeg, ainult siis, kui korraga mitu tüdrukut oli tantsupõrandalt pilli läinud mängima.

Üks Tallinna õpitoa-õpilane tundis mu ära. Võttis kõigepealt tantsima ja küsis siis malbelt: “Ja millal sa jälle Tallinna keskaja tantsu õpetama tuled?”

Ajaloolise tantsu koha pealt: öösel õpetati paar bretooni tantsu ja seal oli täpselt sama element, mis Arbeau 1589. aastal kirjeldatud bretooni tantsus. Haa!

*

Ise õnnistasin 28. detsembril oma koduse pisi-tantsusaali sisse. Nüüd on praktikas kontrollitud, et sinna mahub ka 4 paariga rodu-Playfordi tantsima, isegi kui natuke peab trügima (kui rodu diagonaalis paigutada, võib-olla ei peakski). Kohe pärast pidu töötas sama tuba külaliste magamistoana; ja vana-aastaõhtul leidis ta rakendust laste mürgeldamisruumina – seal ei ole mööblit ega muud, mida lõhkuda, andsime ainult igale lapsele diivanipadja kaasa, ja nad leidsid endale seal tühjas toas vähemalt tunniks ajaks tegevust. Ei pea vist ütlema, et lapsevanemad olid asjakorraldusega rahul.

Ma leian oma majapidamisest siiani iks kohtadest vampiiriküüsi.

Aga trupi jõulupidu oli siin trügimisest hoolimata palju mõnusam teha kui meie rendiruumides iialgi, olgu need avarad kui tahes. Ei pidanud kella vaatama, ega me üle aja ei lähe, vajadusel sai köögist nõusid juurde tuua ja üldse oli hubasem. Ja 10+ tantsijaga ei pea ka põdema, et seda tuba ei õnnestu praeguses seisukorras üle teistkümnete kütta. Pärast esimest tantsu oli temperatuur 2 kraadi tõusnud, ausalt, ma vaatasin, ja õhtu lõpuks olime 22 sisse saanud.

*

Kunstnikust tuttav, kes oli mõnd aega oma töökohta kirunud ja asja pärast! kandideeris teise kohta (ainus miinus, et teises linnas) ja saigi. Ligi kaks korda kõrgem palk ja nähtavasti ka parem suhtumine, väikese linna asi võib-olla, aga ikkagi. Järjekordne näide kusjuures, et “ebapraktilised erialad” ei tähendab tingimata päriselu-tööpuudust.

*

Mul on uuel aastal üks uus hobi, nimelt ma jälgin natuke hoolikamalt, mida ma näost sisse ajan – mitte välimuse pärast, vaid mugavuse ja ettenägelikkuse. Esiteks: sellise konstitutsiooniga, nagu mul praegu on, oleks mugavam olla natuke vähem rammus. Teiseks olen ma ainevahetust aeglustavate rohtude peal ja oleks nagu loogiline, et selle võrra peaks vähem sööma, mitte hobuse moodi nagu seni.

Alustuseks võtsin sellise minu arust päris mõistliku plaani, et midagi muud ei muuda, aga jätan ära igavussöömised – ei ole vaja süüa lihtsalt sellepärast, et ma tahan kätele tegevust, sama hästi võin näputööd teha või joonistada või midagi. Söön siis, kui päriselt tahan süüa.

Aga kompulsiivse lugejana hakkasin seepeale kohe veel huvitatumalt kui varem igasuguste toiduainete toitainesisaldust lugema – ja minu hea mälu juures jäävad need andmed mulle ka meelde – ja nüüd on üks väike mure, et kuidas selle täiesti mõistliku plaani juures ikkagi mitte ortorektiliselt lolliks minna, nii et andmed jooksevad kogu aeg silma ees ja isu läheb ära. Nii on ju valesti, mõnus peab olema.

Vähemalt ei ole juhtunud seda, mida ma paljudel dieedipidajatel näen: võitmatud isud mingi keelatud toidu järele. Aga noh, ega ma ei olegi endale mingit toitu keelanud. Lihtsalt austan teda vääriliselt oma isu ja tähelepanuga.

Mulle meeldib ka see, et see ei ole uusaastalubadus, sest see plaan tuli mulle pähe teisel jõulupühal ja ma hakkasin sellega siis kohe pihta ka.

Aga. Seda isu, milega ma tahaks toitu austada, on ikkagi vähem kui enne. Ma loodan südamest, et see ei ole mu suurepärase mõistliku plaani kõrvalmõju, vaid tunda annab va aeglustunud (tähendab: normaalse inimese moodi) ainevahetus ja varsti õpin ma oma uutmoodi organismi ära ja söön sama hea isuga nagu ennegi, lihtsalt mitte iga tunni aja tagant.

*

Olen hakanud tähele panema, et mind tabavad kuumahood pea alati kassasabas, kus see on eriti tüütu – käed asju täis, riideid ei saa maha kiskuda, kohe õue ka ei pääse. Mõtlesin, et organism reageerib palavikuliselt raha väljaminekule. Nüüd saatsin just ühe arve ära – ja laksti, pea kuumaks.

Finantstoimingutele tundlik organism?

Algusesse üks Portugali hällilaul, mis näikse olevat jõuluainetel (seal Ibeerias paistavad üldse hälli- ja jõululaulud vahel kokku sulavat), kadunud Figuerase esituses.

Hiljaaegu meenutasin, mis kirjandus on mu kodu; siia tuleb natuke selle muusikalist vastet. Kõigepealt Uppsala cancionero‘st (jep, selle kokkuleppeline nimi on Uppsala lauluraamat, kuigi trükitud on ta Veneetsias ja sisaldab Ibeeria poolsaare materjali – lihtsalt see eksemplar, tänu millele me sellist kogumikku teame, leiti Uppsala raamatukogust):

Verbum caro factum est” (siiamaani kuulen vaimukõrvas, kuidas tulevane kirjanik LS laulab hooletu peaviipega tenorisoolot “E la virgen lo decía”) (ja sama laulu teine sümpaatne esitus ilusa sooja naisehäälega)

Ja “Dadme albricias” (esitajat ei tea).

Ja sama raamatu katalaanikeelne “Ela don don” Capella de Ministersilt.

Nostalgialainel otsisin ka Hollandi 17. sajandi laule, mida paarkümmend aastat tagasi seltskondliku musitseerimise vaimus lauldud sai, aga ei leidnud täpselt neid, vaid ühed teised Cantiones Natalitiae.

Tahtsin panna midagi ka lähemalt, Soome renessansskogumikust “Piae cantiones”: “Personent hodie” – võtsin tänapäevasemate pillidega esituse, sest varasemate pillidega versioonid olid pea kõik ilgelt njuueidž.

*

Siis sai mul nostalgiast isu täis ja ma pöörasin pilgu tulevikku, tähendab, 18. sajandisse, tähendab laulule, mille muusikale tehtud tantsu ma kavatsen varsti inimestele ära õpetada: “In the fields in frost and snow”.

See viis mind üleüldse rahvamuusika lainele. Leidsin prantsuse loo “Joseph est bien marié“, mille kohta Boston Camerata väidab, et see on järjekordne aria della Monica variant.

Ja siis avastasin ma, et on olemas provanssaali jõululaul “La cambo me fai mau” ehk “mul jalg valutab”, niipea, kui ma sain teada, et sellise nimega jõululaul on olemas, pidin ma selle üles otsima. Läks tükk aega, enne kui ma leidsin esituse, millega ma rahule jääks – jõululaulud kiputakse pahatihti moosiga üle valama ja mul on liigse moosi vastu allergia. Aga kui ma juba selle olin leidnud, hakkas kapaga häid esitusi tulema – kellele eelminegi moosiseks jäi, sellele kosutuseks sama laulu folkmetalne esitus.

Teisest Euroopa otsast üks ungarimustlaste meditatiivne jõuluprogramm (usaldan ungarikeelset märget, et ikka jõulu, sest mustlaskeelt ma tegelikult ei oska).

*

Aga see ei oleks minu pühadeprogramm, kui siin üldse Ladina-Ameerika barokki ei oleks:

Andrés, ¿do queda el ganado??” ehk “Andres, kus su kari jäi?”, väikeste chacona-elementidega.

Ning samas stiilis üks Portugali negrilla: Sã qui turo zente pleta (teksti saab lugeda siit blogist)

*

Kui algas hällilauluga, siis lõppegu ka, sedapuhku juba kalendrist sõltumatu Alicante unelauluga, mis jäi mulle juutuubis sõeludes ette ja on lihtsalt ilus. Head und.

———————————————————————————————————

Eelmise aasta kompilatsioon – siit leiab ka lingid veel varasemate juurde.