Kreeka keel on nii naljakas, seal ei ole pea üldse rahvusvahelise taagata sõnu. Kõigepealt rõõmustasin selle üle, et “pank” on neil “trapets” (pangaarve on “τραπεζικός λογαριασμός”), siis hakkasin asja üle sügavamalt mõtlema ja imestasin: meie (tähendab, eestlaste, aga enne meid igasuguste germaanlaste ja sedakaudu itaallaste, prantslaste…) pangad on etümoloogiliselt pingid; aga kreeklaste oma on järelikult ju laud. Kus keegi oma raha luges, nähtavasti.

——————————————————————————————————–
Juba järgmine. “Vedamine” kõige tavalisema transpordi tähenduses on neil metafoor (μεταφορά). Ihihiii.

Advertisements

Pühadeaja päevaraamat

jaanuar 5, 2018

Sain uue aasta esimesel õhtul kirja inimeselt, keda nägin viimati millalgi üheksakümnendate lõpus. Üks esimesi mehi, kellega minu õudne naiivsus ilmsiks tuli, nüüd ajab see kõige rohkem juba naerma ja teeb head meelt.

Lõbus on seegi, et prantslane ja eestlane kirjutavad üksteisega ungari keeles (kõlab nagu mingi anekdoodi algus). Ja teeb head meelt, et ungari keeles kirjutamine tuleb täitsa mõtlemata, vähemalt kui tegemist on tuttava inimesega. Justkui oleks see endiselt mu kõige ladusam võõrkeel.

Jõulu ja uue aasta vahel: järjekordne hämmastav tantsuklubi. Noored inimesed (ja mõni vanem ka), kes mängivad igaüks mitut pilli, siis panevad pilli kõrvale ja tantsivad, siis lähevad mängivad jälle mingit pilli. Neiu, kes oskab mängida klaverit, flööti, plokkflööti, torupilli ja lõõtspilli. Ja tantsib muidugi mõista. Noormees, kes mängib lõõtspilli ja samal ajal tantsib. Vast nii minuvanune meesterahvas, kes mängib flööti – ja parmupilli – ja tantsib (sealjuures juhib lausa erakordselt hästi). Hakkaks lausa oma andetuse ja monofunktsionaalsuse üle põdema – ma ei mängi ühtegi pilli, ei tantsides ega muidu, mitmest rääkimata! – aga nad on ka nii armsad, suhtlevad ja sõbralikud.

Tantsijaid oli PALJU ja vanuseline diapasoon vast 70 aasta jagu. Alates pudinatest, kes veel niisama tantsuringi keskel tatsasid, kuni hallipäisteni.

Võib-olla oled sa, lugeja, märganud, et olen viimasel ajal pahur ja virilavõitu. See tuleb osalt oma keha peale solvumisest: miks ta ei käitu, nagu ma olen harjunud. Miks ma pean tal silma peal hoidma ja rohtu sööma. Miks ta teeb mulle ebamugavusi. Mh, justkui mul oleks mingi raske haigus, ei ole ju. Igatahes läheb sellega harjumise peale auru ja jõulukingid kukkusid piinlikult fantaasiavaesed välja (ise olen praeguste pühade ajal nii palju nii häid kingitusi saanud, et oih, non sum digna).

Aga see pidu tuletas meelde keskea head küljed: kui ma tahtsin tantsida, läksin vaatasin, kas keegi seisab jõude, küsisin ta tantsima, olgu mees või naine. Keegi ei jätnud tulemata, mõni tuli pärast ise kutsuma. Noorena oleksin ilmselt tunnikese seina ääres nukrutsenud, oodanud, et keegi tuleks, kutsuks, võtaks; lõpuks niisama targalt koju läinud ja valetanud endale ja teistele, et hästi tore oli, nii huvitav on tansimist vaadata.

Enesekindlus enesekindluseks, vanem olemisel on ka muid eeliseid: kui ma noormehe, ikka päriselt noore mehe tantsima küsin, siis ta ei karda, et ma löön talle külge. Kohe rahulikum tulla.

Tõsi, peo lõpuotsas (tantsuklubis tasub alati lõpuni jääda, siis tulevad kõige huvitavamad tantsud) polnud mul enam vaja kedagi kutsuda, sest kohati oli mehi rohkem (nagu üks eelminegi kord) ja mõni noormees piilus nukralt saali ukse peal. Õnneks mitte kogu aeg, ainult siis, kui korraga mitu tüdrukut oli tantsupõrandalt pilli läinud mängima.

Üks Tallinna õpitoa-õpilane tundis mu ära. Võttis kõigepealt tantsima ja küsis siis malbelt: “Ja millal sa jälle Tallinna keskaja tantsu õpetama tuled?”

Ajaloolise tantsu koha pealt: öösel õpetati paar bretooni tantsu ja seal oli täpselt sama element, mis Arbeau 1589. aastal kirjeldatud bretooni tantsus. Haa!

*

Ise õnnistasin 28. detsembril oma koduse pisi-tantsusaali sisse. Nüüd on praktikas kontrollitud, et sinna mahub ka 4 paariga rodu-Playfordi tantsima, isegi kui natuke peab trügima (kui rodu diagonaalis paigutada, võib-olla ei peakski). Kohe pärast pidu töötas sama tuba külaliste magamistoana; ja vana-aastaõhtul leidis ta rakendust laste mürgeldamisruumina – seal ei ole mööblit ega muud, mida lõhkuda, andsime ainult igale lapsele diivanipadja kaasa, ja nad leidsid endale seal tühjas toas vähemalt tunniks ajaks tegevust. Ei pea vist ütlema, et lapsevanemad olid asjakorraldusega rahul.

Ma leian oma majapidamisest siiani iks kohtadest vampiiriküüsi.

Aga trupi jõulupidu oli siin trügimisest hoolimata palju mõnusam teha kui meie rendiruumides iialgi, olgu need avarad kui tahes. Ei pidanud kella vaatama, ega me üle aja ei lähe, vajadusel sai köögist nõusid juurde tuua ja üldse oli hubasem. Ja 10+ tantsijaga ei pea ka põdema, et seda tuba ei õnnestu praeguses seisukorras üle teistkümnete kütta. Pärast esimest tantsu oli temperatuur 2 kraadi tõusnud, ausalt, ma vaatasin, ja õhtu lõpuks olime 22 sisse saanud.

*

Kunstnikust tuttav, kes oli mõnd aega oma töökohta kirunud ja asja pärast! kandideeris teise kohta (ainus miinus, et teises linnas) ja saigi. Ligi kaks korda kõrgem palk ja nähtavasti ka parem suhtumine, väikese linna asi võib-olla, aga ikkagi. Järjekordne näide kusjuures, et “ebapraktilised erialad” ei tähendab tingimata päriselu-tööpuudust.

*

Mul on uuel aastal üks uus hobi, nimelt ma jälgin natuke hoolikamalt, mida ma näost sisse ajan – mitte välimuse pärast, vaid mugavuse ja ettenägelikkuse. Esiteks: sellise konstitutsiooniga, nagu mul praegu on, oleks mugavam olla natuke vähem rammus. Teiseks olen ma ainevahetust aeglustavate rohtude peal ja oleks nagu loogiline, et selle võrra peaks vähem sööma, mitte hobuse moodi nagu seni.

Alustuseks võtsin sellise minu arust päris mõistliku plaani, et midagi muud ei muuda, aga jätan ära igavussöömised – ei ole vaja süüa lihtsalt sellepärast, et ma tahan kätele tegevust, sama hästi võin näputööd teha või joonistada või midagi. Söön siis, kui päriselt tahan süüa.

Aga kompulsiivse lugejana hakkasin seepeale kohe veel huvitatumalt kui varem igasuguste toiduainete toitainesisaldust lugema – ja minu hea mälu juures jäävad need andmed mulle ka meelde – ja nüüd on üks väike mure, et kuidas selle täiesti mõistliku plaani juures ikkagi mitte ortorektiliselt lolliks minna, nii et andmed jooksevad kogu aeg silma ees ja isu läheb ära. Nii on ju valesti, mõnus peab olema.

Vähemalt ei ole juhtunud seda, mida ma paljudel dieedipidajatel näen: võitmatud isud mingi keelatud toidu järele. Aga noh, ega ma ei olegi endale mingit toitu keelanud. Lihtsalt austan teda vääriliselt oma isu ja tähelepanuga.

Mulle meeldib ka see, et see ei ole uusaastalubadus, sest see plaan tuli mulle pähe teisel jõulupühal ja ma hakkasin sellega siis kohe pihta ka.

Aga. Seda isu, milega ma tahaks toitu austada, on ikkagi vähem kui enne. Ma loodan südamest, et see ei ole mu suurepärase mõistliku plaani kõrvalmõju, vaid tunda annab va aeglustunud (tähendab: normaalse inimese moodi) ainevahetus ja varsti õpin ma oma uutmoodi organismi ära ja söön sama hea isuga nagu ennegi, lihtsalt mitte iga tunni aja tagant.

*

Olen hakanud tähele panema, et mind tabavad kuumahood pea alati kassasabas, kus see on eriti tüütu – käed asju täis, riideid ei saa maha kiskuda, kohe õue ka ei pääse. Mõtlesin, et organism reageerib palavikuliselt raha väljaminekule. Nüüd saatsin just ühe arve ära – ja laksti, pea kuumaks.

Finantstoimingutele tundlik organism?

Algusesse üks Portugali hällilaul, mis näikse olevat jõuluainetel (seal Ibeerias paistavad üldse hälli- ja jõululaulud vahel kokku sulavat), kadunud Figuerase esituses.

Hiljaaegu meenutasin, mis kirjandus on mu kodu; siia tuleb natuke selle muusikalist vastet. Kõigepealt Uppsala cancionero‘st (jep, selle kokkuleppeline nimi on Uppsala lauluraamat, kuigi trükitud on ta Veneetsias ja sisaldab Ibeeria poolsaare materjali – lihtsalt see eksemplar, tänu millele me sellist kogumikku teame, leiti Uppsala raamatukogust):

Verbum caro factum est” (siiamaani kuulen vaimukõrvas, kuidas tulevane kirjanik LS laulab hooletu peaviipega tenorisoolot “E la virgen lo decía”) (ja sama laulu teine sümpaatne esitus ilusa sooja naisehäälega)

Ja “Dadme albricias” (esitajat ei tea).

Ja sama raamatu katalaanikeelne “Ela don don” Capella de Ministersilt.

Nostalgialainel otsisin ka Hollandi 17. sajandi laule, mida paarkümmend aastat tagasi seltskondliku musitseerimise vaimus lauldud sai, aga ei leidnud täpselt neid, vaid ühed teised Cantiones Natalitiae.

Tahtsin panna midagi ka lähemalt, Soome renessansskogumikust “Piae cantiones”: “Personent hodie” – võtsin tänapäevasemate pillidega esituse, sest varasemate pillidega versioonid olid pea kõik ilgelt njuueidž.

*

Siis sai mul nostalgiast isu täis ja ma pöörasin pilgu tulevikku, tähendab, 18. sajandisse, tähendab laulule, mille muusikale tehtud tantsu ma kavatsen varsti inimestele ära õpetada: “In the fields in frost and snow”.

See viis mind üleüldse rahvamuusika lainele. Leidsin prantsuse loo “Joseph est bien marié“, mille kohta Boston Camerata väidab, et see on järjekordne aria della Monica variant.

Ja siis avastasin ma, et on olemas provanssaali jõululaul “La cambo me fai mau” ehk “mul jalg valutab”, niipea, kui ma sain teada, et sellise nimega jõululaul on olemas, pidin ma selle üles otsima. Läks tükk aega, enne kui ma leidsin esituse, millega ma rahule jääks – jõululaulud kiputakse pahatihti moosiga üle valama ja mul on liigse moosi vastu allergia. Aga kui ma juba selle olin leidnud, hakkas kapaga häid esitusi tulema – kellele eelminegi moosiseks jäi, sellele kosutuseks sama laulu folkmetalne esitus.

Teisest Euroopa otsast üks ungarimustlaste meditatiivne jõuluprogramm (usaldan ungarikeelset märget, et ikka jõulu, sest mustlaskeelt ma tegelikult ei oska).

*

Aga see ei oleks minu pühadeprogramm, kui siin üldse Ladina-Ameerika barokki ei oleks:

Andrés, ¿do queda el ganado??” ehk “Andres, kus su kari jäi?”, väikeste chacona-elementidega.

Ning samas stiilis üks Portugali negrilla: Sã qui turo zente pleta (teksti saab lugeda siit blogist)

*

Kui algas hällilauluga, siis lõppegu ka, sedapuhku juba kalendrist sõltumatu Alicante unelauluga, mis jäi mulle juutuubis sõeludes ette ja on lihtsalt ilus. Head und.

———————————————————————————————————

Eelmise aasta kompilatsioon – siit leiab ka lingid veel varasemate juurde.