Muusikaprogramm 2017/18 pühadeajaks

Algusesse üks Portugali hällilaul, mis näikse olevat jõuluainetel (seal Ibeerias paistavad üldse hälli- ja jõululaulud vahel kokku sulavat), kadunud Figuerase esituses.

Hiljaaegu meenutasin, mis kirjandus on mu kodu; siia tuleb natuke selle muusikalist vastet. Kõigepealt Uppsala cancionero‘st (jep, selle kokkuleppeline nimi on Uppsala lauluraamat, kuigi trükitud on ta Veneetsias ja sisaldab Ibeeria poolsaare materjali – lihtsalt see eksemplar, tänu millele me sellist kogumikku teame, leiti Uppsala raamatukogust):

“Verbum caro factum est” (siiamaani kuulen vaimukõrvas, kuidas tulevane kirjanik LS laulab hooletu peaviipega tenorisoolot “E la virgen lo decía”) (ja sama laulu teine sümpaatne esitus ilusa sooja naisehäälega)

Ja “Dadme albricias” (esitajat ei tea).

Ja sama raamatu katalaanikeelne “Ela don don” Capella de Ministersilt.

Nostalgialainel otsisin ka Hollandi 17. sajandi laule, mida paarkümmend aastat tagasi seltskondliku musitseerimise vaimus lauldud sai, aga ei leidnud täpselt neid, vaid ühed teised Cantiones Natalitiae.

Tahtsin panna midagi ka lähemalt, Soome renessansskogumikust “Piae cantiones”: “Personent hodie” – võtsin tänapäevasemate pillidega esituse, sest varasemate pillidega versioonid olid pea kõik ilgelt njuueidž.

*

Siis sai mul nostalgiast isu täis ja ma pöörasin pilgu tulevikku, tähendab, 18. sajandisse, tähendab laulule, mille muusikale tehtud tantsu ma kavatsen varsti inimestele ära õpetada: “In the fields in frost and snow”.

See viis mind üleüldse rahvamuusika lainele. Leidsin prantsuse loo “Joseph est bien marié“, mille kohta Boston Camerata väidab, et see on järjekordne aria della Monica variant.

Ja siis avastasin ma, et on olemas provanssaali jõululaul “La cambo me fai mau” ehk “mul jalg valutab”, niipea, kui ma sain teada, et sellise nimega jõululaul on olemas, pidin ma selle üles otsima. Läks tükk aega, enne kui ma leidsin esituse, millega ma rahule jääks – jõululaulud kiputakse pahatihti moosiga üle valama ja mul on liigse moosi vastu allergia. Aga kui ma juba selle olin leidnud, hakkas kapaga häid esitusi tulema – kellele eelminegi moosiseks jäi, sellele kosutuseks sama laulu folkmetalne esitus.

Teisest Euroopa otsast üks ungarimustlaste meditatiivne jõuluprogramm (usaldan ungarikeelset märget, et ikka jõulu, sest mustlaskeelt ma tegelikult ei oska).

*

Aga see ei oleks minu pühadeprogramm, kui siin üldse Ladina-Ameerika barokki ei oleks:

“Andrés, ¿do queda el ganado??” ehk “Andres, kus su kari jäi?”, väikeste chacona-elementidega.

Ning samas stiilis üks Portugali negrilla: Sã qui turo zente pleta (teksti saab lugeda siit blogist)

*

Kui algas hällilauluga, siis lõppegu ka, sedapuhku juba kalendrist sõltumatu Alicante unelauluga, mis jäi mulle juutuubis sõeludes ette ja on lihtsalt ilus. Head und.

———————————————————————————————————

Eelmise aasta kompilatsioon – siit leiab ka lingid veel varasemate juurde.