Tahte ja mõistuse duell

Kiisupostitus. Aga mida teie arvasite?

*

Kunagi ammu oli aeg, mil meie kass keeldus oma kausist joomast. See oli tõesti päris ammu, ajal, mil meil piisas sõnast “kass”, et saaks aru, kellest juttu on. Kausi asemel eelistas ta seda purki, kus ma lillekastmise vett hoidsin. Lõpuks panin ma purgi põrandale ja loobusin talle kaussi vett panemast.

Läks aega palju või vähe, millalgi läks purk katki, millalgi sigines majja teine kass, ja kassid said joomiseks ühe teise topsi.

Uus hall kass joomisega eriti ei pipardanud, nähtavasti vastukaaluks kõigele muule, millega ta pipardab (inimesed kõnnivad! miks nad kõnnivad? istuge, inimesed! miks te siia valesse kohta istute? miks te vale nurga all istute? silitage mind! miks te valesti silitate? ärge käige ringi! eriti kindlasti ärge pange riidesse! ma kardan seda hirmsat musta kassi! ma tahan selle huvitava musta kassiga mängida! miks must kass eest ära läheb? miks must kass tuppa tuli?).

Vana kass – kes ei ole õigupoolest vanem kui uus kass, kas ma peaks ütlema “pärismaine”? ütlen parem lihtsalt “must kass” – aga leidis õige pea, et seal topsis ei ole hea vesi. Õieti kõlbab üldse juua ainult vesi, mis a) on räästa all vihmaveetünnis; b) on õues poriloigus; c) niriseb värskelt kraanist. Hädaga läheb kraanikausis nõude sisse kogunenud vesi ka. Või vanni põhja.

Harjusime ära, et peab talle vett nirisema panema, aga kui ta tubasemaks muutus ja vähem vihmaveetünni kallal käis, tuli välja, kui tihti seda tegema peab – ja kui palju vett selle käigus tema suust mööda niriseb. Ühe joomise ajal liiter julgelt, ükskord mõõtsime. Eriti, kui ta vahepeal kaela puhkab, mõtliku näoga kraanikausi serval istub ja voolavat vett jälgib. Ja mõtlesime, kas peaks talle kassipurskkaevu installeerima, aga mitte kuigi optimistlikult: ma olen lugenud küll, kuidas inimesed ostavad kalli kassipurskkaevu ja kass joob ikka ainult kraanist.

Ühel ilusal päeval avastasime rõõmuga, et must kass on jälle kausist jooma hakanud.

Ja siis möödus veel paar päeva ja me avastasime, et tema suhe veekausiga pole niisama lihtne. Kõigepealt märkas seda A.

Mind valgustas ta järgmiselt: “Kass naudib vee sulisemist nii väga, et kui ta kraanist solisevat vett vaadata ei saa, solistab ise käpaga kausis.”

Ega see mul kaua märkamata ei oleks jäänud, sest ta möllas kausiga intensiivselt. Nüüd kostis iga joomine (kui me talle just kraani jooksma ei pannud) kaugele: kõigepealt minut aega kill-kolladi-kolks, kill-kolladi-kolks-pläu-plänn; ja siis, kui põrand uhkelt lainetab, kõlbab kausipõhja jäänud vett natuke juua ka.

Kui me tüdisime põrandalappe väänamast, otsis A. kausi alla ühe kandiku, tõi kahepoolset teipi ja teipis kausi kandiku külge.

“Niisugust alatust ei oska vaene loom küll oodata,” arvasin mina.

Tõepoolest: kass solberdas endiselt, aga kuna kauss kandiku küljest ei liikunud, lainetas kõigest kandik, mitte enam põrand.

Aga kuna ta pool aega ikka nõudliku näoga kraanikausi veerel istus, ehitas A. midagi kassipurskkaevu sarnast: lõikas plastpudelil põhja alt ära, tegi korgi sisse augu ja kinnitas selle kaadervärgi traadiga laiskliisu külge. Et sinna saaks vett sisse valada ja kui ta jälle joomise ajal terve liitri raisku laseb, selle mingi nõu sisse püüda ja korduvkasutusse lasta. Imetlesin oma mehe osavust ja rõõmustasin inimese kavaluse üle: ega jah, kus nüüd loom inimese vastu saab, inimesel on ikka inimese mõistus!

Kass uuris korduvkasutatavat niret esimesel korral huvitatult ja isegi jõi natukene.

Teisel korral ka.

Kolmandal korral vaatas ta kontemplatiivselt nirisevat vett, seejärel nõud, kuhu see nirises, kaalus võimalusi ning leidis, et ka selle nõu sees annab käppapidi solberdada. Kuni nõu läks ümber ja kass leidis, et kraanikaussi likku pandud koogivormis on igatahes maitsvam vesi kui selle kahtlase kaadervärgi nires.

Järgmistel kordadel käis asi nii, et ta hüppas hopsti kraanikausi veerele; niipea, kui me nirinapudelisse vett valasime, hüppas ta maha ja läks resigneerunult kaussi pladistama. Mõnikord suutis ta kõva pingutamisega tervet kandikut liigutada, nii et õnnestus jälle lausa põrand lainetama saada. Ja siis, läks aega palju või vähe, suutis ta kahepoolse teibi lahti kangutada ja kausi üleni ümber ajada.

Praegune seis? kraanimajanduses on taastunud status quo, kui välja arvata, et hall kass, kes on juba musta kassi eeskujul ära õppinud, et kraan on lahe, ning seda aeg-ajalt ennastunustavalt lakkumas käib, olenemata sellest, kas sealt midagi tuleb (ta ei ole just kõige taibukam loom), on niriseva plastpudeli rõõmuga omaks võtnud.

Kausindusega on aga nii, et A. võttis sellise kassikausi, millel on plastümbris, ja teipis selle ümbrise kandiku külge, lootusega, et plast püsib paremini ja et kass solberdamise käigus plekk-kaussi plastümbrisest välja koukida ei oska.

Täna õhtul on pidanud, aga kogemusi arvestades ei peaks ma vist ülearu optimistlik olema.