Tahte ja mõistuse duell

jaanuar 26, 2018

Kiisupostitus. Aga mida teie arvasite?

*

Kunagi ammu oli aeg, mil meie kass keeldus oma kausist joomast. See oli tõesti päris ammu, ajal, mil meil piisas sõnast “kass”, et saaks aru, kellest juttu on. Kausi asemel eelistas ta seda purki, kus ma lillekastmise vett hoidsin. Lõpuks panin ma purgi põrandale ja loobusin talle kaussi vett panemast.

Läks aega palju või vähe, millalgi läks purk katki, millalgi sigines majja teine kass, ja kassid said joomiseks ühe teise topsi.

Uus hall kass joomisega eriti ei pipardanud, nähtavasti vastukaaluks kõigele muule, millega ta pipardab (inimesed kõnnivad! miks nad kõnnivad? istuge, inimesed! miks te siia valesse kohta istute? miks te vale nurga all istute? silitage mind! miks te valesti silitate? ärge käige ringi! eriti kindlasti ärge pange riidesse! ma kardan seda hirmsat musta kassi! ma tahan selle huvitava musta kassiga mängida! miks must kass eest ära läheb? miks must kass tuppa tuli?).

Vana kass – kes ei ole õigupoolest vanem kui uus kass, kas ma peaks ütlema “pärismaine”? ütlen parem lihtsalt “must kass” – aga leidis õige pea, et seal topsis ei ole hea vesi. Õieti kõlbab üldse juua ainult vesi, mis a) on räästa all vihmaveetünnis; b) on õues poriloigus; c) niriseb värskelt kraanist. Hädaga läheb kraanikausis nõude sisse kogunenud vesi ka. Või vanni põhja.

Harjusime ära, et peab talle vett nirisema panema, aga kui ta tubasemaks muutus ja vähem vihmaveetünni kallal käis, tuli välja, kui tihti seda tegema peab – ja kui palju vett selle käigus tema suust mööda niriseb. Ühe joomise ajal liiter julgelt, ükskord mõõtsime. Eriti, kui ta vahepeal kaela puhkab, mõtliku näoga kraanikausi serval istub ja voolavat vett jälgib. Ja mõtlesime, kas peaks talle kassipurskkaevu installeerima, aga mitte kuigi optimistlikult: ma olen lugenud küll, kuidas inimesed ostavad kalli kassipurskkaevu ja kass joob ikka ainult kraanist.

Ühel ilusal päeval avastasime rõõmuga, et must kass on jälle kausist jooma hakanud.

Ja siis möödus veel paar päeva ja me avastasime, et tema suhe veekausiga pole niisama lihtne. Kõigepealt märkas seda A.

Mind valgustas ta järgmiselt: “Kass naudib vee sulisemist nii väga, et kui ta kraanist solisevat vett vaadata ei saa, solistab ise käpaga kausis.”

Ega see mul kaua märkamata ei oleks jäänud, sest ta möllas kausiga intensiivselt. Nüüd kostis iga joomine (kui me talle just kraani jooksma ei pannud) kaugele: kõigepealt minut aega kill-kolladi-kolks, kill-kolladi-kolks-pläu-plänn; ja siis, kui põrand uhkelt lainetab, kõlbab kausipõhja jäänud vett natuke juua ka.

Kui me tüdisime põrandalappe väänamast, otsis A. kausi alla ühe kandiku, tõi kahepoolset teipi ja teipis kausi kandiku külge.

“Niisugust alatust ei oska vaene loom küll oodata,” arvasin mina.

Tõepoolest: kass solberdas endiselt, aga kuna kauss kandiku küljest ei liikunud, lainetas kõigest kandik, mitte enam põrand.

Aga kuna ta pool aega ikka nõudliku näoga kraanikausi veerel istus, ehitas A. midagi kassipurskkaevu sarnast: lõikas plastpudelil põhja alt ära, tegi korgi sisse augu ja kinnitas selle kaadervärgi traadiga laiskliisu külge. Et sinna saaks vett sisse valada ja kui ta jälle joomise ajal terve liitri raisku laseb, selle mingi nõu sisse püüda ja korduvkasutusse lasta. Imetlesin oma mehe osavust ja rõõmustasin inimese kavaluse üle: ega jah, kus nüüd loom inimese vastu saab, inimesel on ikka inimese mõistus!

Kass uuris korduvkasutatavat niret esimesel korral huvitatult ja isegi jõi natukene.

Teisel korral ka.

Kolmandal korral vaatas ta kontemplatiivselt nirisevat vett, seejärel nõud, kuhu see nirises, kaalus võimalusi ning leidis, et ka selle nõu sees annab käppapidi solberdada. Kuni nõu läks ümber ja kass leidis, et kraanikaussi likku pandud koogivormis on igatahes maitsvam vesi kui selle kahtlase kaadervärgi nires.

Järgmistel kordadel käis asi nii, et ta hüppas hopsti kraanikausi veerele; niipea, kui me nirinapudelisse vett valasime, hüppas ta maha ja läks resigneerunult kaussi pladistama. Mõnikord suutis ta kõva pingutamisega tervet kandikut liigutada, nii et õnnestus jälle lausa põrand lainetama saada. Ja siis, läks aega palju või vähe, suutis ta kahepoolse teibi lahti kangutada ja kausi üleni ümber ajada.

Praegune seis? kraanimajanduses on taastunud status quo, kui välja arvata, et hall kass, kes on juba musta kassi eeskujul ära õppinud, et kraan on lahe, ning seda aeg-ajalt ennastunustavalt lakkumas käib, olenemata sellest, kas sealt midagi tuleb (ta ei ole just kõige taibukam loom), on niriseva plastpudeli rõõmuga omaks võtnud.

Kausindusega on aga nii, et A. võttis sellise kassikausi, millel on plastümbris, ja teipis selle ümbrise kandiku külge, lootusega, et plast püsib paremini ja et kass solberdamise käigus plekk-kaussi plastümbrisest välja koukida ei oska.

Täna õhtul on pidanud, aga kogemusi arvestades ei peaks ma vist ülearu optimistlik olema.

8 kommentaari to “Tahte ja mõistuse duell”

  1. marca said

    🙂 Ma olen ka mõelnud, et lapsed pole mulle pooltki nii palju õpetanud kui kass, sest kass on tõepoolest puhas tahe, mida ei murra. Lapsele saad ajapikku asjad selgeks teha nii, nagu sulle sobib, aga kassiga pole mõtet. Ei ole võimalik kassi õpetada, et enne tuleb vana toit ära süüa ja siis saad uue, mõeldes et eks ta natuke kräunub, küll lõpuks ära sööb. Ta kräunub siis kogu öö (just öösiti ma ju ei viitsi toitu vahetada) ja toitu ikkagi ei söö. Mu kassil on veel sellised kiiksud, et öösiti ta ise kööki söögikausi juurde ei lähe (no ma ei tea – kass, kes kardab pimedat?!), vaid ma pean üles tõusma ja ta selle juurde lükkama, muidu kisab koridoris, et millal sa mu sööma viid. Nüüd eile tegin uue vea, kass kräunus voodi kõrval ja ma tõstsin ta tema pessa aknalaual, et ta magama jääks. Täna ta juba ootas, et ma seda teeksin, ei viitsinud enam ise aknalauale hüpata – tore, jälle uus kiiks kassile selgeks õpetatud…

    • nodsu said

      meil on hall kass selline, kelle üks põhivajadus on, et inimesed vaataks, kuidas ta sööb. kellaajast olenemata.

      A. oletas vahepeal, et äkki mingi (endise) emase kassi kiiks: pojad tuleb kaasa sööma võtta.

      mis sugu kass sul on?

    • Marca said

      Mul on isane, kastreeritud, aga ega ta päeva ajal eelistab ka tõesti meiega samal ajal süüa.

  2. Ma lihtsalt armastan su kassipostitusi 🙂

  3. lendav said

    Meil õnneks väga ei solberdata. Kuigi ammustest aegadest meenub, kuidas köögist kostis kõva pladinat – kass peksis ämbris vett käpaga vahule enne joomist. Siis ma ostsin vee tõstmiseks plekist nõu, mille sang on konks – saab ämbrisse sissepoole ette riputada ja kass ei pääse pladistama. Veeämbri kõrval on üks tass, kuhu panen tavalist kaevuvett ja see sobib mõnikord. Enamasti minnakse juua tahtma ikka akvaariumist võetud “kalavee” ämbri juurde. Kasutan seda kalade poolt eelväetatud vett lillekastmiseks. Kalavesi on parim ka kassile, ikkagi elus vesi. Ja kuna ämber ei püsi igavesti täis ning pooltühja ämbri kallal kõõlumisega ei saa mitte kass juua vaid põrand märjaks, on mul kalavee ämbri kõrval alati laia suuga lillekastmiskann, kalavett täis. Kuna mul veevärki pole, siis kraaninalju siin majas pole juurutatud.

    Omaette teema on õues joomine. Teinekord suvel on tore vaadata, kuidas kass degusteerib kõiki saadaolevaid vesi. Kõigepealt maja nurga juures olevat vihmaveenõud, siis kaevu juures olevaid kaevuvee-ämbreid (peenrakastmiseks soojenema vinnatud vesi), siis painutab pea kastekannu sanga alt kannu ja proovib sealt (oi, see on naljakas pilt), siis kuuri nurga juures olevat vihmaveenõud… Minu arusammise järgi on parimad veel kuidagi elusamad, kui tavaline kaevuvesi (või kraanivesi). Kas kalade poolt rikastatud või vihmavesi, lombivesi vms.

    Tarkades raamatutes ikka kirjutatakse, et kass tahab alati puhast vett ja kassi jooginõud tuleb iga päev pesta, muidu ta keeldub joomast. Mu meelest on täpselt vastupidi. Steriilsust nad jälestavad.

    • nodsu said

      no just – kunagi vanasti ma kah elu eest vahetasin kausis vett, et appi, loom ei joo, ju pole küllalt värske. kuni ma märkasin, kuidas ta lillekastmise purgi kallal käib. kus oli muide täitsa tavaline kraanivesi, aga kauem seisnud.

      kohati mõtlen, et järsku meeldib neile, kui katlakivi on veest juba natuke välja sadestunud. aga kraanist vee joomise kombega see hüpotees jälle ei sobi.

  4. murulane said

    Ahaa, tuleb siis välja, et teistegi kassid ei armasta o m a kausist juua! Minu kass ronib kraanikaussi vaatama,ega seal musti nõusid ole,kuhu vesi peale lastud…Viimane koht on oma kauss,kust kõlbab limpsida, olgu see vesi värske või seisnud.

  5. Teresa said

    Noh, ega koerad paremad pole, vähemalt toakoerad mitte. Eelmine koer pidas parimaks rüüpeks õues vihmaveelompide vett, mis siis, et mõnikord läbisõitnud autode tõttu vesi vikerkaareliselt säras. Uus koer ootab andunult vannitoas, kuni ma dušši alt ära tulen ja siis lakub kabiini servadest sinna valgunud vee ära.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: