Une-Poe

Unes oli mul kõigepealt tahtmine üks mees ära tappa, põhjuseid oli mu mäletamist mööda ka, aga kuna see ei olnud päris minu ärkvel-mina, vaid unenäo minategelane, siis ma praegu neist kahjuks midagi ei tea.

Panin pesust tulnud dressipüksid kuivama ja sain teada, et ta oli vahepeal ise ära surnud.

Miskipärast lõikasin ma tal siis käe otsast ära ja matsin parketi alla, korras.

Ainult et siis tuli koer, küllap tundis lõhnast, et midagi huvitavat on, ja hakkas seal parketti kraapima.

Mina panin sellele kohale kapi peale.

Järgnes suur pidu, mul südametunnistus kripeldas – tahtsin Veljestosse astuda, aga kuidas ma niiviisi sünge saladusega.

Kõndisin mõtlikult mööda seda maja, mis oli asjakohaselt tumedate puitpaneelide ja trepikäsipuudega luksuslik neogooti mõisahoone. Pidu käis, ühtäkki märkan, et parketist immitseb sealt kohast verd.

Keegi teine ei märganud, pidu käis muudkui edasi, võib-olla arvasid, et keegi on jooki maha lödistanud, aga mina sain aru, et lõpmatuseni varjata ei õnnestu. Nägin maja peal üht kunagist klassiõde, kelle hinnang oli mulle samuti tähtis, ja ülestunnistamise kiusatus läks järjest suuremaks.

Järgmiseks märkasin, et kui ma paljajalu ringi käin, jätan veriseid jälgi maha. Arutasin mõttes, kas astusin vereloiku või on see selline kummituslik veri, mille jälgi ma jäängi jätma, pesku jalad kui puhtaks tahes.

Igatahes läksin pesema, kohtasin tee peal majaperenaist ja mainisin hooletult, et tegin jalad mustaks.

Pesin ära, siis kutsusin oma klassiõe ja kogu Veljesto ning teatasin, et pean neile midagi üles tunnistama.

Alustasin oma juttu kaugelt, põhjustest ja plaanidest; kõneldes kahvatasin, kurk kuivas, nõrkesin, kõik said aru, et asi on tõsine. Järjekord võis segi minna.

Muu hulgas olin süüdi selles, et olin kassile vale toitu andnud, nii et tal oli suu katki läinud, seda ma veel mäletan.

Paraku ärkasin enne üles, kui lõpuni jõudsin, nii ei tea ma praegugi, mis põhjused ja plaanid mul õieti olid.

Ärgates, poolel teel unenäost ilmsi-ilma tuli kõigepealt muidugi pähe Poe. Ja järgmiseks: mis uhke saladusehoidmise, õigemini selle võimatuse metafoor. Ja taipamine ühest põhjusest, miks õudukaid vaja on: need pakuvad uhkeid, ülevõimendatud metafoore palju nürimatele olmelisematele probleemidele.

Ja hiljem mõte, et selle poolest Poe nii hea ongi – ta on nii häbemata irratsionaalne, ta tabab ära unenäo-õuduse loogikat.

Mille metafoor see nüüd praegu pidi olema, on küll ebaselge. Mis sünge saladus mul on? Kaalun küll tõsiselt varianti, et mul ei ole mitte sünget saladust, vaid kõigest iha huvitava sünge saladuse järele, sest see uni ei olnud päris luupainaja tundega – kuskil poolel teel luupainaja ja laheda seiklusune vahel.

Või on mul siis ikkagi mõni nüri, ebaglamuurne saladus, sest kellel ei oleks, ja tahtmine sellele ilusamaid dekoratsioone anda.