Kuidas ma poes käin vol. midagi: kiidetavalt
veebruar 2, 2018
Mul oli plaanis osta tatart, majoneesi ja vetsupaberit, sest need olid otsas ja nii palju ikka raha on; aga pangaarvet kontrollides selgus, et üks õpilane on trenniraha üle kandnud, ja ma kasutasin osa kohe heategevaks otstarbeks ära, tähendab, libistasin korvi ka pudeli punast veini.
Pakin mina asju kotti ja lobisen kassiiriga, kui äkki läheneb pikk brünett noormees (no igatahes minust noorem): “Kas teil tuleb veiniõhtu?”
“Ee… mitte just päris veiniõhtu.”
“Mul on ka veini, ma mõtlesin, et me võiksime ühineda?”
“Mul on pigem plaanis söögi kõrvale tasapisi timmida.”
Kiitis plaani ja taandus, mul oli miskipärast vaja talle järele hõigata: “Ma olen jah sellest va söömise parteist!”
Tema, ise juba poe teises otsas, vastu: “Väga hea partei!”
Ja nii jäidki need veinid ühte kappi panemata.
Läbikäigu K 
Kena temast igatahes, et ta ei vihastanud.
MeeldibMeeldib
normaalne tglt, mis seal ikka vihastada, kui ma ei tee veiniõhtut, siis ei tee. ta ei olnud ka seda nägugi, et vihastamise peale läheks.
MeeldibMeeldib
tehniline kommentaar – ma näen oma postkastist küll, et blogija Marta üritab seda postitust juba mitmendat korda laikida, aga laigid siia wordpressi miskipärast ei jõua, õrna aimugi pole mul, miks.
MeeldibMeeldib