Elu-olu

Ots otsaga kokkutulemine meenutab žongleerimist: et üks pall kinni püüda, tuleb mõni teine õhku visata. Ja meeles pidada, mis on õhus ja mis järjekorras nad sealt kätte tuleb saada. Kui ma järgmise kohvipaki õhku viskan, siis saab võimlemistrenni kinni püüda. Elektri viskasin ennist õhku, et loomaarst kinni püüda, nüüd püüdsin elektri kenasti kinni, kingsepp las olla veel lennus.

(Panin seda kirjutades tähele, mis luksuslikku elu ma elan: isegi “ots otsaga kokku” ei tähenda, et ma žongleeriks sellega, kust ma süüa saan.)

*

Arst ütles, et ma võin mõneks ajaks kilpnäärme rahustamise järgi jätta, muidu läheb veel liiga rahulikuks kätte ära. Ja ma ei tea, kas sellest, aga minu ellu on tekkinud uus asi: molutamine. Tunnen sügavat rahuldust sellest, kui istun diivaninurgas ja ei tee seal mitte midagi. Bussiga sõites ei sügele, et tahaks lugeda, tahaks lugeda, kas riskida lugemisega südant pahaks ajada või mitte? vaid tahangi silmad kinni panna ja niisama olla.

Aga samuti ei tea, võib-olla sellest, et ma olen ärkvel peast liiga palju molutanud, igatahes uni on paar viimast ööd olnud sama õbluke kui ärkvelolu. Magan libamisi, päris sisse vajumata; ärkan hõljumisi, päris pinnale tõusmata. Piir hägustub.

*

Positiivsel noodil: midagi olen ma elus ikka õigesti ka teinud. Näiteks eile hotellis tegin ma õllepurgi kraanikausi kohal lahti.