Tubli loom
veebruar 22, 2018
Käisin köögist läbi, kass nõudis juua, keerasin talle kraani lahti ja mõtlesin: nonii. Nüüd tuleb mul siin passida, kuni ta ära joob, et kraan jooksma ei jääks. Mida paganat ma teen see aeg (jah, armas lugeja, seekord ei olnudki mul molutamise isu).
Vaevalt olin ma seda mõelnud, kui nägin laual külili kruusi; ja kus külili kruus, seal ka veeloik. Ja siis külili klaasi seal kapil, kus peal nõud pesu ootavad; ja kus külili klaas, seal ka veeloik. Üks üleujutatud kokandusajakiri, leotatud leivakannikas ja vettinud toolipadi pealekauba ära lahendada, kui põrandast ja lauast väheks peaks jääma, need on lõppeks ju algajate värk.
Loomake, näed, oli minu aja sisustamise hoolega ette valmistanud. Kõige peale ta ka mõelda jõuab!
See on ikka hämmastav, kui erinevad võivad loomad olla. Ma ei kujuta ette, et kumbki mu kass läheks laua peale veeklaasi ümber ajama… See-eest üks armastab remonti teha – vana tapeet tuleb jõudumööda eemaldada (eelkõige voodi alt seinast). Teisel kassil küll juhtub mõnikord, et ta midagi maha pillab, aga see on alati kogemata – kas ma olen lauale liiga kõrge ja ebakindla torni ladunud raamatutest ja ajakirjadest ning ta riivab seda möödaminnes või vajub tooli seljatoelt koos mu hooletult visatud kampsuniga maha. Ma pean ikka ise tublisti eeltööd tegema, et loomal saaks kogemata õnnetus juhtuda.
See on meie mustal kassil suhteliselt uus mood. Võib-olla on asi selles, et ta tahab juua voolavat vett ja kui keegi parajasti kraani ei keera, ajab vee ise voolama, nii hästi-halvasti kui oskab.
Või on siis asi tahtmises igas seisvas vees solberdada, millest ma kirjutasin:
https://notsumaja.wordpress.com/2018/01/26/tahte-ja-moistuse-duell/
Ja see kõik võib olla kuidagi seotud sellega, et tal on neerupuudulikkus, nagu arsti juures viimati selgus. Mis kujunes müstiliselt ruttu, suvel olid tal kõik vereproovid veel korras.
Kuule, ta on juba vana loom ka.