Ainete suitsetamisest

veebruar 28, 2018

Kui ma tööle asusin, oli A. tubli ahjukütmisega töötuppa kõva 15 kraadi sisse saanud (eile oli samaks ajaks isegi 18, aga eilse ja tänase vahel oli palju külmem öö).

Õnneks on siin ahju küljes ka pliit, millega saab väheke kiiremini vunki juurde anda.

Sätin kaks briketti ilusti üksteise najale (just najale, lihtsalt kõrvuti ei maksa, kõrvuti briketid vajuvad pärast lahku ja kustuvad ära) justkui viilkatuse, topin kasetohtu vahele ja pistan põlema.

Natukese aja pärast vaatan, et vindub, vaja järele aidata. Topin tohust paljaks katkutud kasekoort pilbastena vahele, kougin taskust pabertaskuräti ja panen ta oma püramiidi ette, tikust kergem põlema saada ja annab hakatuseks suurema leegi.

Siis leian enne tikutõmbamist, et äkki paneks ikka tohtu ka veel, võtan pabertaskuräti püramiidi eest ära ja kuhu ma ta ikka torkan, hambusse muidugi.

Ja siis sussutan ja sussutan, kuni ühtäkki avastan, et suu on suitsu täis.

Kurjavaimu taskurätt oli jõudnud sütest ise põlema minna.

Nüüd mõtlen, kas ma lasin mööda võimaluse öelda “sülgan tuld ja tõrva” täitsa mittekujundlikult.

2 kommentaari to “Ainete suitsetamisest”

  1. nodsu said

    Ja nüüd, kuram, pea valutab. Lapsed, just say no, ärge suitsetage igasuguseid imelikke asju.

  2. Teresa said

    Hajameelsusel on ka oma piirid.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: