Pael

Ei no ma ütlen.

Minu peeglilaua sahtli seisukord on hirmuäratav ja kole, asjad on risti-rästi, neid on seal liiga palju ja liiga vanu – puuder eelmisest põlvkonnast, valehabe eelmisest aastatuhandest, salapärased kammid ja veel salapärasemad lõhnaküünlad ja kes jõuaks seda üleski lugeda – ja sahtli kinnipanemine tahab alati logistamist ja lõgistamist. Ei ole julgenud põhjalikumalt revideerida, kes teab, mis õudused tema sügavamais nurgis peituvad.

No ja mis on tulemus? Pesen esimest korda pärast haigust pead, tahan märjad juuksed paelaga kinni panna, ei taha neid klammerdada, ei taha neid vaesekesi niiskest peast metalliga traumeerida – ja ennäe, sahtlist, mida ma pole viitsinud korralikult kinni lõgistada ja logistada, piilub otsapidi patsipael välja.

Kas oleks veel paremat näidet vedamisest? mul on elukombed, mis peaks kõik asjad minu jaoks leidmatuks muutma, aga selle asemel ronib, näe, isegi patsipael kohe poolele teele sahtlist välja, kui vaja läheb.

———————————————————————
PS: see ei oleks üldse esimene negentroopiline anomaalia, millega ma kokku puutun, peaks mainima. Või vähemalt poolenisti negentroopiline.

No ja kui hästi järele mõelda, tasakaalustab riidekapp selle ehk kõik ära, aga kamoon, ega ma ainuke ole, kellel sassis riidekapp on. Pealegi, peeglilaua sahtel on kah sassis, aga kas see takistab teda teenindusvalmis olemast? Nii et sasi ei puutu asjasse.

Tuhmist peeglist

Murca imestas: “Miks ei tohi kellelegi öelda, et tema võluvalt meelpärane elu on osaliselt suur vedamine?”; ma käisin siin-seal sama vaidlust vaidlemas (nagu varemgi, kasvõi vana netiemmede kisma ajal) ja murdsin sama asja üle pead. Kunagi peaks seda ehk veel analüüsima, sest maru huvitama hakkas: esiteks, miks mõnd inimest, kes ju ometi nagu eluga rahul oleks, häirib natukesegi vedamise vihjamine? ja teiseks, miks mind häirib, kui keegi eitab, et tal on vedanud? mis see minu asi on üldse?

Aga praegu jäin imestama selle üle, et kui inimesed räägivad õigetest valikutest, mis nad on teinud, siis kas nad tõesti usuvad, et tajuvad algusest peale oma valikute kõiki tagajärgi ja implikatsioone või et on normaalne seda kõike tajuda ja kui ei taju, ise süüdi?

Kui ma oma mineviku peale vaatan, siis kasu on mulle tulnud otsustest, millest keegi poleks osanud seda ennustada. Itaalia keele õpingud? Ajaloolise tantsu kursused? nalja teete.

Mulle on toonud kasu asjad, mis on juhtumisi hästi selgeks saanud või vähemalt piisavalt hästi, et Eesti kontekstis silma paista. Ja nii hästi on mul selgeks saanud asjad, mida ma olen õppinud lõbu pärast. Kohustuse pärast õpitud asjad lendavad palju rutem peast välja (mismoodi ma tolle töö- ja kodanikukaitse üldse ära tegin? ei mäleta).

Aga ärme lähe nii kaugele tagasi. Lähme kõigest tänavuse aasta algusesse.

Kirjutas firma, kellele ma olen kunagi vanasti rohkem tööd teinud, palub: tee tööd, tee tööd, tee meile õige natukene töööööd. Mina vaatasin kalendrisse: ahah, ma saan neile pakkuda tähtaega järgmise kuu keskpaika, nagunii neile nii hilja ei sobi. Ja pakkusin selle välja, ise kavalasti käsi hõõrudes: ühest küljest hea tahe näidatud, teisest küljest tõenäoliselt teha ei tule, küllap leiavad kellegi kiirema.

Ainult et kuramus. Sobis. Ja kuna mulle ei meeldi sõna murda, siis tuligi teha võtta – töö, mis on tunduvalt kirvem kui mu viimase aja tavaline, ja mille eest makstakse ligi poole vähem. Ja loomulikult jõudis selle aja sees tulla ka mitu mõnusat mugavat tavalist pakkumist, mille ma pidin kõik ridamisi tagasi lükkama, sest too vastuvõetud asjandus oli paras jurakas ka.

Nii et otsus, mis tundus esialgu igas mõttes hea, osutus juba paari nädala jooksul veaks.

Ainult et kes teab: oletame, et seis muutub ja järsku määrab kogu mu käekäigu see, et ma tol hetkel vastutulelik olin? Ja otsus häid suhteid hoida osutub elu parimaks otsuseks?

Ja siis kakskümmend aastat hiljem teeb ajalugu jälle pöörde ja mind tabab hukatus just senise hea käekäigu pärast nagu madame du Barryd?

Sama lugu ühe teise tööettepanekuga, mis hiljuti postkasti potsatas: jube huvitav tundub, selline asi, mille võtaks meelelahutuseks teha, aga ma ei tunne pakkujat. Kas ma saan teda usaldada, eriti tervelt pooleteisekuise töö puhul? Ma võiks selle lõbu pärast vastu võtta (no tõesti tundub lõbus töö), aga riskiksin vastu pükse saada. Aga teisest küljest, võib-olla saaks sellest alguse samasugune uus karjääriharu nagu kunagi vanast tantsust?

Ühesõnaga, mis moment on see, kus kell kinni lüüa ja tibud üle lugeda? Nemo ante mortem beatus? Ja sel juhul, kes elavaist saaks üldse oma valikute üle hoobelda?

Või on seegi veel liiga vara ja tuleb dr Manhattanile kaasa noogutada (meenutamiseks võib selle artikli algusest pilti vaadata): “Nothing ends, Adrian. Nothing ever ends.”

——————————————————————
PS: hakkasin järgmiseks Marca hiljutist postitust taga ajama, aga leidsin selle käigus ka paari aasta taguse ja põhjalikuma.

Täiskasvanud inimene

(Palavikuse peaga sain pisut ajendatud – ja mürasin natuke.)

*

Täiskasvanud inimene õpib ära, millal tal hakkab palav ja külm. Ja ennetab seda.

Täiskasvanud inimene õpib ära, millal ta vererõhk tõuseb. Ja ennetab seda.

Ja millal langeb! ja ennetab!

Täiskasvanud inimene õpib ära, millal ta haigeks jääb. Ja ennetab seda.

Täiskasvanud inimene õpib ära, kui hinges on üksindus ja südames igatsus, ja ennetab seda.

Täiskasvanud inimene õpib ära, mil juuksed läevad halliks ja rangi jäävad jalad. Ja ennetab seda.

Täiskasvanud inimene õpib ära, millal jääb tühjaks vana suksutall ja ennetab seda!

Ja millal nuga saab neeru! ja ennetab seda!

Täiskasvanud inimese ninaots on jahe ja kuiv, tema karv läigib. Vaata tema ristluude rammu ja kõhulihaste jõudu! Tema sääred on marmorsambad, ta kondid otsekui süsiniktalad, tema kõht on kevlarist kilp, tema kael on nagu terasest torn. Kui teda tabab tankirusikas, siis see ei pea vastu, tuumalõhkepead muutuvad tema vastu kõrteks. Ei ole maa peal tema sarnast!

*

Eile nägin ma täiskasvanud inimest!
Istus metsas, kännu otsas.

*

Ühe täiskasvanud inimese põllumaa oli hästi vilja kandnud.

Ja ta ütles: „Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!”
Aga Jumal ütles talle: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult
su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?”

Ja täiskasvanud inimene vastas: “Täiskasvanud inimene teab ette, millal talt nõutakse tema hing! Ja ennetab seda!”

*
Õpetaja ütles
täiskasvanud inimene
sellest ütlen
raske saavutada.