Tuhmist peeglist

märts 10, 2018

Murca imestas: “Miks ei tohi kellelegi öelda, et tema võluvalt meelpärane elu on osaliselt suur vedamine?”; ma käisin siin-seal sama vaidlust vaidlemas (nagu varemgi, kasvõi vana netiemmede kisma ajal) ja murdsin sama asja üle pead. Kunagi peaks seda ehk veel analüüsima, sest maru huvitama hakkas: esiteks, miks mõnd inimest, kes ju ometi nagu eluga rahul oleks, häirib natukesegi vedamise vihjamine? ja teiseks, miks mind häirib, kui keegi eitab, et tal on vedanud? mis see minu asi on üldse?

Aga praegu jäin imestama selle üle, et kui inimesed räägivad õigetest valikutest, mis nad on teinud, siis kas nad tõesti usuvad, et tajuvad algusest peale oma valikute kõiki tagajärgi ja implikatsioone või et on normaalne seda kõike tajuda ja kui ei taju, ise süüdi?

Kui ma oma mineviku peale vaatan, siis kasu on mulle tulnud otsustest, millest keegi poleks osanud seda ennustada. Itaalia keele õpingud? Ajaloolise tantsu kursused? nalja teete.

Mulle on toonud kasu asjad, mis on juhtumisi hästi selgeks saanud või vähemalt piisavalt hästi, et Eesti kontekstis silma paista. Ja nii hästi on mul selgeks saanud asjad, mida ma olen õppinud lõbu pärast. Kohustuse pärast õpitud asjad lendavad palju rutem peast välja (mismoodi ma tolle töö- ja kodanikukaitse üldse ära tegin? ei mäleta).

Aga ärme lähe nii kaugele tagasi. Lähme kõigest tänavuse aasta algusesse.

Kirjutas firma, kellele ma olen kunagi vanasti rohkem tööd teinud, palub: tee tööd, tee tööd, tee meile õige natukene töööööd. Mina vaatasin kalendrisse: ahah, ma saan neile pakkuda tähtaega järgmise kuu keskpaika, nagunii neile nii hilja ei sobi. Ja pakkusin selle välja, ise kavalasti käsi hõõrudes: ühest küljest hea tahe näidatud, teisest küljest tõenäoliselt teha ei tule, küllap leiavad kellegi kiirema.

Ainult et kuramus. Sobis. Ja kuna mulle ei meeldi sõna murda, siis tuligi teha võtta – töö, mis on tunduvalt kirvem kui mu viimase aja tavaline, ja mille eest makstakse ligi poole vähem. Ja loomulikult jõudis selle aja sees tulla ka mitu mõnusat mugavat tavalist pakkumist, mille ma pidin kõik ridamisi tagasi lükkama, sest too vastuvõetud asjandus oli paras jurakas ka.

Nii et otsus, mis tundus esialgu igas mõttes hea, osutus juba paari nädala jooksul veaks.

Ainult et kes teab: oletame, et seis muutub ja järsku määrab kogu mu käekäigu see, et ma tol hetkel vastutulelik olin? Ja otsus häid suhteid hoida osutub elu parimaks otsuseks?

Ja siis kakskümmend aastat hiljem teeb ajalugu jälle pöörde ja mind tabab hukatus just senise hea käekäigu pärast nagu madame du Barryd?

Sama lugu ühe teise tööettepanekuga, mis hiljuti postkasti potsatas: jube huvitav tundub, selline asi, mille võtaks meelelahutuseks teha, aga ma ei tunne pakkujat. Kas ma saan teda usaldada, eriti tervelt pooleteisekuise töö puhul? Ma võiks selle lõbu pärast vastu võtta (no tõesti tundub lõbus töö), aga riskiksin vastu pükse saada. Aga teisest küljest, võib-olla saaks sellest alguse samasugune uus karjääriharu nagu kunagi vanast tantsust?

Ühesõnaga, mis moment on see, kus kell kinni lüüa ja tibud üle lugeda? Nemo ante mortem beatus? Ja sel juhul, kes elavaist saaks üldse oma valikute üle hoobelda?

Või on seegi veel liiga vara ja tuleb dr Manhattanile kaasa noogutada (meenutamiseks võib selle artikli algusest pilti vaadata): “Nothing ends, Adrian. Nothing ever ends.”

——————————————————————
PS: hakkasin järgmiseks Marca hiljutist postitust taga ajama, aga leidsin selle käigus ka paari aasta taguse ja põhjalikuma.

6 kommentaari to “Tuhmist peeglist”

  1. Sepp Smith said

    Tegelikult kui sulle poleks kallimat tööd pakutud poleks kärss kärna läinud, aga nüüd tead ,et kui viin kallimaks läheb tuleb hinnatõusuga kaasa minna, nad ju pole rumalad kui poole odavamalt saab, siis võib ju mitu kuud oodata kui kannatab. 🙂

  2. nodsu said

    aga mul tuli praegu üks põhjus pähe, miks ei taheta öelda “mul on vedanud” – puhas ennetusmaagia. ei taheta ära sõnuda.

    mitte et kõigil peaks just see põhjus olema, aga mõnel võib. märkasin ise Malluka postitust lugedes, et hmm, mul hakkaks vist nii hoogsat vedamispostitust kirjutada väheke kõhe. ja mõtlesin, miks kõhe, ja taipasin, et ma ei ole kõhutunde tasandil ebausust päris vaba.

  3. Rents said

    Sa oskad taas minust hulga paremini öelda.

  4. jryiiiik said

    jah.
    ma olen mõelnud ennast oma isiklikku minevikku ja – teatud kahetsuse ja aususe segus sumbates – jõudnud alatasa järelduseni, et isegi kui valik oli enam-vähem aimatav, mitte lihtsalt hea õnne valik, ei olnud toonasel minal seda oidu, ei saa minna vahepealset kogemust kustutava ajamasinaga samasse olukorda ja loota teistsugust tulemust.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: