Vahearuanne

aprill 9, 2018

Polegi siia ammu midagi kirjutanud. Tuleb selline halvastikomponeeritud postitus stiilis “läksin sinna, ei tea kuhu, tõin seda, ei tea mida”.

Alustuseks: mul on nüüd terve aasta meeleolu paika pandud – öise jumalateenistuse lõpetuseks (selle ühe, kus ma kord aastas käin) mängis organist seda muusikat – peaaegu ütleks, et klikkige ja pange siis silmad kinni, las see tabab teid üllatusena nagu mind, aga ma ei saa kahjuks lubada, et alguses ei tule hoopis mingi reklaam. Organist reklaami ei mänginud, ausalt.

Irvitasin laialt, hüppasin vaikselt üles-alla ja käisin kiitsin pärast organisti. “Tore, et kellelgi ikka tuju heaks tegin,” vastas tema.

*

Orelitest rääkides: kui keegi veel ei tea – tähendab, kui ma pole kõigile sellest veel jauranud – , siis on mul võimalik teid rõõmustada sellise faktiga, et ungari keeles on orel ja sirel sama sõna.

Ja vöö on ungari keeles “öv”! Vähe sellest, minu mäletamist mööda peakski see olema ühine tüvi, sama päritoluga, mitte mingi sedasorti sarnasus, et “röhib” on “röfög”.

*

A. võttis eile üles teema, et kas mingitel vajadustel on veel oma sõnad peale nälja ja janu. Mul tuli pähe “iha”, selle hääletas ta maha: liiga üldine. “Kiim” sobis.

Ma üritasin talle auahnust tunnustusevajaduse vohamaläinud versioonina välja pakkuda, aga sain tegelikult aru küll, et see on juba vajaduse piirest väljunud, just nagu aplus ja liiderlikkus on vajaduse piirest väljunud nälg ja kiim.

Järgmiseks arutas ta, et isegi kui auahnusega leppida, siis kas sellest saaks teha midagi nagu “nälg on kõige parem kokk”.

Saime “auahnus on parim kubjas”, edasi katsus ta väita, et kiimaga ei ole nii kerge – “kiim on väheke pejoratiivse varjundiga ka,” märkisin mina, “aga see tuleb äkki sellest, et seksil on meie kultuuris üldse kahtlane reputatsioon,” – aga varsti tuli ikka ära: “kiim on kõige parem ilukirurg”. Natuke hiljem tuli ka ilusti alliteratiivne “kiim on kõige parem kosmeetik”.

*

Tuludeklaratsiooni tegemine andis mullustest finantsidest ülevaate ja ma nägin kergendusega, et kui mulle tundus, et rahaga on kitsas, siis pole asi selles, et ma oleks süüdimatult laristanud, vaid oligi üks lahja lehma aasta. Tont teab miks. Vaatasin eelmisi aastaid ja panin tähele, et viimased neli aastat on mu sissetulek üldse stabiilselt langenud, kuigi leheküljehonorar on peaaegu igal aastal tõusnud. Nähtavasti kasvab mu logelemisiha kiiremini kui honorar. Kodulaen sai kah paar aastat tagasi ära makstud, ju ma siis lasin lipsu selle peale kohe lõdvemaks.

Pluss sellised väikesed seletused, et mullu oli jälle vaja kandideerida ja selle peale läheb kõvasti auru ära, ei jaksa tööd teha; ja seletamatu tööpaus sügisel, kui tavaliselt on just kõige suurem hunnik tellimusi ees – ja suvel, kui ma tahtsin festivalide vahet lennelda, oleks töid olnud, aga siis polnud jälle mind neid tegemas. Tavaliselt tulevad need lüngad kuidagi sobivamalt – siis, kui mina tahan ringi trillerdada, ei viitsi keegi ka tõlkeid tellida. Mine võta kinni, kas kliimamuutus on nüüd ka tööhoovused segi keeranud.

Või siis on asi liiga paljus kunstitegemises. Äh… seda ma nüüd selle väikese asja pärast ka katki ei jäta.

*

Hiljuti kirjutas Epp Vogue’ist ja ma oleks tahtnud kohe mõne nõustuva kommentaari panna, aga tema pool ei saa või ma ei leidnud kohta üles. Igatahes, ma olen Briti väljaandega samamoodi rahul olnud – peamiselt tahan ma sealt küll riiete pilte vaadata, sest riided teevad mind õnnelikuks, isegi virtuaalsed, aga mullegi oli ka seal silma jäänud mitu head persoonilugu ja intekat. Olgu siis Thandie Newtoniga või Roy Arundhatiga. Isegi lühinupud on sotsiaalse närviga – viimati jäi silma näiteks pisike artikkel sellest, kuidas isegi Inglismaal jääb tüdrukuid menstruatsiooni-abivahendite puuduses haridusest kõrvale, sest nad ei riski süsteem-balalaika tüüpi lahendustega kooli minna. Või pikk essee Londonis elavalt Euroopa Liidu kodanikult, kes kirjeldab siiralt ja subjektiivselt, kuidas ta tajus kohe pärast Brexitit, et õhkkond on kõledam.

Sellega võrreldes on meie kohalik Mood maru lahja – korra lugesin ja valdav tunne oli piinlikkus – peamiselt jäid meelde kohalikud “arvamusliidrid”, kes avaldasid arvamust, olenemata kogemustest ja kompetentsist.

Aga ma kaldun kõrvale – tegelikult tahtsin ma ikkagi rõhuda selle peale, et moeajakirjad võivad vabalt olla muust meediast progressiivsemad. Lugesin just Aimar Ventsli kirjeldust nõuka-aja meheideaalidest ja mulle meenus kohe moment, kus moeajakiri esindas vastassuunalist hoovust.

Siluett avaldas nimelt lugejakirju ja vastas neile. Ja millalgi, vist seitsmekümnendate lõpupoole said nad kurja lugejakirja, sest olid meestemoe all põllesoovitusi jaganud. “Mees – ja põllega!” oli lugeja kuri, “see pole ju mehelik. Kes tahaks oma kodus põllega meest näha?” Siluett jäi endale kindlaks ja märkis, et esiteks peaks iga oskuse üle uhke olema ja söögitegemine on auasi. Ja et teiseks elaks mehed ehk kauem, kui nad kodus aktiivsemad oleks.

*

“Nullimise” enesekohane vorm on “nullumine”, eks ole? Täiesti normaalne sõna, ma võin selle igale poole sisse panna, kuhu vaja, keegi ei hakka naerma, kellel pole vaja.

—————————————————–
PS: õigus jah. Vahepeal oli ju renessansifestival. Vento del Tempo venelased olid päris elus veel palju lahedamad kui juutuubis ja ma nägin nüüd elus esimest korda sellise peo ära, kus mehed võistu galjardi hüppavad ja üritavad jalaga nöörile pihta saada (õigemini pärlikeele, “nöör” ütlen ma seepärast, et vanasti tõmmati selleks tarbeks kellanöör lakke).

Ja teiseks olen ma jälle haigevõitu. No pagan. Aga eks varem või hiljem tuli selle eest maksta ka, et viimasest kaheksast ööst olen ma ainult neljal 7 tunni ringis und või üle selle kätte saaanud.

Advertisements

8 kommentaari to “Vahearuanne”

  1. Morgie said

    “Uni” on kindlasti üks vajadus.

    • nodsu said

      Küsisin A.-lt, mis ta “unest” arvab ja läksime vaidlema. Tema arvas, et “uni” ei ole mitte “nälja”, vaid “toidu” rubriigis, mina ütlesin, et olenevalt lausest võib olla ka “nälg” (nt “mul on õudne uni”). Tal on õigus niipalju, et me saame moodustada sõna “unevajadus”, tähendab, me räägime unest kui asjast, mida vajatakse, vajaduse objektist, mitte sellest vajamisest endast. Aga ikkagi on olemas ka “uni”, mis tähendab magamisvajadust.

    • nodsu said

      mm… mu sisetunne ütleb, et vajadus on miski, mis tõmbab. hirm on miski, mis tõukab. (sellele vastav tõmbejõud võiks olla “turvavajadus”, aga nagu näha, ei ole sellel oma tüvisõna).

      rääkimata sellest, et see võib olla tühja koha pealt. (ses mõttes pigem isu kui näljaga võrreldav.)

  2. Kaur said

    Ma sattusin millalgi paari Playboy’d lugema ja olin meeldivalt üllatanud. Intekad ja arvamus-artiklid huvitavate inimestega. Pandud kirja hoogsas, meinstriim-ühiskonnale kergelt vastanduvas stiilis.

    Aga kui sa oleks Moe vms peatoimetaja, siis mida sa (teisiti) teeks?

    • nodsu said

      Hakkasin seepeale mõtlema, mis mind õieti häiris. Tunde pealt esimene vastus oli “Marko Reikop”. Sirvisin üle ja pmst oli Reikop lihtsalt näide sellest, mis mind ka muidu häiris – sisutühjad kolumnid, kus kolumnist paneb lahedat, mis näeb punnitatud ja võlts välja. umbes nagu Kaubamaja Hooaja Leslie kolumnid. Ma ei saagi aru, kas need on ruumitäiteks pandud, et rohkem lehekülgi oleks – või ongi neil ettekujutus, et see lugejale meeldib?

      Ja ka väiksemates nuppudes mingi lahe olemise pongestus. Ma kutsuks seda Kroonika stiiliks, ainult et ma ei tea enam päris hästi, mis Kroonikas õieti kirjutatakse.

      Head olid ka seal persoonilood moekunstnikega – või nt sissevaade moeateljee tööpäeva.

      Ühesõnaga, niipea, kui seal midagi sisulist kirjutati, oli kõik hea.

      Võtsin ka ühe paari aasta taguse numbri lahti, millest mul olid paremad mälestused ning jah: selliseid mõttetuid kolumne oli seal vähem. Kohe oli parem.

    • nodsu said

      pmst on mul moeajakirjas igavat kolumni nähes tunne, et milline raiskamine – selle asemel võiks rohkem riiete pilte olla. kui mulle ilusa riide pildi asemel juttu pakutakse, siis tahan, et jutt oleks mõttekas.

  3. kuskil Neil Gaimani vjuus vms ta rääkis kellestki oma sõbrast ja töökaaslasest, vist kellega ta Sandmani koomiksit hakkas tegema või midagi taolist, kes töötas nuputreialina mingis meeste pildiajakirjas. paljad naised ja autod, või sisustusluks, või kõik kokku. ja mingil hetkel tabas teda ilmutus, et kuna mitte keegi ajakirja tarbijatest tekstidele mitte mingit tähelepanu ei pööra, siis võib ta sinna samahästi midagi sellist kirjutada, mis talle endale meeldib. kasvõi mis ainult talle meeldib. ma ei mäleta mis edasi sai. töö läks lõbusamaks vähemalt, ja väljaandjad ei märganud midagi, arvatavasti.

    ‘kiim on kõige parem kosmeetik’ – see oli sir Terry Pratchettil ka olemas. ‘Narri libiido oli piisavalt intelligentne ja toppis kiiruga filtreid vahele’ kui Magrat talle metsas pähe kukkus. mis lugu see oligi… üks esimesi nõidadega. oligi Wyrd Sisters vist.
    aga iha ilma täpsustamata on vist ikkagi ‘kiima’ viisakas sünonüüm. sest muud ihad, kui me ei räägi just mingis üdini freudistlikus kontekstis, vajavad ikka täpsustamist.
    ?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: