Tartus jooksis naine vastu posti (ja natuke žanrilisi variatsioone)

Mul on juba pikemat aega mitu ideed, millest kirjutada – intelligentseid postitusi, millest aimuks minu sügavat arukust ja haritust, lisades võib-olla ka peent huumorit.

Selle asemel tuleb nüüd – aususe ja tõepärase pildi huvides – kirjutada postitus oma rumalusest ja lisada hoopis jalaga-persse-huumorit. Ja hapukurgihooaeg pole veel käeski.

Niisiis. Kõndisin poest välja, käed asju täis, vaatasin, kael kõveras, kas buss tuleb; nägin ilusat mustaverd musta habemega noormeest, mõtlesin: “nüüd ta äkki mõtleb, et ma vahin teda,” ajasin kaela veel rohkem õieli, et oleks kohe selge, et ma vaatan temast mööda, sõidutee poole, bussi noh, kas buss tuleb? ja järgmisel hetkel sain kõmmu vastu sarnaluud, lasin kuuldavale kriisatuse ja kukkusin kükakile posti ette. Sest keegi oli sinna posti pannud.

Pilgutasin silmi; järgmisel hetkel oli noormees minu juures ja küsis veatus, kuigi kergelt vahemerelise hääldusalusega eesti keeles: “Kas kõik on korras?”

Mina vastasin, et ma arvan küll.

Tema küsib, kas ta kutsub kiirabi.

Mina arvan, et ei, ja ta jääb vastusega rahule, pärast seda, kui on uurinud, kas ma näen korralikult ja ega pea ringi ei käi.

Uurib vanemlikul toonil, et kuidas siis niiviisi juhtus.

Ma seletan, et vaatasin, kas buss tuleb, ja kõndisin vastu posti. Oi kui rumal.

Tema uurib veel korra, ega ma nüüd ei arva, et mul kiirabi vaja oleks, mina arvan, et ikka mitte, sest ma näen korralikult. “Tähendab, ma näen nagunii halvasti.” Panen prillid ette ja maailm on väheke viltu. “Pilt on viltu küll, aga see on sellest, et ma jooksin oma prillid kõveraks.”

Võtan prillid uuesti eest ära ja küsin, kuidas paistab.

Tema ütleb, et kõik oleks nagu korras.

Mina: “Ega sinikat ei ole?”

Tema, elukogenult: “Ei, nii ruttu ei tule ka.”

Ja kui ta oli veel natuke muretsenud ja mina seletanud, et ma saan bussiga ilusti koju, ja küsinud, ega see buss üldse juba enne ära ei läinud, ja saanud vastuse, et “ma olen siin juba viis minutit olnud, buss pole käinud,” ning soovituse bussi tulemiseni pingi peal istuda, saingi ilusti bussi peale.

Kus ma hakkasin kontrollimatult nutma, ilma igasuguse emotsioonita. Pisaranäärmed reageerivad vigastustele niiviisi huvitavalt.

Tellisin A. endale kindluse mõttes kodupeatusse vastu ja rääkisin, mis tobe lugu. Tema teatas, et on oma mäletamist mööda samuti kunagi vastu posti jooksnud. Puškini pojad, ma ütlen. Naera või puruks.

Pärast, kodus, olles sügavkülmast mitu objekti valinud, mille sulamisest mul kahju ei olnud, ja neid vastu toda sarnaluud – ja pärast, olles samuti elukogenud A. käest kuulnud, et katkimuljutud veresoontest valgub veri silma ümbrusse, ka vastu silmakoobast surunud, ja ikka kontrollimatult pisardades, hakkasin A.-ga fantaseerima, kuidas stsenaarium veel oleks võinud kulgeda (A. osa piirdus, tõsi küll, sõbralike mühatustega.)

“Aga kui see oleks olnud romantiline komöödia, siis oleks ma selle küsimise peale, et “mis juhtus,” vastanud, et “jäin teid vaatama!” ja kui ta oleks küsinud, miks, siis oleks öelnud “sest te olete nii ilus!”.

A. ütleb mhmh.

“Aga kui see oleks slapstick-komöödia, siis oleks ta selle peale ehmunult tagasi hüpanud, löönud OMA pea vastu seda posti ära ja pikali kukkunud!”

Ja A. ütles jälle mhmh ja kuna mul rohkem variante ei tulnud, ei jää mul nüüd muud üle kui blogida, sest kui värskeid mõtteid ei tule, on vaja vähemalt värsket publikut.

—————————————————————————————————
PS: kõiges võib näha muidugi ka illustratsiooni sellele, mida ep. aeg-ajalt väidab: et mul kukub damsel in distress olemine kohe kuidagi iseenesest välja.