Ma langesin A.-le kaela, sest esiteks tõi ta loomaarsti juurest süstla, millega saab kassile vee ühe lurtsuga naha alla süstida, mitte tilkamisi nagu tilgutiga.
Ja veidi pärast seda, kui mina olin ka sellega suutnud ainult 10 ml sisse süstida, enne kui loom nördinult nõela otsast lahkus, kasutas ta juhust, kui kass tahtis kraanikausi äärele jooma tulla, ja sutsas talle rahulikult ja enesekindlalt terve süstlatäie sisse.
Vähe sellest, kui ma tantsutrennist koju jõudsin, oli ta jõudnud kassile veel teise süstlatäie ära anda. Kuulge, nii õnnestub meil võib-olla päriselt see kogus vedelikku ära anda, mida arst soovitas.
*
Tantsima minnes avastasin keset tänavat, et olen pluusi pahupidi selga pannud.
Kaalusin minutikese, kumb on imelikum: kas keset tänavat pluus seljast koorida või pahupidi pluusiga edasi käia. Korra käis peast läbi ka “tõmba dressipluus peale”, aga selle rumala mõtte viskasin kohe peast välja. Palav oli.
Otsustasin, et kui ma ise kodus ei näinud ja A. kah mitte, siis ju ei näe ka teised. Ühest küljest on õues on valgem kui kodus, teisest küljest, neid võõraid ka huvitab vähem. Pealegi, kust nad teavad, et need õmblused ei käigi väljapoole? äkki ma narmendan meelega?
Ja ennäe, ei tabanudki mind sellel augustiõhuga maiõhtul ühtegi võõra inimese kommentaari.
Lemmikud
mai 19, 2018
Lemmikloomaga koos elades tuleb leppida, et aja jooksul ta muutub: keegi meist ei jää nooremaks.
Nii on meie must kass pidanud kurvastusega tõdema, et meie hiljuti tekkinud rumal komme talle nõel naha vahele ajada ja sinna vedelikku pritsida ei ole ühekordne kapriis, vaid ilmselt meie ealine iseärasus.
Mida teha? Mõni kalgima südamega loom ehk loobuks oma inimestest. Tema on hea iseloomuga kass. Kui lemmik juba võetud, siis temast niisama kergekäeliselt ei loobu. Ja isegi kui lollakas, ikkagi armas, tahaks nagu miilustada ikka. Teisest küljest – torkida ei tahaks end sellegipoolest lasta.
Kuna ta ei ole ka loll kass, on ta jõudnud mõistlikule järeldusele: kui lemmikut ümber kasvatada ei õnnestu ja loobuda ei taha, tuleb leida moodus temaga ohutult suhelda. Näiteks olekus, kus ta on enam-vähem liikumisvõimetu ega saa oma nõelu välja ajada.
Sellises olekus on inimene, kui ta on pikali, kahtlastest nõeltest ja voolikutest eemal. Sellise inimesega võib südamerahuga miilustada, torkeid kartmata. Kindluse mõttes võib ronida inimese otsa, et teda põhjalikumalt, ometi valutult immobiliseerida. Pole karta, et ta niiviisi märkamatult nõela ja mulksuga pudeli järele hiiliks.
Kass on kuulnud ja näinud, et mõnel teisel on kombeks oma inimesi karistada, kui need ülekäte lähevad, aga tema on selleks liiga lahke ega usu pealegi piitsa meetodil kasvatamisse. Ega tarkust pähe ikka ei küünista.
*
(Aga kui kellelgi on töötav meetod, kuidas kassi füs. lahuse krae vahele pritsimisega lepitada, kuulan ikkagi huviga.)
Lihtsal eesti inimesel pole bioloogilise ja kultuurilise soo eristamisega vähimatki raskust
mai 6, 2018
Tulen poest, nii viiskend meetrit tagapool käib dialoog.
Peenem, energiline hääl: … Saad aru, ükskõik, kas sõbranna või oma naine, igal juhul tuleb sul tema järel paar minutit oodata.
Jämedam purjakil hääl: Paar minutit, paar minutit. (Põlglik norsatus). Paar TUNDI!
Peenema hääle omanik ei vaidle vastu, võib-olla kehitab õlgu, võib-olla noogutab: Nojah. Igatahes. Toivo on ühesõnaga naine.
Läbikäigu K 