Kus üks tegelane saab teada, kuidas pälvida tänulik pilk oma naise silmadest, ja teine tegelane avastab, et inimesed ei ole nii tähelepanelikud, kui ta kartis

mai 24, 2018

Ma langesin A.-le kaela, sest esiteks tõi ta loomaarsti juurest süstla, millega saab kassile vee ühe lurtsuga naha alla süstida, mitte tilkamisi nagu tilgutiga.

Ja veidi pärast seda, kui mina olin ka sellega suutnud ainult 10 ml sisse süstida, enne kui loom nördinult nõela otsast lahkus, kasutas ta juhust, kui kass tahtis kraanikausi äärele jooma tulla, ja sutsas talle rahulikult ja enesekindlalt terve süstlatäie sisse.

Vähe sellest, kui ma tantsutrennist koju jõudsin, oli ta jõudnud kassile veel teise süstlatäie ära anda. Kuulge, nii õnnestub meil võib-olla päriselt see kogus vedelikku ära anda, mida arst soovitas.

*

Tantsima minnes avastasin keset tänavat, et olen pluusi pahupidi selga pannud.

Kaalusin minutikese, kumb on imelikum: kas keset tänavat pluus seljast koorida või pahupidi pluusiga edasi käia. Korra käis peast läbi ka “tõmba dressipluus peale”, aga selle rumala mõtte viskasin kohe peast välja. Palav oli.

Otsustasin, et kui ma ise kodus ei näinud ja A. kah mitte, siis ju ei näe ka teised. Ühest küljest on õues on valgem kui kodus, teisest küljest, neid võõraid ka huvitab vähem. Pealegi, kust nad teavad, et need õmblused ei käigi väljapoole? äkki ma narmendan meelega?

Ja ennäe, ei tabanudki mind sellel augustiõhuga maiõhtul ühtegi võõra inimese kommentaari.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: