Kaebasin A.-le, et ei julge selle pluusiga kohe käia, sest teised näevad, et kaenla alt karvane, ja ma ei jaksa võidelda.

A. lahkelt: Aga sa tätoveeri kaenla alla: feminist.

Mina: Tead, vahepeal oli mood kaenlakarvad mingit uhket värvi värvida. Siis kohe kõik näevad, et meelega. Roosaks ja roheliseks ja lillaks ja…

A. (mõtlikult): Sinimustvalgeks võiksid värvida. Vabariigi 100 aasta puhuks.

Mina: jaa, tee vabariigile kingitus, värvi oma ihukarvad sinimustvalgeks!

*

Sama päeva õhtul proovisin lootusrikkalt üht väikeseks jäänud hõlmikkleiti – et järsku töötab ta palava ilma hommikumantlina, äkki selle jaoks ei ole liiga väike. Mõnusast materjalist, ei hakka liiga palav.

Panen selga, vaatan peeglisse ja nendin resigneerunult: “Sellega näeb vist natuke porno välja.”

A. vaatab, abivalmilt: “No ma ei tea… no ma ei tea, kas just natuke…”

Advertisements

Me mõtlesime, et laseks aias rohul kasvada, et siilil oleks mõnusam käia – A. niitis millalgi enne jaanipäeva, mina käkerdasin paar nädalat tagasi vikatiga, muidu kasvab hein. Ainult aiataguseid niidab A., et naabrid ei tuleks oma 15-sentimeetrise joonlauaga. Aia sisse naabrid ei näe, ühes servas on vaarikad, teises mustsõstrad, me saame selle varjus oma musti tegusid teha.

Tuleb välja, et valisime selleks kõige õigema suve… ei. Valisime selleks suveks kõige paremad niitmiskombed. Kõikjal “muruplatsidel”, mis regulaarselt muruniitjaga üle käiakse, lendleb tolm ja kasvavad hädised koltunud tüükad; meie aias on endiselt üsna roheline ja seal, kus rohi kasvab, saab paljajalu käia, ilma et jalad mustaks saaks.

Ettevaatlikult tuleb käia muidugi – niidetud kohas on tüükad teravad, kõrgema rohu vahelt ei näe, kus võib oma jala kivi vastu tõugata või puult pudenenud oksa peale astuda.

Käisin kohvi kõrvale vaarikaid korjamas, ettevaatlikult jalgu tõstes ja maha pannes ja mõtlesin, kuidas ma omal ajal püüdsin välja selgitada, kuidas laps olla.

Sest ma hakkasin varakult lugema – ma ei mäleta aega, mil ma ei oleks lugenud – ja sain niiviisi õige vara ettekujutuse, et on olemas lapseseisus.

Ja kõigi muude rollimängude vahelt – Robin Hood või Rooside sõda või mänguloomadega ekskursioon – harrastasin ma aeg-ajalt teadlikku lapsolemist; ja nagu muudegi rollimängudega, ammutasin ma oma rollipildi raamatutest, vahel harva ja hiljem, kui meil telekas tuli, ka lastefilmidest.

Ma ei mäleta päris täpselt kõiki rollikatsetusi – pean võimalikuks, et ma panin näiteks pead armsalt viltu ja vaatasin lapseliku süütusega inimestele otsa, aga sellest mul mälestust pole. Küll on aga meeles, kuidas ma otsustavalt lamasin rohus ja püüdsin vaadelda putukate tegevust, sest Gerry Durrell oli niiviisi teinud ja tema oli ju laps, minavormis laps veel pealekauba.

Teiseks on mul mitu mälestust sellest, kuidas ma jooksen vallatult ja paljajalu läbi kõrge rohu, sest ma olin saanud filmidest ja raamatutest ettekujutuse, et see on üks asi, mida lapsed teevad.

Ainult et mulle valmistas peamurdmist, kuidas see neil seal nii kergelt välja tuli. Sest minu paljasjalgses jooksmises oli palju rohkem ettevaatlikkust: kus rohi niidetud, olid tüükad teravad, kus rohi kõrge, ei näinud, kus võib oma jala kivi vastu tõugata või puult pudenenud oksa peale astuda. Ja kui ma vahel ettevaatlikkuse kõrvale heitsin, oli selles rohkem otsustavat hulljulgust kui vallatust: saagu, mis saab, kui need pärislapsed (sest see, mis on lugudes, on ikka rohkem päris kui argielu aktsidentsid) saavad heina sees julgelt joostud, pean ka mina saama.

Lootust andis ka “Mowgli” raamat, kus paljasjalgse Mowgli tallanahk olid kõvem kui külaelanikel. Käisin surmapõlgavalt paljajalu ka kruusateel ja lootsin, et pikapeale kasvavad ka minu tallanahad paksuks ja enam ei ole valus.

Millist äratundmisrõõmu pakkus mulle Alison Bechdeli ema-raamatus see koht, kus ta võib-olla “paistis, nagu viskaks end spontaanselt muru peale pikali”, aga tegelikult kujutas ta ette, kuidas ema jälgib teda nagu pesupulbrireklaami-ema, kes ohkab nördinult, kuid armastavalt rohuplekkide peale; või kuidas ta värvis endal mustvalgetel fotodel rasvakriitidega põsed roosaks – ja ema põsepunaga oma päris põsed, sest talle meeldis, et ta näeb roosapõsisena välja “terve ja ulakas. Nagu päris laps”.

Enne 18. sajandit oli sellega vast lihtsam.

Rannas, katkendlikult, sest nad pole piisavalt lähedal ja minust ei oleks viisakas päris külje alla kuulama ronida.

Q: “… peeglisse vaadata ei julge, minuga suhelda ei julge, ja siis lappavad paaniliselt ajakirja.

Peeglisse vaadates teevad siis sellise näo … nad arvavad, et on selle selfinäoga ilusad.”

P: “Naised imetlevad ennast peeglist.”

Q: “Mehed imetlevad ka!”

P (ütleb midagi vastu.)

Q: “Mina olen ka perejuuksur. Ma olen kõiki teinud, mehi, naisi, lapsi.

Tuleb mees metsast. Noh selline… boho chic. Maamees metsast, tähendab, stiili mõttes. Või teismeline. Ja ma teen talle korraliku lõikuse ja panen natuke näiteks tuhmi vaha ka, ja siis ta vaatab peeglist. Ja mehed ei oska ju varjata oma tundeid, et “fuck, I look so good!”

Nii tore!”

*

Mul oli ka täitsa tore. Mine või juuksurisse.