Rohust ja raamatutest ja kuidas olla laps
juuli 23, 2018
Me mõtlesime, et laseks aias rohul kasvada, et siilil oleks mõnusam käia – A. niitis millalgi enne jaanipäeva, mina käkerdasin paar nädalat tagasi vikatiga, muidu kasvab hein. Ainult aiataguseid niidab A., et naabrid ei tuleks oma 15-sentimeetrise joonlauaga. Aia sisse naabrid ei näe, ühes servas on vaarikad, teises mustsõstrad, me saame selle varjus oma musti tegusid teha.
Tuleb välja, et valisime selleks kõige õigema suve… ei. Valisime selleks suveks kõige paremad niitmiskombed. Kõikjal “muruplatsidel”, mis regulaarselt muruniitjaga üle käiakse, lendleb tolm ja kasvavad hädised koltunud tüükad; meie aias on endiselt üsna roheline ja seal, kus rohi kasvab, saab paljajalu käia, ilma et jalad mustaks saaks.
Ettevaatlikult tuleb käia muidugi – niidetud kohas on tüükad teravad, kõrgema rohu vahelt ei näe, kus võib oma jala kivi vastu tõugata või puult pudenenud oksa peale astuda.
Käisin kohvi kõrvale vaarikaid korjamas, ettevaatlikult jalgu tõstes ja maha pannes ja mõtlesin, kuidas ma omal ajal püüdsin välja selgitada, kuidas laps olla.
Sest ma hakkasin varakult lugema – ma ei mäleta aega, mil ma ei oleks lugenud – ja sain niiviisi õige vara ettekujutuse, et on olemas lapseseisus.
Ja kõigi muude rollimängude vahelt – Robin Hood või Rooside sõda või mänguloomadega ekskursioon – harrastasin ma aeg-ajalt teadlikku lapsolemist; ja nagu muudegi rollimängudega, ammutasin ma oma rollipildi raamatutest, vahel harva ja hiljem, kui meil telekas tuli, ka lastefilmidest.
Ma ei mäleta päris täpselt kõiki rollikatsetusi – pean võimalikuks, et ma panin näiteks pead armsalt viltu ja vaatasin lapseliku süütusega inimestele otsa, aga sellest mul mälestust pole. Küll on aga meeles, kuidas ma otsustavalt lamasin rohus ja püüdsin vaadelda putukate tegevust, sest Gerry Durrell oli niiviisi teinud ja tema oli ju laps, minavormis laps veel pealekauba.
Teiseks on mul mitu mälestust sellest, kuidas ma jooksen vallatult ja paljajalu läbi kõrge rohu, sest ma olin saanud filmidest ja raamatutest ettekujutuse, et see on üks asi, mida lapsed teevad.
Ainult et mulle valmistas peamurdmist, kuidas see neil seal nii kergelt välja tuli. Sest minu paljasjalgses jooksmises oli palju rohkem ettevaatlikkust: kus rohi niidetud, olid tüükad teravad, kus rohi kõrge, ei näinud, kus võib oma jala kivi vastu tõugata või puult pudenenud oksa peale astuda. Ja kui ma vahel ettevaatlikkuse kõrvale heitsin, oli selles rohkem otsustavat hulljulgust kui vallatust: saagu, mis saab, kui need pärislapsed (sest see, mis on lugudes, on ikka rohkem päris kui argielu aktsidentsid) saavad heina sees julgelt joostud, pean ka mina saama.
Lootust andis ka “Mowgli” raamat, kus paljasjalgse Mowgli tallanahk olid kõvem kui külaelanikel. Käisin surmapõlgavalt paljajalu ka kruusateel ja lootsin, et pikapeale kasvavad ka minu tallanahad paksuks ja enam ei ole valus.
Millist äratundmisrõõmu pakkus mulle Alison Bechdeli ema-raamatus see koht, kus ta võib-olla “paistis, nagu viskaks end spontaanselt muru peale pikali”, aga tegelikult kujutas ta ette, kuidas ema jälgib teda nagu pesupulbrireklaami-ema, kes ohkab nördinult, kuid armastavalt rohuplekkide peale; või kuidas ta värvis endal mustvalgetel fotodel rasvakriitidega põsed roosaks – ja ema põsepunaga oma päris põsed, sest talle meeldis, et ta näeb roosapõsisena välja “terve ja ulakas. Nagu päris laps”.
Enne 18. sajandit oli sellega vast lihtsam.
Nüüd mulle meenus, kuidas mind see Mowgli jalataldade paksus lapsena üllatas.
Muarust ei ole tegudes väga vahet, kas laps või täiskasvanud, pigem on vahe reageeringutes ja hinnangutes. Huvitav, kuidas sa lapsena selle laps/täiskasvanud vahe peale tulid? Ma pakuks, et juu mõni täiskasvanu mainis, et sa meil nagu väike vanainimene. Täiskasvanutele meeldib vahest selliseid imelikke lauseid lastele pilduda, mis neist segadust tekitavad.
MeeldibMeeldib
absoluutselt ei mäleta, aga vabalt võis ka see ettekujutus mõnest raamatust tulla. Kirjandus, mida ma lugesin, pärines valdavalt sellest ajast, mil oli juba olemas lapsepõlve kui eraldi oleku ja lapseea kui eraldi staatuse kontseptsioon.
MeeldibMeeldib
küll sellest ajast, aga erandliku suhtumisega oli “Kui ma oleksin suur”, mille põhiidee on ju see, et lapsena ja suurelt tahetakse samu asju, ainult võimed ja võimalused erinevad.
MeeldibLiked by 1 person
Meil on ka rohi täitsa roheline, mesimummid saavad veel viimast võtta ristikust ja meile meeldib just nii. Lähikondlastel küll hakkab pisut valus vaadata, aga ega nad pikalt ei peagi valutama, sõidavad varsti linna tagasi oma niidetud (mis siis, et pruuni muruga) aedadesse 🙂
Mul on lapsepõlvest meeles, kuidas me tädipojaga maal vanaema juures Pipi Pikksuka vinüüli kuulasime, hernekomme sõime, pikali maha viskasime ja kogu hingest lootsime, et me mitte kunagi suureks ei kasvanud…Siin me nüüd oleme, tea, kas sai liiga vähe hernekomme söödud või liiga vähe usku oma soovi pandud…:)
MeeldibMeeldib
ohoo!
Esimest korda, kui ma näen kedagi, kes elas lapsena sellele suureks saamise tahtmatusele kaasa. mulle oli see Pipi soov omal ajal sügav mõistatus – mis mõttes, suurena on ju kõik parem.
Mõistetav ehk ainult Pipi puhul, kellel olidki sama head enesemääramisvõimalused nagu suurtel, ilma et ta oleks pidanud seepärast veel suureks saama.
MeeldibMeeldib
Ju mul oli liiga palju veel lapse eas teha, ei olnud aega suureks saada 🙂
MeeldibMeeldib
mul oli vist ka, aga ikka tundus, et vot suurena saab kõiki neid asju veel paremini teha. astuda kõige sügavamasse loiku, osta kõige suurema jäätise jne (mitte tingimata neid asju, see on kõnekujund).
MeeldibMeeldib
Ei tahtnud suureks saada, sest suured inimesed pidid vara ärkama ja tööl käima. Kooli ma ka ei tahtnud minna, vanavanemate toega saingi ühe ekstra aasta luuslanki lüüa 😉 Mulle täiega meeldis laps olla ja lasta enda eest hoolitseda, isegi siis kui juba sain aru et saaks isegi hakkama 😛
Aga kuhu ma jõudnud olen, praegu ärkan viie paiku ja käin tööl nigu naksti. Positiivsema poole pealt olen siiski sihukese töö valinud, kus saab minimaalse pingutuse eest viisakalt kompenseeritud ja puhkust rohkem kui õpetajad. Lapsena olid tallad jube tundlikud, kruusa peal oli kole valus käia.
MeeldibMeeldib
ma pidin lapsena kah vara ärkama – ok, kohe ei pidanud. Aga lasteaia jaoks pidin. Algklassides sai korraks hõlpu, sest siis oli õhtune vahetus, aga põhikooli ajal ärkasin ma varem kui vanemad – pool või kolmveerand kuus, et seitsmesele rongile jõuda. Kooli algus oli pandud nii ilgelt varajase kellaaja (7.45) peale vist kaalutlusega, et siis ei ole koolilapsed tööleminejatega samal ajal ühistranspordis. tööinimesed said kella üheksaks tööle minna, ma ei osanud sellisest õnnest siis veel unistadagi.
no ja mis nüüd viga. nüüd on mul väga harva vaja enne südapäeva tõusta.
MeeldibMeeldib
kõrvaline märkus: sinu blogi on hetkel üks neid bloggeri blogisid, mis kommentaare sööb. Mul on see sinu pool 2x juhtunud, ei viitsinud uuesti ka proovida. Sama lugu on viimasel ajal olnud Indigoaalase ja Murca pool (kus ei tule see tavaline kiri, et “su kommentaar ootab avaldamist” vms, vaid ei tule üldse mingit kirja). et kui te peaks näiteks imestama, miks nii vähe kommentaare.
MeeldibMeeldib
Ma käisin lapsena suved läbi paljajalu ringi. Noh, vahetevahel olid kummist varbavahe-plätad ka. Suures heinas paljajalu muretult jooksmine on utoopia. Aga kruusateel olen küll paljajalu jooksnud – seal on ju näha, kus on pehmem liivasem rada. Minu lapsepõlve suvede pidevalt läbiv joon oli katkiolemine. Niiviisi natuke. Küll lõin varba vastu kivi katki, kui see hakkas ära paranema, lõikasin noaga sõrme. Hakkas see terveks saama, kukkusin rattaga põlved puruks jne jne. Mäletan, kuidas istusime 10-11 aastastena sõbrannaga tiigitrepil ja võrdlesime, kellel on rohkem arme.
MeeldibMeeldib
mul olid korra kuresaapad ka, kui ma vanaema juures pikalt jalgupidi külmas jões solberdasin.
MeeldibMeeldib
Mul oli kodust jõe äärde mõnus rada, mis suvel kuivas selliseks siidiseks-tolmuseks ja mille tolm siis varvaste vahelt üles kerkis. Tavaline käik oli küll tennistega.
MeeldibMeeldib
[…] just nagu ma pole ka õige noor olnud. Oma mäletamist mööda tegin ma selliseid elurõõmu-asju lapsena teadlikult, teadmisega, et lapsed teevad nii. Etendatud elurõõm, ka siis, kui pealtvaataja olin ainult ma […]
MeeldibMeeldib