Ei, ma ei arva, et suhkrupakid oleks olemuselt kurjad, pahelised. Ma olen valmis uskuma, et nad püüavad omal moel head, lihtsalt jumal, keda nad teenivad, on Kaos. Hea suhkrupakk peab puistama suhkrut lauale, põrandale, üle köögi, isegi kui inimene talle vastu töötab, korrajumalat teenib ja iga. paberivolti. ükshaaval. ja ettevaatlikult lahti voldib; või suhkrupakki imetasakesi kallutab. Nõrk suhkrupakk ehk vannub alla ja laseb suhkru klaasi, toosi, kaussi valada; vooruslik suhkrupakk aga vähemalt püüab; kui ei jõua tervet rehkendust, teeb pool, ka kaks suhkrutera köögipõrandal on parem kui puhtus.

*

Meie lähedale tehti mullu (või tunamullu? jõuad sa nüüd meeles pidada) mänguväljak, kus hakati ronima ja kiikuma kohe, veel enne, kui kõik jubinad paigaski olid. Nüüd on seal pea kogu aeg keegi turnimas, eri kellaaegadel eri põlvkonnad.

Täna kuulsin juba eemalt heledat lapsehäält:

“Need on minu AJUD! need on minu ajud, millest ma vitamiine saan!”

Mõtlesin, et kuulsin valesti.

Jõuan lähemale, laia rataskiige peal ja mööda kiigeposte turnib kolm nunnut väikest tüdrukut. Nagu välja tuleb, mängivad õnnelikult zombisid:

“Mul on pool aju, sul on pool aju ja Elol on pool aju… uuuuups! Elol ei ole üldse ajusid!”

“Mul on liiga suur aju! Ma plahvatan!”

Ütle nüüd veel, et tänapäeva lapsed ei oska rollimänge mängida.

*

Enne, kui ma alles välja läksin, kuulsin ma sealsamas pealt üht teist lasteseltskonda, kus üks tüdruk loendas oma pereliikmeid: “Kõige noorem meie peres on viiekuune! Ja siis vend… Ühesõnaga: õde, vend, kass, mina, ema, isa.”

Advertisements

Ei saa minust ikka kangelast.

Ustavad lugejad vast mäletavad, et minuga juhtub iga natukese aja tagant mõni õnnelik õnnetus – kunagi jätsin näpu puuhalgude vahele, viimasel ajal on mul saanud hobiks rünnata poste, küll pea, küll jalaga (näljasest peast, ühe päeva neljanda tantsutunni ja kui ka mitte tantsutunde arvesse võtta, siis kuuenda trenni algul – kui ma polnud veel taibanud, et kui ma söömise jaoks aega ei võta, läheb ka õppimisega halvasti – mispeale mul ei tahtnud tantsimine kohe üldse välja tulla). Nende ühine nimetaja on see, et mingeid tagajärgi ei ole peale selle, et mina hakkan kuskil viis kuni kümme minutit pärast äpardust pisardama, värisema ja võib-olla isegi väikest viisi pilti tasku ajama. Õnnetused ise on sealjuures koomilised, slapstick-komöödia vaimus – kuidas sa ei naera, kui keegi jookseb ilusat noormeest vaadates vastu posti või tahab näidata, et “mul on tegelikult veel energiat küll” ja vehib asja eest, teist taga jalaga, litaki kivisambasse sisse. Okei, too kunagine puuhalumoment oli naljamomendi poolest puudulik, siis ma olin veel noorem ega vallanud seda žanri veel nii hästi.

Täna, kallis lugeja, avasin ma õlipudelit. Õnneks ilma trammita.

Õigemini, avarii tabas mind seda kuramuse kilet või korgi pealt ära kiskudes, päris avamiseni ma ei jõudnudki. Ribast sikutades tuli ainult seesama rõngakujuline riba ära, noaga kaapides tuli pool plamassi, aga teine pool jäi peale. Ründasin seda noaga, ei tea, kas nuga oli liiga nüri või ma ise jälle liiga näljane ja teadagi, kuidas mu liigutuste sujuvuse ja kannatlikkusega siis lood on, ja nuga libises siuhti otsapidi nina ja ülahuule vahele. Mis tähendab, et õieti peaks vist rahul olema, et ta nüri oli.

Vingatasin, A. tuli kööki vaatama ja leidis mind, käsi suu eest.

Uuris, mis ma endaga tegin, mina üritasin läbi käe artikuleerida: “Ma ajasin endale noa nina alla! Ma ei julge vaadata! Ma ei julge vaadata!”

Ja näitasin talle ja sain niiviisi teada, et isegi verd ei tule. Tüüpiline minu trauma – palju kisa, vähe villa.

Otsisin kogenud koomik-kaskadöörina sügavkülmast välja vana hea viinapudeli, posti otsa jooksmise ajast juba tuttava, ja jahutasin ninaaalust, et paiste ei läheks.

Verd ei hakanudki tulema, kuigi väikese krammi ma endale sinna lõin – nüüd näen välja, nagu oleksin algaja vuntsikasvataja, kes on esimeses katsetuses pettunud ja oma kogenematu käega selle jälgi likvideerida üritanud.

Ja kõige selle tühisuse peale tundsin, kuidas süda hakkab pahaks kiskuma ja silme ees halliks. Jälle täitsa tüüpiline mina – printsess herneteral ja sünnipärane damsel in distress, kui liblikas laskub mu jalale, on kohe oih ja aih – aga naljakalt muidugi. Sedasorti printsess. Kui keegi mulle vappi hakkab koostama, paluks sinna, kuhu tavaliselt aadlikroon käib, joonistada banaanikoor, vapikilbile hädavares.

Pragmaatiline A., kes on jällegi kogenud… ee… treener? kõrvalosatäitja? soovitas mul selle peale süüa võtta.

Võtsin taldriku täis, hakkasin laua pealt tomatit haarama, et garneeringuks lõikuda – ja sain tomatilt elektrilöögi.

Maailma kurjusest jahmunud, ei julgenud ma enne midagi laual olevat puutuda, kui olin seal asuva läpaka vooluvõrgust välja kiskunud. Mõelge ise – võtan oliiviõli – saan noaotsaga augu sisse; võtan tomatit – annab särtsu. Mis veel majoneesi võttes juhtuks?

Nüüd on mul juba ammu kõht täis, maailm on mahenenud, teravad nurgad tasandunud. Nähtavasti tuleb mul leppida sellega, et isegi, kui minus pole piisavalt kangelaslikkust, on mul vähemalt supervõime söömise abil maailma sõbralikumaks paigaks teha. Ja söömata peast lööb jälle koomikutalent välja. Võidan igal juhul.

Teen erandi oma tavalisest poliitikast ja panen üles paar reisipilti – sest seal on mitu inimest peal ja vat nii ei saagi keegi kunagi täie kindlusega teada, kuidas ma välja näen. Kes juba ei tea, mõistagi.

Ühtlasi sobivad need kesksuve paiku blogosfääris kihanud teemaga “kuidas käivad riides keskealised naised”. Nagu näha juuresolevalt illustratsioonilt: erinevalt.

Meie mäe otsas, kuhu ronisime peaasjalikult selleks, et korrata 20 aasta tagust pilti. Pildi tegi kergelt pilves tundmatu sõbralik mees, kellel kukkus selle käigus isegi tobi hambust – muretsesime korraks, ega me ei põhjusta järjekordset tulekahju, aga kõik lõppes kahjutult.

Meie eeskirju rikkumas (sildile on kirjutatud “Võõrastele sisenemine keelatud”. Nagu näha näoilmeist, meeldib meile kuritegelik elu.

Ja viimaks üks pilt tõepoolest minust, aga pooleldi vastu valgust, nii et vaevalt keegi mind selle järgi ära tunneb, kes juba ei tea.

Székesfehérvári linnuses, kuhu ma esialgu ei viitsinud minna, aga kust ma pärast ei tahtnud enam kuidagi ära tulla.

Kakskümmend aastat hiljem

august 14, 2018

Kuidas küll ajad on muutunud! Kunagi elasime koledas ühikas, nüüd on selline tagasihoidlik tuba üksnes minu päralt (et keegi ei heidaks mulle ette finantsilist vastutustundetust, lisan, et see läheb mulle maksma 20 eurot öö, millest odavamat öömaja oleks selles linnas raske leida).

Muutunud on veel mõndagi: siginenud on uus metrooliin, nii et kui mina kukkusin näost ära, saades teada, et Viinist tulev buss paneb mu Kelenföldis maha, siis asjata: veerand tundi pärast bussist mahatulekut olin kesklinnas õige maja ukse taga. Selle veerandi sisse kuulus kõvasti kohmitsemist, ringivaatamist, kus metroo õieti võiks olla, ja piletiautomaadi juures mediteerimist, mis piletit mul kõige kavalam osta oleks.

Üha rohkem öeldakse poodides ja kohvikutes sisenejale “Szia!”. Selgituseks: see on küll täiesti normaalne tervitus, mitte släng, aga vanasti oli see tervitus inimeste vahel, kes üksteist hästi tunnevad. Uurisime KA käest, kas nii nüüd ongi.

“Jah,” ütles tema ja lisas: “Aga mina kui vanem naisterahvas… [jällegi selgituseks: ta on minust aasta jagu noorem] …kui mulle ütleb keegi noor inimene poes “szia”, siis mina vastan [heidab jäise pilgu üle prillide, lükkab alahuule põlglikult ette ja lausub mokaotsast] “Jó napot kívánok”.

Ja meenutas seda, kuidas talle esimest korda elus “csókolom” öeldi (see tähendab sõna-sõnalt enam-vähem “suudlen teid”, aga praktiliselt märgib see staatusevahekorda – niiviisi ütleb laps täiskasvanule ja noor vanemale inimesele) ja ütles, et see on üks tervitus, mida tema oma lastele sisse dresseerinud ei ole, las ütlevad “Jó napot kívánok”, mis on sama viisakas, aga egalitaarsem.

On tekkinud uusi keni söögi- ja joogikohti, täna lähen üritan mõne romkocsma oma käe peal üles leida, sest korterikaaslased lähevad linnast välja. Loodan kõvasti ühistranspordi peale, sest eile käisime nostalgiatuuri tehes kogemata 26 km maha (“vähemalt”, väitis KR pärast kaardi uurimist – matemaatika käis sel moel, et KA sammulugeja näitas 15 kilomeetrit, aga temaga kohtumiseks olime meie enne pool tundi jalutanud ning pärast temast lahkumist jalutasime hilisõhtul kõigepealt veel nii paarkümmend minutit Margiti saareni ning seejärel kõndisime ühest saare otsast teise ja selle pikkus olevat 5 km, noh ja siis tuli ka saare pealt äratulemiseks veel jalutada) ja mul on jalad sõna otseses mõttes villis.

Olin nimelt Český Krumlovi puhaste tänavatega ära hellitatud ja ära unustanud, et sandaalidega linna peal käies läheb tavaliselt liiv sandaali sisse ja hakkab seal tegusid tegema.

Tegime kohalikele palju nalja sellega, et käitusime tüüpilise turistina – “vabandust, palun, kas te saaksite meist pilti teha?” – väga ebatüüpilistes kohtades: koleda ühika taustal; koledal sillal Budaörsi tee kohal; Móricz Zsigmond körtéri bussipeatuse taustal. Võib-olla õnnestub mul siia kunagi ka näitlikke illustratsioone panna.

*
Täna käisin üksi väljas hommikust söömas, aga tegin selle vea, et jäin jokutama ja olin välja minnes kole näljane ja õnnetu. Sellisena tundusid pooled kohad – kõik need lahedad romkocsmad, mis peaks idee järgi mulle väga meeldima – liiga kärarikkad või vale toiduga või mis kõik veel. Lõpuks leidsin juudi linnajaost ühe raamatupoe, mis pakkus ka kohvi ja saiakesi – ja tasuta kraanivett, mis oli Ungaris kohta meeldiv üllatus -, ning sain seal kohvi, kaneelisaia ja elu esimese bageli – mida, nagu välja tuleb, hääldatakse ka ungari keeles “beigel”, ungari keeles muidugi lahtiste e-dega. See beigel oli hästi hea, seest nätske, pealt krõbe, paksult musti seesamiseemneid täis, ja juurde anti päris tore võikäntsakas. Moosi ka.

Selle kõige peal toibusin nii ära, et jaksasin edasi või tagasi jalutada ning leidsin imelise kaltsuka ega suutnud ühele seelikule vastu panna – no mis ma nüüd küll oma pagasiga teen. Panen lennukisse minnes kõik seelikud korraga selga või.

Linnast endast on mul selline üldine märkus, et Budapest on linn, mis võidaks tohutult autoliikluse piiramisest või vähemalt kiiruse langetamisest. Praegu on siin autodest õhk väga must, õudselt palju müra – isegi tuppa sisse kostab ja me ei ole ju isegi mingi körúti peal – ja jalakäijana on kohutavalt vähe ruumi, kõnniteed on väiksematel tänavatel imekitsad, kuigi jalakäijaid on palju, eriti turismikohtades. Pmst veetsin ma pool aega sõiduteel, sest muidu oleks sinna pidanud astuma vastutulija; ja kui jalakäijad on nagunii sunnitud sõiduteel käima (sest iga kõnnitee on lõppeks kahesuunaline tee), siis võiks juba üldse jagatud ruumi põhimõttel tänava teha. Mu arvamus Eesti linnaruumi edenemisest paranes hoobilt.

Prahas oli ehk mingil määral sama häda, aga Budapest on palju hullem.

*

Ungari keel on mul ikka jube roostes, täna ajasin näiteks üvegi ja pohári sassi (esimene on see klaas, mis näiteks akna või prillide ees käib, teine on see, millest juuakse). Eile käisime Óbudas ühes Genni suveõuesid meenutavas folksugemetega muusikat mängivas vabaõhukõrtsis (Kobuci kert on nimi) söömas, rääkisin 20 aastat taguste ungari pooltuttavatega juttu ja pidin selle juures kogu aeg käed appi võtma ja moodustama lauseid stiilis “siis need noh teevad seda noh…”.

Aga välja õnnestus mul vist jälle näha nagu kohalik – paari tunni jooksul, mis ma väljas käisin, küsiti mult kolm korda teed. Kaks küsijat olid ungarlased.

—————————————————————————-
Tukastasin, ärkasin, oli hämardunud, kuulsin suurt kolinat: VIHM!

—————————————————————————-
KR meenutas nüüd, et “üveg” tähendab lisaks akna- ja prilliklaasile ka pudelit, nii et nüüd ma saan alles õieti aru, miks teenindajad mind nii ümmarguste silmadega vaatasid. Pmst hoidsin ma veepudelit käes ja küsisin, kust ma pudeli saaks.

Lehvitus

august 12, 2018

Nüüd, juba Viinist postitan Český Krumlovi kulissi moodi tugevast majast pilti ka (kujutate ette, mina ja tegin oma udutelefoniga pilti).

Selline maja on vist pmst nagu see aasta või paari tagune uus mood, kus Chanel tuli välja toodetega, mis näevad sihilikult välja nagu odavad Kadaka turu koopiad.

Viinis olen praegu hiiglaslikus toas. Tõsiselt, väiksema võimla mõõtu; see tantsukoolikaaslane, kes mu siia magama pani, äge hallipäine üle seitsmekümnene naisterahvas pani paar peeglit voodiotsa ette (peegeldav pool väljapoole), et mul hubasem oleks.

Gambamängija, aga mängib ka plokkflööti ja barokktšellot, ülemise korruse toas oli eraldi pillide hoidmise sein.

Autojuhtimisel suhtub eeskirjadesse loominguliselt, nii et ma hakkasin vahepeal juba endas kahtlema ja kaaluma, et kui liiklusmärgi peal näitab must nool alaspidi ja punane nool ülespidi, siis äkki see tähendabki, et me võime just edasi sõita.

Tšehhi putukad on kuidagi väga rahuarmastavad. See, et meil on paar korda herilane aknast sisse käinud ja rahuarmastavalt ära läinud, kui lõpuks otsusele jõudis, et see on aken ja tema tahab sealt välja minna, mind väga ei üllatanud, sest kodus on kõik herilased samasugused olnud. Aga kui me oma soojendust linnamüüri peal tegime, siis avastasin ühtäkki, et kahel pool matti kõnnivad väikesed mustad sipelgad ja varsti oli ka minu peal paar väikest musta sipelgat, keda ma harjutuste vahel ja ajal enda pealt minema puhusin. Ja keegi ei hammustanud! Mu koduaia mustad sipelgad küll sama lahked ei ole, kui keegi nende urgude vahele pikemalt pidama jääb.

Muljed

august 9, 2018

“Do you know where the bathroom is?” küsisin ma pikalt ja sihvakalt, haldjaliku ilu ja baleriini kehaehitusega blondilt Tšehhi neiult, kes alati malbelt ja lahkelt naeratas, kui kellegi pilgud tema omaga kohtusid.

“I don’t know where the bathroom is, but the toilet is here,” vastas tema oma kõikumatu haldjaliku malbusega.

*

No ma ütlen. Kui ma juba olin kastanjettidega tantsimise ajal otsustanud, et mitte keegi ei hakka mind enam kunagi armastama, sest ma ei oska piisavalt hästi tantsimise ajal mängida või mängimise ajal tantsida, tundus selle järel hea mõte panna oma ebakompetentsuse sügavus uuele proovile, minnes balletitundi, mis oli pealegi suuremalt jaolt tšehhi keeles.

Aga minu suureks üllatuseks oli see päris rahulik ja leebnustav kogemus. Ja nendes tšehhikeelsetes võimlemis- ja balletitundides käimise peale hakkab tasapisi üha rohkem tšehhi keelt külge jääma. Just niipalju, et nad arvavad veel, et minu kuuldes võib rahumeeli tšehhi keeles kedagi taga rääkida, aga ma saan sellest juba lõbu tunda.

Poodides ja üldse igal pool kipub mul küll pigem mingi lääneslaavi algkeel suust välja tulema. Nii peavad nad mind viimati veel tubliks poolakaks, kes ei üritagi põtra mängida (viie aasta taguse Praha suvekooli ajal sain teada, et tšehhidele käib närvidele, kui Poola turistid tulevad ja mõtlevad, et miks peaks nad midagi muud kui poola keelt rääkima, nagunii kõik saavad aru – isegi kui neil on selles õigus).

Mu lemmiktantsupartner K. (kellega ma polegi veel eriti tantsida saanud, nuuks) on päriselt tubli poolakas, kellel on tšehhi sõnaraamat kogu aeg ligi.

*

Mina ja eelarvamused: avapeol tutvustati meile õpetajaid ja ühest balleti- ja võimlemisõpetajast arvasin ma, et ta hakkab mulle närvidele käima, sest ta on laia kehakeele ja kõva häälega meesterahvas. Mõtlesin pahuralt selle peale, et kursuse keskel vahetab ta selle neiu välja, kellega ma juba harjunud olin, äh, nagunii kukub laiama.

Aga kui ta lõpuks meile tundi tegi, oli ta lahke, julgustav, tähelepanelik ja piisavalt taktitundelise huumorimeelega.

*

Český Krumlov – või tema vanalinn, aga siin ongi suhteliselt palju vanalinna – meenutaks muidu päris palju Tallinna oma, aga on väiksem ja vähemate turistidega. No ja jõgi on siin ka, mis meanderdab sinka-vinka iga natukese aja tagant majade vahelt läbi. Vahemaad, mis kaardi peal paistavad hiiglapikad (sest ma käin lõppeks kaks või kolm korda üle jõe!), võtavad päriselus maksimaalselt viisteist minutit rahulikku jalutamist. “Nagu mängulinn,” leidis Vene neiu. Jane leidis pigem, et nagu filmi võtteplats, sest renoveeritud ja krohvitud müüridele on vanad müürikivid trompe-l’œil põhimõttel peale joonistatud nagu Bauska lossis. Topograafia kokkusurutus aitab sellele muljele muidugi kaasa – tunne on, et lükkad sõrmega ja kukub ümber, aga tegelikult on müürid paksud.

Müüridest rääkides oli meil täna privileeg lossimüüri terrassidel soojendust teha, küllap lõbustades pildistavaid turiste, keda ennast nii eksklusiivsesse kohta ei lasta. Pärast võimlemise lõppu tuli välja tõsiasi, et meie jällegi ei saa tõsiasja moel välja tulla, sest terrassivärava võti, nagu näha, keeras ainult väljastpoolt. Mispeale leidus noor ja tugev mees, kes ronis üle müüri ja võtme läbi väravaprao vastu võttis.

Mina lõbustasin jälle Wrocławi sõpru sellega, et käisin öösel riietega ujumas – kui seda nüüd ujumiseks nimetada saab -, sest ma ei tahtnud kohalike tundeid oma sündmatu alastusega solvata. Ma alguses kaalusin, kas teha sõprade ees nägu, et kogemata, aga lõpuks kasutasin parem nende abi ja andsin pluusi nende kätte hoida, et vähemalt see kuivaks jääks. Suplus tegi mind hoobilt väga-väga õnnelikuks, mis on arusaadav, millegipärast wrocławlasi Wrocławist ka, millest ma saan vähem aru. K. väitis, et nüüd oleks ta ka nagu ise vees ära käinud.

*

Täna tulin innovaatilisele ideele, et kui mul on hommikul poole üheksast kuni kaheni nonstop andmine käinud, ilma et vahepeal oleks süüa jõudnud (ja hommikul ei jaksa ju süüa, näiteks täna ajasin endale kõigest paar lusikatäit kohupiima ja rosinaid sisse ja segasin endale natuke soolaga vett kaasa, et nagu isetehtud spordijook noh), siis on järjekordsesse tundi minemise asemel hea mõte süüa, enne kui tuleb veel üks tund, kus on tõenäoliselt kõige keerulisem hakkama saada.
See parandas eilsega võrreldes asja niipalju, et ma 1) ei ramminud asja eest, teist taga jalga vibutades varbaga kivipiilarit; 2) ei langenud seejärel pisarateni masendusse, kui parema kastanjeti sõlm pidevalt liiga lõdvaks libises, nii et tremolo välja ei tule, ja vasakul nöör pidevalt kastanjeti lõugade vahele jäi, vaid mängisin siis süüdimatult lihtsalt “ta-pi-ta-pi-ta-pi” või vahel lausa “ta-hõkk-ta-hõkk-ta-hõkk” või “khh-pi-khh-pi-khh-pi”, olenevalt sellest, kumma käe kastanjetid parajasti häält ei teinud; 3) olin suuteline kätte saama info, et need, kellel paremini välja tuleb, on selle stiili õppimisega alustanud pool nädalat enne mind ja kaks neist on nagunii oma trupi abiõpetajad ja balletiprofessionaalid.

Isegi nina alla tulnud punn ei häirinud ja see paneb üleüldse mõtlema, et võib-olla saab osa tuska ja selle üleminekut hormoonide arvele panna, sest eks pahurus käib ju samuti hormoonidega nagu punnidki.

*

Teised tantsuõpilased on üle mõistuse toredad, eriti vaimustab mind üks käheda häälega naisterahvas, kes üritab tiheda tantsugraafiku vahelt ka oma lapsi karjatada, ja Vene tantsija, kes näitab üles kadestusväärset ükskõiksust oma väljanägemise disainimise vastu. See on vist nakkav, sest täna tegin ma kõik tunnid retuusides, lotendav pluus peale visatud – sõber Arni minestaks seda nähes õudusest, aga ehk lohutaks teda, et see kõik on kultuuri ja tulevaste esteetiliste elamuste teenistuses.

Aga enne, kui ma selleni jõuan, tuli Praha-õhtust veel üks mulje meelde: vanad kujud on seal tahmunud, tornid tumenenud ning see tahmjates toonides ammune hiilgus koos oma ümarate kuplitega meenutab mulle kangesti filmi-Osgiliathi varemeid.

*

Mõtlesin algusest peale, et ega ma enne julge öelda, et õhtu České Budějovices veedan, kui ma seal päriselt kohal olen, sest me ju kõik teame, kuidas sinna jõudmisega asjad käivad. Nii et kui ma läksin bussipiletit ostma ja mind saadeti kassast bussijuhi juurde, kes omakorda käsi laiutas, et ei mahu enam, oli kõik puha ootuspärane.

Edasi läks kahtlase lihtsusega, nimelt ma läksin ostsin ülejärgmise bussi pileti, leidsin ühest baarist wifi (sest Tele2 tegi ikka veel põnevust), kirjutasin majutajale, et laekun kaks tundi hiljem (“õigust öelda sobibki paremini,” vastas tema), käisin kohvikus ja läksin bussi peale. Nagu mingisse tavalisse kohta läheks.

Muide: ma olen sedapuhku Tšehhis kaks päeva olnud ja ma ei jõua neid inimesi, kes minu poole on tšehhi keeles pöördunud, enam üles lugeda. Kohvikumüüjad, bussijuhid, neiu, kes bussis mu kõrvale istus… Ju siis mimikri töötab.

České Budějovices eksisin oma öökorterit otsides põgusalt ära, aga noh, ma olekski muidu pettunud olnud ja tegelikult oli see sohiga pooleks: ma ei olnud üldse vales suunas läinud ega õigest majast möödagi kõndinud, eksimine seisnes ainult selles, et ma vahepeal ei teadnud, kus ma olen.

Linn ise oli pärast Prahat kummaliselt väike ja vaikne. Ühest küljest minusuguse provintslase jaoks nagu kodusem, teisest küljest hakkas mõnel tänaval juba Palle tunne. Suur lai jalakäijate promenaad, pealtnäha nagu meie Küüni tänav, peened ärid vasakul ja paremal, aga puha kinni. Ja rahvast: korraks üks kärarikas perekond, laps aeleb sealsamas kõrval purskkaevust voolavas vees; siis tükk tühja maad ja pingil tolknevad kaks joodikut, ja jälle pikk tühjus, tuul uluks ühes koiottidega ja ajaks veerpõõsast taga, kui tuult – ja koiotte – ja veerpõõsaid – oleks.

Majutaja on jahmatavalt kaunis noormees ja tegi mulle erakordse põhjalikkusega nimekirja, mis söögikohtades tasub käia ja kust tasub eemale hoida. Ühtlasi jõudis ta oma viis korda väljendada muret, et ma eksin ära, sest mul ei ole nutitelefoni. See noorte põlvkond, ma ütlen! Ma rändasin mööda Euroopat ja tema linnu juba siis, kui mingeid nutitelefone polnud olemaski ja isegi lihtne mobiiltelefon oli telliskivi suurune haruldus, millega uusrikkad eputasid!

Lubasin talle mitu korda, et jätan meelde, kus maja on, ja pealegi mäletan ma majanumbrit ja kui ma ka ei peaks tänavat leidma, on mul ju suu peas, et inimeste käest küsida! Ja telefon mul ju ikkagi on, mis siis, et ilma navita. Lubasin, et helistan, kui mingi jama on, ja meenutasin talle, et vanade telefonide eelis uute ees on see, et akut jagub neil palju kauemaks.

Linna peale minnes vaatasin siis igaks juhuks ka kenasti selja taha, et oskaks samad kohad ka teistpidi ära tunda.

České Budějovice vanalinn on tegelikult pisike, kompaktne ja hästi lihtne. Enam-vähem saare peal ka, nii et niisama kergelt sealt välja nagu ei eksi; mul piisas peaväljaku leidmisest, et leida kodutee, aga peaväljak ise on igavene lahmakas, sellele komistab kogematagi otsa. Siin oli nüüd inimesi ka, ju nad olid sealt poodide tänavalt kõik siia kokku tulnud.

Veetsin õhtu sellisel intelligentsel moel, et käisin kolmes eri kohas söömas-joomas, läksin kohusetundlikult enne südaööd koju (tulevase tantsukursuse aklimatt!), leidsin maja ilusti uuesti üles, välisukse võti keeras sama ilusti, läksin sisse ja avastasin keset kottpimedat trepikoda, et ei mäleta enam, kus ja mis korter.

(Vt ka sellest, kuidas mul ei ole loomulikku kohamälu, kui ma ruumilist infot enda jaoks ära ei abstraheeri. Praha restoran, mille ma üles leidsin, ilmus minu poolest meie ette lihtsalt linnageograafia vaimude soosingu märgina.)

Kas me tulime trepist alla paar astet või paar korrust? kas uks oli näoga trepi poole või küljega? kummal pool üldse? tühi koht.

Pidage see meeles, kõik teie, kes te mind heas mälus süüdistate!

Olen kottpimedas trepikojas, õige korterivõti pihus, aga ei tea, millise ukse sisse teda ajada.

Irvitasin ja võtsin telefoni. Ikka tore teisele inimesele heameelt teha ja lasta tal öelda “mis ma sulle ütlesin!”, kuigi ma ei eksinud kõige oma hooplemise peale ära linnas, vaid trepikojas ja telefoninavi poleks mind siin kuidagi aidanud.

Hakkan korteriküsimuse kohta sõnumit toksima ja paljukiidetud vana telefon-mille-aku-peab-palju-kauem-vastu-kui-teie-noorte-mooduvärgil paneb pildi taskusse.

Kaalusin oma võimalusi. Üks: oodata pidusse läinud majaperemees tänaval või trepikojas ära (aga mitme tunni pärast ta tuleb?). Kaks: proovida võtit kõigi uste lukuauku (kahtlane, naabrid võivad äkiliselt reageerida, kui südaöösel keegi nende lukku muukima hakkab). Kolm: tuleb telefonile ikka hääled sisse saada.

Ei tea, mis ettenägelikkushoos olin ma laadija kaasa võtnud. Tipa-tapa vanalinna tagasi ja otsima, kes mu pistiku oma pessa laseb.

Esimene söögikoht, millest ma küsisin, pakkis end kokku ega tahtnud mind niisama sisse lasta, lahkusin pisarais, ma olen ju loomupärane damsel in distress. Teise baari ei julgenud ma minna, kuidagi liiga isane õhkkond oli. Kolmas oli kenade noorte müüjatega kiirtoidukas, seal sain saba seina.

Ostsin ootamise ajaks tänulikult topsi teed, istusin ja naersin enda üle.

Pärast väikest jukerdamist sain hääled sisse, kuulasin ära, kuidas majutaja omakorda naerab ja sain korterinumbri teada. Ja et esimesel korrusel ja vasakut kätt.

Lähen kottpimedasse trepikotta tagasi ja taipan, et kottpimedas trepikojas ei näe numbreid ja vasakut kätt on üleüldse kaks ust, mitte üks.

Lasen telefoniga kahvatut valgust ja avastan, et korteriustel ei olegi numbreid, vaid perede nimed, ja ma ei tea oma majutaja perekonnanime.

Mõtlesin, et proovin siis seda kõige vasakpoolsemat ust. Võti ei lähe sisse. Mõtlen, et äkki sattus kogemata välisukse võti, torkan teise sisse ja see jääb lukuauku kinni.

Kangutan mingi ime läbi lahti, mõtlen, et helistan üle, aga laetud akunatuke teeb selle peale jälle surmakorinaid ja nagu neetud, ei võta noormees kohe vastu ka.

Saadan kähku sõnumi “vasakul on kaks ust, kumb?” ja lülitan telefoni välja, et ilmaasjata akut ei kulutaks.

Ootan kaks minutit, piilun, kas vastust on – ei ole, ja selle jõupingutuse peale viskab telefon uuesti pildi eest.

Vaatan vastu tänavavalguse kuma võtmete siluette, tuvastan omast arust, kumb on õige võti, ja proovin veel korra seda ust. Ei aita.

Taipan, et asi võib olla ka tõlkes: “esimene korrus” ei tähenda kõigis keeltes üht ja sama.

Ronin järgmisele korrusele, topin võtme vasakpoolse ukse lukuauku. See jääb jälle kinni. Kangutan kuidagi lahti ja hiilin jälle trepist alla, et kõik oleks võimalikult kahtlane.

Et kujutage pilti, eks ole: pimedas trepikojas hiilib võõras tädi, kes muugib järjest uksi, üritades võimalikult vähe kära teha, ja kui ei õnnestu, jookseb kiiresti peitu.

Meeleäraheites üritan telefonile uuesti hääled sisse saada, telefon arvab õnneks, et otium reficit vires, ja lubab lausa helistada.

Saan teada, et esimene korrus on ikka kõige esimene korrus, aga vasakpoolne uks ei ole see-eest mitte kõige vasakpoolsem, vaid vasakpoolsetest kõige lähem.

Ja pärast väikest pusimist – pärast seda, kui võti juba keeras küll, aga lukk ei tahtnud ilma loksutamiseta kohe lahti tulla – olin uksest sees, ilma et keegi oleks mulle politseidki kutsunud. Ütlesin, et kui naabrid pahandavad, palugu minu nimel vabandust.

“Vaevalt nad märkamagi teevad,” rahustas võõrustaja, “on ju laupäeva õhtu.”

Prahas on juba hommikul vara sama palav, nagu meil päeva kõige palavamal ajal.

Olles ära pahurdanud, et mis mõttega ma üldse raiskasin 2x rohkem raha kui bussiga sõites, kui tulemus on ikkagi magamata ööpäev, otsustasin võtta asjast parimat ja suhtuda lendamisse nagu lõbustuspargi atraktsiooni, sellisesse eriti kallisse. Õhkutõusmine oli parim osa, mul oli kõik aeg suu kõrvuni, lennuk tegi alguses rõnnna-rõnna-rõnna-rõnna ja siis tugevnevalt vrRRRRRÕNNNNNNN ja mina oleks teinud “wheeeeeeeeee!”, aga ei tahtnud teisi reisijaid hirmutada.

Tln lennujaamas jalutas üks armas noor turvamees minuga abivalmilt pooled saalid läbi, et aidata mul pistikupesa leida.

Sain Jane’i, Konradi ja kahe Wrocławi tüdrukuga kokku (üks tuttav, teine uus), asusin neid juhtima sinna restorani, kuhu ma kogemata viis aastat tagasi sattusin ja mis mulle meeldis (turistiliikluse tuiksoonest paar sammu kõrval, à la carte toidud ja ma ütleks, et bistroohindadega (küüslaugusupp oli midagi 3 euro ringis, kui ümber arvestada, forell veinis 6 kanti) ja ma leidsin selle jälle üles! kuigi mul oli meeles ainult see, mis vaatamisväärsuse piirkonnas ta asus ja kuidas see asukohaväljak umbkaudu välja nägi.

Eva ja teised rasvatihasedieedi pidajad rõõmustavad kindlasti, kui ma ütlen, et käisin täna mööda söögikohast, mille nimi oli Fresh & Fat. Seal antakse täiesti mõistliku hinnaga mitmesuguseid omlette, võib-olla söön seal keskhommikust, kui mul hommikusöögist isu üle jääb.

Majutuskoha ja varajase sissesaamisega oli päris elus natuke keerukam kui kohe pärast bronnimist paistis – tuba tahtis eelmisest külalisest koristada. Aga mul tasus just selle toa võtmine ikkagi ära niiviisi, et kui ma köögis tšillisin ja tuppapääsu ootasin, kukkusin ma sujuvalt köögisohva peale ära ja saingi enam-vähem kohe alguses magada.

Mulle tundub, et ma mõjun siin keiserlik-kuninglikus linnas nagu maakas (korra läksin isegi vales suunas mineva metroo peale), aga ega see väga vale ei olegi ja kui ma juba olen maakas, siis nõuab juba ausus, et ma sellena ka välja näeks.

Ühistransa on siin megahea muidu – ma tulin lennujaamast elukorterisse 2 ümberistumisega, mille juurde kuulus palju lolli näoga vahtimist ja natuke vales suunas sõitmist, ja ometi olin kohal umbes sama ajaga, millega ma kodus Tartus saan Peetri kiriku juurest Lõunakasse.

Ostsin mingit salapärast kreemjuustu, mis tundus poes olevat lausa eraldi juusturubriik, aga mille eripära keegi seal mulle seletada ei osanud, noh, eks hommikul saab teada.

Ah, ja kui maakas olemine juba jutuks tuli, siis ei saanud ma ühes lennukis turvarihma kinni, sest hoidsin üht pandlapoolt valepidi käes. Pinginaaber lõpuks pani.

Stjuuardesside turvaõppekoreograafia on nii muljetavaldav, et mul tekkis tahtmine ära õppida, esitada ilma taustateksti ja õige kostüümita ja küsida mälumängus, millega on tegemist.

Tele2 teeb mulle lisanärvikõdi sellega, et ma sõltun oma majutajatega kontaktivõtmises täiesti sellest, kas leian kuskilt wifi ja meil õnnestub selle ajaga, mil ma wifi-alal olen, kohtumine kokku leppida, või ei leia. Nad merisead ei pannud kohe ka kodukale suurte tähtedega kuulutust, et “välismaal ei saa midagi teha, meie viga,” vaid andsid esialgu juhiseid stiilis “kontrollige, ega te oma telefonis rändlust ära ei ole keelanud”.

Väljavaated

august 1, 2018

Mul on hulk realistlikke ja põhjendatud lähitulevikuvisioone.

Ma sõidan öösel lennujaama, aga jään ukse taha ja pean neli tundi õues istuma ega pääse peldikusse (keskendugem olulisele, onju).

Ma panen turvakontrollis asjad valesse kasti ja üldse on puha keelatud asjad kaasas, terve saba peab minu taga ootama, kõik vihkavad mind ja soovivad, et mind poleks kunagi sündinud, ja ma saan kuulsaks, sest nad kõik kirjutavad sellest kogu interneti täis. Illustratsioonidega.

Ma ei saa tööd enne ärasõitu valmis, jään lootma igasuguste kahtlaste lennujaama ja välismaa wifide peale, ei saa tööd sealt üles laetud ja kõik Eesti kohtud teevad kehtetuid otsuseid, sest neil on jäänud see üks pretsedent teada saamata.

Selgub, et turvakontroll loeb mu seebitükke ikkagi vedelikeks; vähe sellest, kuna nad ei ole originaalpakendis, peetakse neid kahtlasteks lõhkeaineteks ja hävitatakse – ja seda šampooni Eestis enam rohkem ei müüda (päriselt!), nii et ma oleks oma viimasest šampoonist ilma ja pean edasi eluaeg pesemata juustega käima. Sellest pisiasjast rääkimata, et mind areteeritakse terroristi pähe.

Minu käsipagas osutub väravas, kus on juba liiga hilja minna pagasit viisaka inimese kombel ära andma, ikkagi maagiliselt liiga suureks ja kogu minu järelejäänud raha läheb pagasi tagantjärgi äraandmise peale. Aga sellest pole midagi, ma olen juba arreteeritud, minu ülalpidamine on Guantanamo mure.

Ma ei leia ümberistumisel õiget väravat üles, terve lennuk ootab minu järel, armastajad ei kohtu, tähtsad lepingud jäävad sõlmimata, Fukuyama eksis, ajaloo lõpp tuleb hoopis nüüd ja hoopis teisel põhjusel, kui tema arvas.

Ma ei saa kontserdi koosseise enne ärasõitu paika (täpsustus: see juba õigupoolest juhtuski, kuigi ma pole veel ära sõitnud – aga pole variantigi kõiki inimesi enne minu ärasõitu ühte proovi kokku saada ja tantse nende vahel korralikult jagada), esinemisel vaatavad kõik nõutute nägudega, muusika mängib, keegi ei tantsi, publik niheleb piinlikult, eesriie. Mõni kriitik nimetab seda kontseptuaalseks tantsuetenduseks, hääled publiku seast aga küsivad, kas me sellist purkisittumist tahtsimegi?

Ma unustan vajalikud lood üles laadida ja keegi ei saa minu äraoleku ajal proovi teha ja järgneb kontseptsioon ja purkisittumine (vt ülaltpoolt).

Enne, kui üleslaadimiseks lähebki, ei jõua ma vajalikke lugusid just selliseks lõigata-kleepida, nagu vaja läheb ja järgneb kontseptsioon ja purkisittumine (vt ülaltpoolt). (või ikkagi jõuan? või on nad juba õigeks praavitatud? krt, enam ei mäleta, sest liiga palju on meeles pidada. Näiteks et ma ikka mäletaks abee Faria kotis põgeneda.)

Ma unustan vahepeatuskohas öömaja broneerida ja pean tänaval magama, tuleb politsei ja paneb mu vangi. Kuus aastat hiljem kaevab abee Faria mu kongini tunneli ja pärast tema surma põgenen ma tema laibaks maskeerituna, hakkan Austraalias põgenenud sunnitööliste kuritegelikuks pealikuks ja varastan Austraalia sohu Livingstone’i otsima tulnud Poola vägedelt allveelaeva. Karistuseks vangistatakse mind üksikule saarele.

Esiteks unustan ma seda meestekostüümi selga proovida, mida Riias vaja läheb, ja teiseks on ta mulle vahepeal üldse liiga väikseks jäänud ja ma pean paljalt esinema. Inimeste sündsus saab riivatud, nad põgenevad paanikas saalist, ustest jääb selle tulva jaoks väheks, sambad löövad vankuma, hoone variseb järgmisele hoonele otsa, tekib doominoefekt ja Riia linn langeb rusudesse, ma pean piilupart Donaldi kombel põgenema kuhugi, kus keegi mind ei tunne, kosmeetilise operatsiooniga tundmatuseni muutuma ja madruseks hakkama. Järgmiseks röövib minu laeva Austraalia sunnitööliste kuritegelik pealik.

Euroopa ravikindlustuskaardi tegemisega olen ma nagunii hilja peale jäänud, aga noh, ülaltoodut arvestades parem ilmselt ongi.

*

Üleüldse. Mul pole praegu eriti muud varianti, sest nüüd õhtul oli vaja veel proovi teha, ent kursuse alguseks tahaks ikkagi kohale saada. Aga ma saan aru, et on inimesi, kes lähevad lõbu pärast lennureisile. Isegi kui neil oleks aega, et lõbusasti hääletada; või aega JA raha, et mõnusasti tsiviliseeritud inimese kombel rongiga sõita (noh, et sõidad ütleme kakssada või viissada kilomeetrit, siis jääd kuhugi öömajale, imetled vaatamisväärsusi, võib-olla paar päevagi, siis natuke jälle edasi, uued vaatamisväärsused, võib-olla käid ooperis, vahepeal käid suplemas). Miks ometi?