Notsu Budějovice anabasis ehk mis juhtub, kui ei keskenduta põhilisele

august 5, 2018

Aga enne, kui ma selleni jõuan, tuli Praha-õhtust veel üks mulje meelde: vanad kujud on seal tahmunud, tornid tumenenud ning see tahmjates toonides ammune hiilgus koos oma ümarate kuplitega meenutab mulle kangesti filmi-Osgiliathi varemeid.

*

Mõtlesin algusest peale, et ega ma enne julge öelda, et õhtu České Budějovices veedan, kui ma seal päriselt kohal olen, sest me ju kõik teame, kuidas sinna jõudmisega asjad käivad. Nii et kui ma läksin bussipiletit ostma ja mind saadeti kassast bussijuhi juurde, kes omakorda käsi laiutas, et ei mahu enam, oli kõik puha ootuspärane.

Edasi läks kahtlase lihtsusega, nimelt ma läksin ostsin ülejärgmise bussi pileti, leidsin ühest baarist wifi (sest Tele2 tegi ikka veel põnevust), kirjutasin majutajale, et laekun kaks tundi hiljem (“õigust öelda sobibki paremini,” vastas tema), käisin kohvikus ja läksin bussi peale. Nagu mingisse tavalisse kohta läheks.

Muide: ma olen sedapuhku Tšehhis kaks päeva olnud ja ma ei jõua neid inimesi, kes minu poole on tšehhi keeles pöördunud, enam üles lugeda. Kohvikumüüjad, bussijuhid, neiu, kes bussis mu kõrvale istus… Ju siis mimikri töötab.

České Budějovices eksisin oma öökorterit otsides põgusalt ära, aga noh, ma olekski muidu pettunud olnud ja tegelikult oli see sohiga pooleks: ma ei olnud üldse vales suunas läinud ega õigest majast möödagi kõndinud, eksimine seisnes ainult selles, et ma vahepeal ei teadnud, kus ma olen.

Linn ise oli pärast Prahat kummaliselt väike ja vaikne. Ühest küljest minusuguse provintslase jaoks nagu kodusem, teisest küljest hakkas mõnel tänaval juba Palle tunne. Suur lai jalakäijate promenaad, pealtnäha nagu meie Küüni tänav, peened ärid vasakul ja paremal, aga puha kinni. Ja rahvast: korraks üks kärarikas perekond, laps aeleb sealsamas kõrval purskkaevust voolavas vees; siis tükk tühja maad ja pingil tolknevad kaks joodikut, ja jälle pikk tühjus, tuul uluks ühes koiottidega ja ajaks veerpõõsast taga, kui tuult – ja koiotte – ja veerpõõsaid – oleks.

Majutaja on jahmatavalt kaunis noormees ja tegi mulle erakordse põhjalikkusega nimekirja, mis söögikohtades tasub käia ja kust tasub eemale hoida. Ühtlasi jõudis ta oma viis korda väljendada muret, et ma eksin ära, sest mul ei ole nutitelefoni. See noorte põlvkond, ma ütlen! Ma rändasin mööda Euroopat ja tema linnu juba siis, kui mingeid nutitelefone polnud olemaski ja isegi lihtne mobiiltelefon oli telliskivi suurune haruldus, millega uusrikkad eputasid!

Lubasin talle mitu korda, et jätan meelde, kus maja on, ja pealegi mäletan ma majanumbrit ja kui ma ka ei peaks tänavat leidma, on mul ju suu peas, et inimeste käest küsida! Ja telefon mul ju ikkagi on, mis siis, et ilma navita. Lubasin, et helistan, kui mingi jama on, ja meenutasin talle, et vanade telefonide eelis uute ees on see, et akut jagub neil palju kauemaks.

Linna peale minnes vaatasin siis igaks juhuks ka kenasti selja taha, et oskaks samad kohad ka teistpidi ära tunda.

České Budějovice vanalinn on tegelikult pisike, kompaktne ja hästi lihtne. Enam-vähem saare peal ka, nii et niisama kergelt sealt välja nagu ei eksi; mul piisas peaväljaku leidmisest, et leida kodutee, aga peaväljak ise on igavene lahmakas, sellele komistab kogematagi otsa. Siin oli nüüd inimesi ka, ju nad olid sealt poodide tänavalt kõik siia kokku tulnud.

Veetsin õhtu sellisel intelligentsel moel, et käisin kolmes eri kohas söömas-joomas, läksin kohusetundlikult enne südaööd koju (tulevase tantsukursuse aklimatt!), leidsin maja ilusti uuesti üles, välisukse võti keeras sama ilusti, läksin sisse ja avastasin keset kottpimedat trepikoda, et ei mäleta enam, kus ja mis korter.

(Vt ka sellest, kuidas mul ei ole loomulikku kohamälu, kui ma ruumilist infot enda jaoks ära ei abstraheeri. Praha restoran, mille ma üles leidsin, ilmus minu poolest meie ette lihtsalt linnageograafia vaimude soosingu märgina.)

Kas me tulime trepist alla paar astet või paar korrust? kas uks oli näoga trepi poole või küljega? kummal pool üldse? tühi koht.

Pidage see meeles, kõik teie, kes te mind heas mälus süüdistate!

Olen kottpimedas trepikojas, õige korterivõti pihus, aga ei tea, millise ukse sisse teda ajada.

Irvitasin ja võtsin telefoni. Ikka tore teisele inimesele heameelt teha ja lasta tal öelda “mis ma sulle ütlesin!”, kuigi ma ei eksinud kõige oma hooplemise peale ära linnas, vaid trepikojas ja telefoninavi poleks mind siin kuidagi aidanud.

Hakkan korteriküsimuse kohta sõnumit toksima ja paljukiidetud vana telefon-mille-aku-peab-palju-kauem-vastu-kui-teie-noorte-mooduvärgil paneb pildi taskusse.

Kaalusin oma võimalusi. Üks: oodata pidusse läinud majaperemees tänaval või trepikojas ära (aga mitme tunni pärast ta tuleb?). Kaks: proovida võtit kõigi uste lukuauku (kahtlane, naabrid võivad äkiliselt reageerida, kui südaöösel keegi nende lukku muukima hakkab). Kolm: tuleb telefonile ikka hääled sisse saada.

Ei tea, mis ettenägelikkushoos olin ma laadija kaasa võtnud. Tipa-tapa vanalinna tagasi ja otsima, kes mu pistiku oma pessa laseb.

Esimene söögikoht, millest ma küsisin, pakkis end kokku ega tahtnud mind niisama sisse lasta, lahkusin pisarais, ma olen ju loomupärane damsel in distress. Teise baari ei julgenud ma minna, kuidagi liiga isane õhkkond oli. Kolmas oli kenade noorte müüjatega kiirtoidukas, seal sain saba seina.

Ostsin ootamise ajaks tänulikult topsi teed, istusin ja naersin enda üle.

Pärast väikest jukerdamist sain hääled sisse, kuulasin ära, kuidas majutaja omakorda naerab ja sain korterinumbri teada. Ja et esimesel korrusel ja vasakut kätt.

Lähen kottpimedasse trepikotta tagasi ja taipan, et kottpimedas trepikojas ei näe numbreid ja vasakut kätt on üleüldse kaks ust, mitte üks.

Lasen telefoniga kahvatut valgust ja avastan, et korteriustel ei olegi numbreid, vaid perede nimed, ja ma ei tea oma majutaja perekonnanime.

Mõtlesin, et proovin siis seda kõige vasakpoolsemat ust. Võti ei lähe sisse. Mõtlen, et äkki sattus kogemata välisukse võti, torkan teise sisse ja see jääb lukuauku kinni.

Kangutan mingi ime läbi lahti, mõtlen, et helistan üle, aga laetud akunatuke teeb selle peale jälle surmakorinaid ja nagu neetud, ei võta noormees kohe vastu ka.

Saadan kähku sõnumi “vasakul on kaks ust, kumb?” ja lülitan telefoni välja, et ilmaasjata akut ei kulutaks.

Ootan kaks minutit, piilun, kas vastust on – ei ole, ja selle jõupingutuse peale viskab telefon uuesti pildi eest.

Vaatan vastu tänavavalguse kuma võtmete siluette, tuvastan omast arust, kumb on õige võti, ja proovin veel korra seda ust. Ei aita.

Taipan, et asi võib olla ka tõlkes: “esimene korrus” ei tähenda kõigis keeltes üht ja sama.

Ronin järgmisele korrusele, topin võtme vasakpoolse ukse lukuauku. See jääb jälle kinni. Kangutan kuidagi lahti ja hiilin jälle trepist alla, et kõik oleks võimalikult kahtlane.

Et kujutage pilti, eks ole: pimedas trepikojas hiilib võõras tädi, kes muugib järjest uksi, üritades võimalikult vähe kära teha, ja kui ei õnnestu, jookseb kiiresti peitu.

Meeleäraheites üritan telefonile uuesti hääled sisse saada, telefon arvab õnneks, et otium reficit vires, ja lubab lausa helistada.

Saan teada, et esimene korrus on ikka kõige esimene korrus, aga vasakpoolne uks ei ole see-eest mitte kõige vasakpoolsem, vaid vasakpoolsetest kõige lähem.

Ja pärast väikest pusimist – pärast seda, kui võti juba keeras küll, aga lukk ei tahtnud ilma loksutamiseta kohe lahti tulla – olin uksest sees, ilma et keegi oleks mulle politseidki kutsunud. Ütlesin, et kui naabrid pahandavad, palugu minu nimel vabandust.

“Vaevalt nad märkamagi teevad,” rahustas võõrustaja, “on ju laupäeva õhtu.”

19 kommentaari to “Notsu Budějovice anabasis ehk mis juhtub, kui ei keskenduta põhilisele”

  1. nodsu said

    Hakkan aru saama, siinse imedemaa paljunäinud elanikke nii tühise asjaga nagu võtmega uksi surkiv võõras ei üllata.

    Kell on umbes neli öösel ja järsku hakkas õuest kostma väga ilusa häälega idamaist laulmist, mille kohta mul on piinlik tunnistada, et ma ei oska öelda, kas tegemist on araabia või pärsia klassikalise muusikaga. Keset laulu lisandus taustaks kirikukella tunnilöömine.

  2. nodsu said

    ja vana aja telefonidest rääkides: Prahas on mitu taksofoni! Samasugused sinised nagu Tartus minu ülikoolipäevil.

  3. KK said

    Tele2 kohta oli lausa uudis eile, miskime operaator, keda nad kasutavad, vedas alt vms. Kurtvaid kliente tuhandetes.

    Ma sain terve hunniku Praha vihjeid toidukohtade ja vaatamisväärsuste osas. Kui huvi, anna märku, kopeerin. Mul paar tuttavat elavad seal alaliselt.

    • nodsu said

      Teinekord, seekord olen ma sealt juba ära tulnud ja tagasi sama teed ei tule.

      Kas sul Český Krumlovi ja Budapesti kohta on? Pigem söögikohtade kohta, ühes põhilises vaatamisväärsuses hakkan ma CKs nähtavasti elama ja Bp kohta peaks ise teadma, kui just viimase 20 aastaga midagi muud pole välja hüpanud.

    • KK said

      Ei ole kahjuks. Bps mul on paar tuttavat aga nad pole erilised väljas käijad vist…

  4. nodsu said

    Kohalikud kuriositeedid jätkusid, kui olin ärganud: hääle järgi otsustades elab kuskil sama hoovi peal murdeealine trompet (?) – vahel tuleb juba suure pasuna hääl taaa-rararaa, siis jälle piuks PIUKS piuks.

  5. henzen said

    Mis äge õpetlik ellujäämiskursus!
    Tšehhoslovakia 30. aastapäeval,
    Austria-Ungari piiri lähedal.
    Midagi toimub, definitely.
    Mata Hari oli ka tantsija.
    No smartphones, no gps etc,
    PUUKS messages by trumpet
    early in the morning…
    Midagi ON toimumas?

    • henzen said

      Praha sündmustest on muidugi
      tegelikult juba 50. aastat möödas.
      Mõtlesin, et 30 läheb paremini peale,
      aga kes Gruusiatki 10 aastat tagasi mäletab…

  6. Rents said

    Mul on ka kehv kohamälu, nii et lahendan probleemi sellega, et teen kõigest pilti. Korteriuksest, majast, ristmikust. Koduteel hea vaadata. 😀

  7. epp said

    Jeerum, ma just kirjutasin blogisse postituse hiljutisest suurlinnas äraeksimisest, nüüd vaatan, et sul sama teema! See selja taha vaatamine, et mismoodi tagasitee välja näeb, on tõesti elupäästev trikk.

    Ja jumala tõsi, et elu eksisteeris ja rändamine toimus ka enne nuti-aega. Aga eks nutt teeb asja lihtsamaks. Juhul muidugi, kui aku tühi ei ole. Või kui ei taipa teekonna alguspunkti salvestada, nagu meie puhul juhtus. Otsisime oma rendiautot jupp aega mööda Washingtoni tänavaid taga =)

  8. KK said

    Nii, ma siiski midagi sain. Selles Tšehhi paigas pidi olema miskine vana apteek, mis tore joogikoht 🙂
    Samuti soovitati vaadata foursquare’t, sealt pidi saama häid vihjeid ja soovitusi.
    Budapesti osas vist tuleb ka, natsa küsiti mõtlemisaega ja kas peaks olema HU food või muidu soodne aga hea.

  9. nodsu said

    sa ei kujuta ettegi, kui kiiresti! Krumlov oli kõige pikem peatus, aga Budapestis on täna juba viimane õhtu, homme läheme sõbrannale maale külla ja vedeleme tõenäoliselt päev otsa basseini ääres proseccot timmides, kui just vihma ei saja.

    Oma käe peal käidud kohad: Búsuló Juhász – udupeen koht, ka üks kallimaid, kus ma olen käinud, aga kaaslased ütlesid, et Eestis maksaks suht suvaline restoranilõuna sama palju; ja toidud olid äärmiselt hõrgud ning asja juurde kuulus kelneriballett – üks loeb ette peakoka soovitused, teine poetab lauale nõud, kolmas toob leiva ja ürdivõi, neljas joogid ja nõnda edasi. Tagatipuks palusid nad meilt vabandust, et ei oska prantsuse keeles rääkida, mis tekitas meis segadust, kuni taipasime, et nad peavad meid prantslasteks. Millegipärast tekkis minul justkui seltskonna grande dame’i staatus, sest nad vaatasid alati kõigepealt mulle otsa ja ka veini anti mulle esimesena maitsta.

    Siis järgmise õhtu Kobuci kert (kiirtoit, aga suhteliselt korralik kiirtoit – koht ise oli Genniga võrreldav, aga toit maitsvam). Jõin kolm, kui mitte neli hosszúlépést (see on kõige lahjem, kõige rohkema gaseeritud veega fröccs).

    Ja siis täna piilusin sisse kuulsasse Szimpla kerti ja selle väljanägemine oli vapustav – nagu mingi filmitaust, aga ma jään hätta väljamõtlemisega, mis filmi: kas nagu “Neli tuba” oleks hoopis Wes Andersoni tehtud? aga lagu- ja kõduesteetika meenutab pigem isegi Tarkovskit. Või äkki hoopis Fellini? kahjuks oli mul hommikusöögivajadus ja see koht tundub pigem hea õhtul kõrtsiminekuks. Nii et sõin hoopis sealsamas Erzsébetvárosi linnajaos väikeses raamatupood-kohvikus saiakest ja bagelit, söömaaeg oli odav ja mõnus.

    Ja pärast leidsin oma üllatuseks suvalisest nurgapealsest Coopist täiesti maitsvat juustu-pogácsad.

    • KK said

      No tõesti! Aga vihjed on head, isegi kohalikele 🙂
      Ma jäin mõtlema, et ma olen ALATI hädas kui mõni väljamaalane tulemas ja küsib, kuhu minna sööma või jooma jne. Ma ei tea Tallinnast midagi, kuigi töötan siin iga päev. Ma lihtsalt ei satu peale tööd linna peale, söön kodus või mingis lihtsas nukataguses kohas, mida ma ei tahaks ju väljamaalasele soovitada.
      Kui töölt midagi orgunnitakse, siis on see enamasti mingi peen koht, kuhu ma ise iial ei läheks, liiga kallis lihtsalt.
      Tartus ma isegi tean mõnda kohta, kus ma ise lõunat söön kui kasvataja juures koeraga trimmimas käin aga Tallinna osas olen täiesti kasutu nõuandja. Külalised sageli ei mõista, kuidas see võimalik on.

    • nodsu said

      Lisan info mõttes, et viimaseks õhtuks soovitas üks kohalik mh sellist kohta nagu Ráday utcal asuv If – elav muusika ja kohutavalt maitsvad toidud (mina sõin grillitud camemberti sõstrakastme ning pirni ja kreeka pähkli hautisega).

      ja hästi sõbralik ja sundimatu teenindus.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: