Muljed

“Do you know where the bathroom is?” küsisin ma pikalt ja sihvakalt, haldjaliku ilu ja baleriini kehaehitusega blondilt Tšehhi neiult, kes alati malbelt ja lahkelt naeratas, kui kellegi pilgud tema omaga kohtusid.

“I don’t know where the bathroom is, but the toilet is here,” vastas tema oma kõikumatu haldjaliku malbusega.

*

No ma ütlen. Kui ma juba olin kastanjettidega tantsimise ajal otsustanud, et mitte keegi ei hakka mind enam kunagi armastama, sest ma ei oska piisavalt hästi tantsimise ajal mängida või mängimise ajal tantsida, tundus selle järel hea mõte panna oma ebakompetentsuse sügavus uuele proovile, minnes balletitundi, mis oli pealegi suuremalt jaolt tšehhi keeles.

Aga minu suureks üllatuseks oli see päris rahulik ja leebnustav kogemus. Ja nendes tšehhikeelsetes võimlemis- ja balletitundides käimise peale hakkab tasapisi üha rohkem tšehhi keelt külge jääma. Just niipalju, et nad arvavad veel, et minu kuuldes võib rahumeeli tšehhi keeles kedagi taga rääkida, aga ma saan sellest juba lõbu tunda.

Poodides ja üldse igal pool kipub mul küll pigem mingi lääneslaavi algkeel suust välja tulema. Nii peavad nad mind viimati veel tubliks poolakaks, kes ei üritagi põtra mängida (viie aasta taguse Praha suvekooli ajal sain teada, et tšehhidele käib närvidele, kui Poola turistid tulevad ja mõtlevad, et miks peaks nad midagi muud kui poola keelt rääkima, nagunii kõik saavad aru – isegi kui neil on selles õigus).

Mu lemmiktantsupartner K. (kellega ma polegi veel eriti tantsida saanud, nuuks) on päriselt tubli poolakas, kellel on tšehhi sõnaraamat kogu aeg ligi.

*

Mina ja eelarvamused: avapeol tutvustati meile õpetajaid ja ühest balleti- ja võimlemisõpetajast arvasin ma, et ta hakkab mulle närvidele käima, sest ta on laia kehakeele ja kõva häälega meesterahvas. Mõtlesin pahuralt selle peale, et kursuse keskel vahetab ta selle neiu välja, kellega ma juba harjunud olin, äh, nagunii kukub laiama.

Aga kui ta lõpuks meile tundi tegi, oli ta lahke, julgustav, tähelepanelik ja piisavalt taktitundelise huumorimeelega.

*

Český Krumlov – või tema vanalinn, aga siin ongi suhteliselt palju vanalinna – meenutaks muidu päris palju Tallinna oma, aga on väiksem ja vähemate turistidega. No ja jõgi on siin ka, mis meanderdab sinka-vinka iga natukese aja tagant majade vahelt läbi. Vahemaad, mis kaardi peal paistavad hiiglapikad (sest ma käin lõppeks kaks või kolm korda üle jõe!), võtavad päriselus maksimaalselt viisteist minutit rahulikku jalutamist. “Nagu mängulinn,” leidis Vene neiu. Jane leidis pigem, et nagu filmi võtteplats, sest renoveeritud ja krohvitud müüridele on vanad müürikivid trompe-l’œil põhimõttel peale joonistatud nagu Bauska lossis. Topograafia kokkusurutus aitab sellele muljele muidugi kaasa – tunne on, et lükkad sõrmega ja kukub ümber, aga tegelikult on müürid paksud.

Müüridest rääkides oli meil täna privileeg lossimüüri terrassidel soojendust teha, küllap lõbustades pildistavaid turiste, keda ennast nii eksklusiivsesse kohta ei lasta. Pärast võimlemise lõppu tuli välja tõsiasi, et meie jällegi ei saa tõsiasja moel välja tulla, sest terrassivärava võti, nagu näha, keeras ainult väljastpoolt. Mispeale leidus noor ja tugev mees, kes ronis üle müüri ja võtme läbi väravaprao vastu võttis.

Mina lõbustasin jälle Wrocławi sõpru sellega, et käisin öösel riietega ujumas – kui seda nüüd ujumiseks nimetada saab -, sest ma ei tahtnud kohalike tundeid oma sündmatu alastusega solvata. Ma alguses kaalusin, kas teha sõprade ees nägu, et kogemata, aga lõpuks kasutasin parem nende abi ja andsin pluusi nende kätte hoida, et vähemalt see kuivaks jääks. Suplus tegi mind hoobilt väga-väga õnnelikuks, mis on arusaadav, millegipärast wrocławlasi Wrocławist ka, millest ma saan vähem aru. K. väitis, et nüüd oleks ta ka nagu ise vees ära käinud.

*

Täna tulin innovaatilisele ideele, et kui mul on hommikul poole üheksast kuni kaheni nonstop andmine käinud, ilma et vahepeal oleks süüa jõudnud (ja hommikul ei jaksa ju süüa, näiteks täna ajasin endale kõigest paar lusikatäit kohupiima ja rosinaid sisse ja segasin endale natuke soolaga vett kaasa, et nagu isetehtud spordijook noh), siis on järjekordsesse tundi minemise asemel hea mõte süüa, enne kui tuleb veel üks tund, kus on tõenäoliselt kõige keerulisem hakkama saada.
See parandas eilsega võrreldes asja niipalju, et ma 1) ei ramminud asja eest, teist taga jalga vibutades varbaga kivipiilarit; 2) ei langenud seejärel pisarateni masendusse, kui parema kastanjeti sõlm pidevalt liiga lõdvaks libises, nii et tremolo välja ei tule, ja vasakul nöör pidevalt kastanjeti lõugade vahele jäi, vaid mängisin siis süüdimatult lihtsalt “ta-pi-ta-pi-ta-pi” või vahel lausa “ta-hõkk-ta-hõkk-ta-hõkk” või “khh-pi-khh-pi-khh-pi”, olenevalt sellest, kumma käe kastanjetid parajasti häält ei teinud; 3) olin suuteline kätte saama info, et need, kellel paremini välja tuleb, on selle stiili õppimisega alustanud pool nädalat enne mind ja kaks neist on nagunii oma trupi abiõpetajad ja balletiprofessionaalid.

Isegi nina alla tulnud punn ei häirinud ja see paneb üleüldse mõtlema, et võib-olla saab osa tuska ja selle üleminekut hormoonide arvele panna, sest eks pahurus käib ju samuti hormoonidega nagu punnidki.

*

Teised tantsuõpilased on üle mõistuse toredad, eriti vaimustab mind üks käheda häälega naisterahvas, kes üritab tiheda tantsugraafiku vahelt ka oma lapsi karjatada, ja Vene tantsija, kes näitab üles kadestusväärset ükskõiksust oma väljanägemise disainimise vastu. See on vist nakkav, sest täna tegin ma kõik tunnid retuusides, lotendav pluus peale visatud – sõber Arni minestaks seda nähes õudusest, aga ehk lohutaks teda, et see kõik on kultuuri ja tulevaste esteetiliste elamuste teenistuses.